Veterankalamees Katenevi päevikud 1978: võimsad kohad Võrtsjärvest ning üheksakilone haug

70ndate lõpus mahtus kalamehe aastaringi ilusaid kalu, aga ka kõrgeid kohti erinevatelt võistlustelt.

14. JAANUAR, PEIPSI, OMEDU. Astusin hiljuti KEKi (kolhoosidevaheline ehituskontor - toim) kalameeste sektsiooni, kus olid mitmed minu sõbrad ees. Mati, Volli, Jüri, Vello – nad kõik töötasid KEKis, enamikus "kontorirotina". Minu töökohas aga oma sektsioon puudus, kuna ma olin asutuses ainuke kalamees.

Tulime Peipsile, Omedusse. Kokku oli meid bussis 26 meest. Tegime  sektsiooni võistluse, mul õnnestus püüda sikutiga 47 ahvenat, kokku 4,0 kilo ja see võistlus võita. Teiseks tuli Poljanitško 2,7 kiloga ja kolmandaks H. Ollino 1,7 kiloga. M. Luht püüdis 1,3 kilo, Volli Meier sai võistluse suurima, 430 grammise ahvena.

5. MÄRTS, VILJANDI JÄRV.  Teoks said klubi meistrivõistlused jääaluses kalapüügis. Jääle kogunes 220 kalameest, staadioni ees tähistati ühine püügisektor, 150 m lai ja 300 m pikk. Sügavust oli 7-8 m. Sektor asus sellisel alal, kus tavaliselt keegi kala jäält ei püüa. Mina proovisin veerand tundi õngitseda ja lahkusin järvelt, veel veerand tundi ja ka A. Kaur jättis võistluse pooleli. Umbes 70% kalamehi lahkus järvelt kahe esimese tunni jooksul.  Hiljem klubis võistluse protokolli vaadates nägin, et kala said vaid 15 võistlejat 220st. Esikoht võideti 15 kala ja 810 grammiga, teine koht R. Baknoff 14 kala – 180 g, kolmas E. Meokas 2 ahvenat – 170g. Võistluse suurim kala oli 210 grammine roosärg, püüdis võistluse võitja (nime ei ole ma märkinud).

24. MÄRTS, VÕRTSJÄRV.  Sel aastal viidi sisse selline kord, et jääle võis kalale minna vaid Valma kalamajandist soetatud 1-rublase ühepäevase püügiloaga. Sõitsime Muru Matiga Valmasse, ostsime püügiload. Kontori seinal vaatsin tabelit, kus olid välja toodud eelmise hooaja angerjapüügi tulemused. Kaks esimest kohta hõivasid isa ja poeg Kellod, mõlemale oli märgitud 13 tonni angerjaid. Tekkisid neelud. Nimi oli tuttav, vanemale Kellole käisin ma Valmas maja ehituseks krunti välja mõõtmas.

Sõitsime Jõesuusse, kõndisime peale umbes 4 km, kus oli punt kalamehi. Kell oli juba 14.30. Mehed igavlesid, kuid meie tulekuga hakkas koha end ilmutama. Küll ühel, küll teisel läks kongitsat vaja, et kopsakas koha jääle saada, pealegi küündis jää paksus 75 sentimeetrini.

Minul toimus esimene võtt tund peale püügi algust. Järjekordsel sikuti tõstmisel  jäi käsi nagu kännu taha kinni. Teises otsas tundsin väga jõulist tegelast – adrenaliin lõi lakke. Tamiil oli 0,5 mm, sellega võis end päris kindlalt tunda.  Sain lõpuks kala augu alla ja karjusin: "Konksu!" Silmapilk oli abivalmis mehike kongitsaga juures ja peagi sai ka kalale lõua alt kinni. Proovis tõmmata – ei  liigu, arvas, et tuurata kala kätte ei saa. Seepeale tormas juurde veel üks turske sell oma kongitsaga ja ajas ka selle kalale lõua alla, siis kamandas "Üks, kaks ja korraga!". Seisin kõrval ja jälgisin, kuidas vesi jääaugus kerkib, mehed pidasid pausi ja jätkasid sikutamist. Pelgasin, et äkki tõmbavad kalal pea otsast ära. Varsti hakkas pea paistma, kere tuli ka vaikselt järgi, lõpuks oligi kala tervenisti jääl. Nüüd, vaadates jääl liikumatult lebavat kala tundus arusaamatu, kuidas see 5,66 kilone "põrsas" 130 mm läbimõõduga puuraugust välja mahtus.

Olin väga õnnelik. Läksin pundist umbes 70 m eemale, puurisin augu ja kohe esimese tõstega oli jälle käsi kinni. Tunne oli nagu esimese kohaga, kuid sel korral oli õnne kalal – pääses minema. Püügi lõpus tuli otsa 2-3 kilone koha, sain selle päris augu alla välja, kuid auku mitte – läks seegi ära. Matil käis sikuti kallal kaks koha, aga mõlemad said plehku. Samal ajal tegutsesid ka teised mehed. Ühel olnud päeva vältel 16 võtmist, kätte sai aga vaid neli koha. Mõnel oli kuus-seitse võttu, kätte ei saanud mitte ainsatki. Minu püütud koha oli "päeva nael" – saadi küll mitmeid 4-4,5 kiloseid kohasid, kuid mitte suuremaid. Kokku püüti sel päeval umbes 30-35 koha.

25. MÄRTS, VÕRTSJÄRV. Tulime kohe järgmisel päeval uuesti koha püüdma, nüüd oli ka Mati Luht kaasas. Jääle kogunes püügialale 72 kalameest. Kohal olid ka Ülo Laansoo, Jüri Mirka,  A. Vorobjov ja veel mitmed tuttavad.

Alustasime püüki kell 9. Paar tundi möödus ärevas ootuses, enne kui koha võtma hakkas. Siis hakkas kostma juba tuttav hüüe "Konksu!" küll ühest pundi servast, küll teisest. See hommikune võtt kestis vaid pool tundi. Mati Luht sai ühe 2 kilose koha jääle, minul oli üks võtt, kuid kätte ei saanud. Terve päev möödus igavalt päikest võttes. Alles õhtul peale kella 17 hakkas koha  jälle sööma. Mul oli õhtul ühes augus lühikese aja jooksul kolm võtmist, aga mitte ühtegi koha ei õnnestunud kätte saada. Luht Matil toimus õhtu jooksul 12 võtmist, kätte sai ainult ühe 3,5 kilose kala. Muru Matil oli neli võtmist – jääle ei saanud ühtegi. A. Vorobjovil oli vaid üks võte ja sai selle kala ka kätte – 2,8 kg. Suurim minu poolt kaalutud koha sel päeval oli 5,0 kg raske, 3-4 kiloseid oli mitmeid. Üle kolme koha ei olnud vist kellelgi, mina sain vaid kaks alamõõdulist nolki.

Käisin ka järgmisel päeval Võrtsul, mehi oli üle 60, kuid saadi vaid viis koha.

29. MÄRTS, ÕISU JÄRV. Pikk ja põnev päev, püüdsin elussöödaga haugi. Päeva vältel toimus 34 võttu, jääle sain 25 haugi, kuid kotti kõlbas panna 17 tk,  kokku 15,5 kg ja suurim 1,6 kg.

9. APRILL, ÕISU JÄRV.  Käisin vahepeal mitmel korral samal veekogul ja ilma ei jäänud kordagi, sain 2-6 haugi päevas. Sel päeval tulin alles peale lõunat jääle, õhtuks 9 haugi kotis. Luht Mati päev varem püüdis 17 haugi – 19,3 kg.

15. APRILL, TÄNASSILMA JÕGI. Sai käidud Henning Ennuga lanti loopimas. Kala me ei saanud, vaid Rebaste silla eest sai üks mees 3,5 kg haugi. Mõni päev hiljem sai E. Nurk Parika kraavi lähedalt kena haugi  -  5,7 kg. 20. aprillil püüti Rebastes elussöödaga priske haug – 8,5 kg, nagu ikka järvehaug.

22.-23. APRILL, OIU. Käisime Ennuga latikaid püüdmas. Sain ühel päeval kaks ja teisel viis mõõdulist latikat, suurimad 1,2 kg ja 1,0 kg. Teisel päeval läks Enn kummipaadiga peale ja püüdis ka elussöödaga. Päeval sai kaks haugi, mõlemad üle kilo, aga õhtul peale kl 21 läks õige mölluks. Jälgisin kaldalt, kuidas Enn madistas suure kalaga ja lõpuks ta ka kahva sai. Üllatus oli päris suur, sest tegemist oli ilusa kohaga – 4,5 kg. Läks mööda vaid mõni minut ja jälle oli Ennul ilus koha otsas, sai ka selle kätte – 3,5 kg.  Nädal hiljem käisime Ennuga veel Oiul ja üritasime koha saada, aga võttu ei olnud.

3. MAI, JÄRVAMAA. Avasin forellipüügi hooaja. Käisime Muru Matiga ühel Paide kandi jõel. Minul õnnestus kinni püüda viis forelli, suurim 970 g. Mati püüdis kolm forelli.

7. MAI, PÄRNU JÕGI, SUUREJÕE. Viljandi klubi MV kalapüügis spinninguga ja õngitsemises. Sel korral tehti võimalikuks osaleda mõlemal võistlusel: spinninguga püük kestis lõunani ja õngitsemine algas peale lõunat. Spinninguga mina kala ei saanud. Võitjaks tuli O. Pääbo, kelle 5 haugi kaalusid 5,4 kg, teiseks tuli klubi juhataja V. Jaska, temal 4 haugi – 4,06 kg ja kolmas A. Puskar, kelle 3 haugi kaalusid 3,8 kg. Võistluse suurim kala (haug) kaalus 3,12 kg, püüdja M. Oja. M. Luht sai kätte ühe 1,7 kg haugi, A.Vorobjov kaks haugi  - 2,7 kg. E. Henning nagu minagi kala ei saanud.

Teisel alal õngitsemisel läks mul väga hästi – tulin teist aastat järjest ja üleüldse neljandat korda klubi meistriks õngitsemises. Kalapüügieeskirjades olid järjekordselt imelikud muudatused, tohtis püüda vaid 40 (!) siirdesärge päevas. Kuigi püüdsime ilmselt kohalikke kalu, lubati siiski kaalule tuua ainult 40 särge. Ma korjasin püügi lõpus oma saagist välja 40 suurimat särge, lisasin neile viidikaid, liivarulle ja isegi kolm lepamaimu ja sain kokku 79 kala – 1,94 kg ja kokku 273 punkti. Teiseks tulnud E. Meokas kaotas mulle vaid kahe punktiga, kolmas oli M. Luht 198 punktiga.

Sektsioonidest oli parim KEK. Auhinnaks sain järjekordse nahast rahatasku. Neid ühetaolisi auhindu – rahakotid, seljakotid, Nevskaja kettad, metallspinnad – kogunes aina juurde. Sai neid omakorda ära kingitud kalameeste sünnipäevadel.

31. MAI, KARKSI PAISJÄRV. Tulin koos linnapea A. Sepaga ja E. Väljaga karpkala püüdma. Viljandi klubi majandatavasse Karksi paisjärve lasti mõni aasta varem väikseid karpe ja kalapüük oli seal keelatud. Nüüd lubati püük, kuid selleks tuli klubist muretseda sümboolse hinnaga luba, 50 kopikat päev. Sellega võis esialgu püüda kaks karpi päevas. Alustasime püüki tonkadega, söödaks kasutasime keedetud kartuli kuubikuid. Mina võtsin spinningu kätte ja hakkasin ajaviiteks lanti loopima, sain kaks haugi, üks neist 1,4 kg. Samal ajal püüdis A. Sepp tonkaga 0,9 kg haugi, kes väljakerimise pealt haaras keedetud kartulit (!).  Samasugune asi juhtus päev varem V. Jaskal, ka temal ründas haug väljakerimisel kartulit, kuid kalda juures pääses lahti, üle kilo kala oli olnud.

Aeg läks ja meie seltskonna karbilootused kustusid, kui üks mees tõmbas esimese karbi 1,6 kg meie nähes välja. Möödus pool tundi ja oli minu kord karbiga madistama hakata. Päris mõnus tunne oli, kui 2,7 kilone peegelkarp  tonkal vastupanu osutas. Järgmisel päeval oli keegi püüdnud 4,6 kg karbi.

30. MAI, VILJANDI JÄRV. H. Naarits püüdis ujuvunnaga 9,6 kg haugi.

3-4. JUUNI, JÕGEVESTE. Eesti NSV MV kalapüügis spinninguga ja õngitsemises. Tulime reede õhtul kohale, lõime telgid püsti, hommikul viidi bussidega Otepääle Pühajärvele spinninguga kala püüdma. Viljandi võistkond läks välja taktikaga püüda väikeste pöörlevatega ahvenat. Kokku oli võistlejaid 135, neist mehi 75. Võistkonnas oli 5 meest + 2 naist + 2 noort. Mul vedas teist aastat järjest: sattusin loosiga ühte paati naisvõistlejaga. Meestest said kala 24 võistlejat, sealhulgas kõik viis meie klubi meest. M. Luht püüdis 27 ahvenat – 1,05 kg, mina 7 ahvenat – 0,56 kg, A. Vorobjov 13 ahvenat – 0,4 kg, A. Kaur 8 ahvenat – üle 0,3 kg, ja T. Joamets 2 ahvenat – 50 gr.

Võistkondlik arvestus käis nii, et liideti  kokku iga võistkonna võistlejate kohapunktid 1. kuni 75. Meie meeste kohad olid järgmised: Mati 6., mina 10., A. Vorobjov – 11., Avo Kaur 15. ja T. Joamets 20. koht. Kokku tuli meil 62 kohapunkti ja see oli ülekaalukalt parim tulemus, teiseks jäänud meeskond kogus 126 kohapunkti. Ka meie naised ja noored olid tublid ja mõlemad said teise koha. Nüüd liideti meeste, naiste ja noorte võistkondade kohad kokku ja Viljandil tuli neid  5 (1+2+2) . Üldvõit meie klubile, teiseks tuli Tallinn 12 punktiga, kolmandaks Rakvere.

Individuaalselt tuli meistriks Rakvere esindaja H. Juss 323 punktiga (3 haugi – 3,20 kg), teiseks platseerus A. Tamm 253 punktiga (3 kala – 2,50 kg), kolmas oli V. Ilves Tartust 168 punktiga (1 kala – 1,67kg ). Võistluse suurim kala oli koha 1,72 kg, püüdis H. Juss. Luht Mati püüdis Pühajärvest kahvaga 0,7 kg angerja, kes järve põhjas oli end vaevalt liigutanud, oli teine vist tõbine. Mati suitsutas ta ja sõi ära ka.

Teisel päeval võistlesime õngitsemises Väikesel Emajõel. Kuna eelmisel õhtul tekkis vaidlus, kuidas eristada väikest latikat ja nurgu, siis võeti vastu õige omapärane otsus: kõik sarnased kalad pikkusega kuni 20 cm loetakse nuruks ja pikkusega 21–29 cm on latikad, need tuleb tagasi lasta. Alates 30 cm latikas on mõõdus kala. Mõõdud olid ikka soomuskatte lõpuni (l), kalade üldpikkust (L) nagu praegu reeglina ei mõõdetud. Minulgi on suuremate kalade puhul alati mõõdud ilma sabauimeta.

Jõel olid tähistatud sektorid, kus püüdis igast võistkonnast üks õngitseja ja selle sektori piires võis vabalt kohta vahetada. Jäin oma sektoris napilt neljandaks ja üldjärjestuses olin 75 mehe hulgas oli kuues. Minu sektorist tuli Võru mees V. Normet ka 221 punktiga Eesti meistriks (43 kala, kokku 1,78 kg), teiseks platseerus V. Velitško Kohtla-Järvelt 204 punktiga (30kala – 1,74 kg), kolmas koht nagu ka spinningupüügis kuulus Tartu mehele V. Ilvesele 181 punktiga (72 kala, 1,09 kg). Mina olin kuues 156 punktiga (34 kala ja 1,22 kg), kaotasin viiendale vaid ühe punktiga. Viljandi meestest oli mul kõige rohkem kala, kuid sektor ilmselt oli ka parim. Võistkondlik võit õngitsemises kuulus Tartu klubile, teine koht Tallinna klubile ja kolmas koht Rapla klubile, Viljandi oli kuues. Kokku oli klubisid 15.

10-12. JUUNI, PAATSALU. Tallinna ja Viljandi klubide kohtumine kalapüügis ja spinninguheidetes. Esimesel päeval tegime heiteid. Võitjaks tuli Mati Luht, teine Avo Kaur, kolmas oli Tallinna klubi mees Veske. Ise olin seitsmes. Võistkondlikult võitis Viljandi.

Kuna meri oli valges vahus, siis otsustati õngitsemine  läbi viia Paadremaa jõel. Kala saadi vähe, võitis Tallinna mees 54 punktiga (13 kala ja  0,41 kg), teine meie A. Vorobjov 53 punktiga (9 kala ja 0,44 kg), kolmas olin mina 46 punktiga (9 kala ja 0,37 kg. Sain auhinnaks kokkupandava kahva. Võistkondlikult oli parem Tallinn. 

Järgmise päeva hommikuks meri rahunes ja võistlus spinningupüügis võis alata.  Kakskümmend võistlejat võtsid mootorpaatides koha sisse ja võistluspüük algas. Meri oli peale tormi väga sogane, eks see mõjutas võttu ja saagid ei olnud ootuspärased. Esikohale tuli meie T. Joamets, ta püüdis 4 haugi, kokku 3,83 kg, teine keegi pealinnast kahe haugiga, kokku üle 2 kg ja kolmas Veske Tallinnast ühe haugiga 2,26 kg. Mina jagasin Luht Matiga seitsmendat kohta, mõlemad saime ühe haugi 1,1 kg. Spinningupüügi võitis Tallinn ja sellega läks ka üldvõit pealinna. Ei saadud ainsatki ahvenat, hauge oli kokku 17 kg.

JUUNI, SAKSA DV. Sain võimaluse külastada turismituusikuga Saksa DVd.  Olin parasjagu Berliinis hotellis, pikutasin voodis päise päeva ajal ja jäin tukkuma. Ärkasin selle peale, et kuulsin kõrvus selget mehehäält ütlemas lühikest hirmutavat lauset: "Ta on surnud !" Ärkasin üles ja mõtlesin, mida see peaks tähendama. Ei osanud nagu midagi sellist oodata, vanemad ja sõbrad nagu oleksid kõik terved ja elujõus. Püüdsin unustada unes kuuldu.

Reisilt tagasi tulles ja tööle minnes ootas mind aga hirmus teade –sõber Enn Henning oli sattunud mootorrattaga avariisse ja see juhtus just sel päeval, kui ma Berliini hotellis tukastasin. Enn toimetati kiiremas korras Tartusse reanimatsiooni.  Helistasin kohe Tartusse, pärisin Ennu seisundi kohta, vastati, et seisukord raske, ei ole teadvusele tulnud. Päev hiljem Ennu enam ei olnud... Ta oli vaid 32.

8. JUULI, TÕSTAMAA. Saabusime eelmise päeva õhtul baasi koos Viljandi linnapea A. Sepaga ja E. Väljaga. Mootori Veterok-8 laenas mulle üks tuttav, kellega koos mootorpaadi juhi kursustel käisin. 

Hommikul kell seitse startisime Sange laiu poole. Aega kulus sõidule 1,5 tundi. Loopisime lanti saarest 1-1,5 km eemal, sügavust oli seal 1-2 meetrit. Minule oli see päev eriline – püüdsin oma rekordhaugi. Kala haaras minu pöörlevat lanti ja jäi otsa vaid moka otsast kolmiku ühe haruga. Kolmikule seon ma alati külge punastest villastest lõngadest tuti, mis stabiliseerib kerimisel lanti nii, et ka aeglasema kerimise puhul hoiab pikk lant ennast horisontaalselt. Nüüd nägin selgelt, et see punane tutt on praktiliselt haugil suust väljas,  seepärast väsitasin haugi pikalt, et mitte kala huult katki rebida. Läks vast oma veerand tundi enne, kui haugi paadi juurde sain. Oh, see oli kergendus, kui haug lõpuks kahvas oli.  Pikkuseks oli tal koos sabaga (L) 108 cm, sabata (l) 98 cm.  Kaal näitas 9,28 kg. Üks korralik kg haug oli mul veel ja 1,6 kg säinas. Kaaslased said samuti ilusaid hauge, A. Sepp püüdis kaks kala: 5,3 kg ja 1,8 kg. Välja Ediku saagiks oli kolm haugi: 3,2 kg, 2,4 kg ja 1,8 kg. Tagasitulek sadamasse võttis aega tund ja 50 minutit. 

12. JUULI, TÕSTAMAA.  Kalale tulime tuttava taksojuhiga ja tema naisega, kes ka kirglik kalanaine. Plaan oli sõita Sange laiu juurde, aga tugev tuul tegi oma korrektiivi, tõstis laine üles ja pidime piirduma Tõstamaa lahega. Mina püüdsin õhtuks 6 haugi, kokku 5,3 kg, suurim 1,4 kg, ja ühe poolekilose ahvena. Kaaslased said kahe peale 10 haugi, suurim 1,7 kg.

14. JUULI, TÕSTAMAA. Viljandi ja Pärnu klubide vaheline kohtumine. Kõigepealt tegime heiteid kuival maal, Kolmevõistluse võitis M. Luht uue Eesti rekordiga – 301,960 punkti. Teiseks tuli A. Kaur 274 punktiga ja mina olin kolmas 256,335 punktiga. Nelikvõidu kindlustas meile A. Vorobjov. Mati tegi skiššis maksimumi – 100 punkti. Mina "loputasin" kõiki kaugusheites – 70,89 m. Võistkondlik võit oli ülekaalukas. Auhinnaks sain mitmevärvilise pastapliiatsi.

Lahele läksime kella 17 paiku. Mootoritega oli kitsas käes, pooltel paatidel need olid ja pooltel mitte. Mina olin koos kahe pärnakaga Kazankas, meid tõmmati slepis keset lahte ja edasi tuli ise hakkama saada. Laine oli päris suur ja meie püügist ei tulnud midagi välja. Laine kandis meid kiiresti kalda poole, loopisime lühikest aega ja sõudsime tagasi sadamasse. Mina jõudsin selle lühikese ajaga saada kolm haugi, kuid vaid üks oli napilt mõõdus. Kaaslased kala ei saanud. Kell 18.15 olime juba sadamas. Ülejäänud võistlejad püüdsid kuni kl 21. Võitis A. Kaseniit Pärnust kolme haugiga, kokku 5,47 kg, teine oli E. Nurk Viljandist ühe 2,45 kilose haugiga. Kolmandaks tuli A. Kaur 1,75 kg haugiga. Kahel mehel oli veel natukene kala ja ülejäänud "imesid näppu". Mina tulin ühe 0,57 kg haugiga kuuendaks. Kokku käis lahel 18 võistlejat. Võistkondlik napp võit kuulus Pärnule, neil 6,4 kg ja meil 6,0 kg.

Järgmisel hommikul läksime lahele õngitsema. Mati Luht võitis selle võistluse, püüdes vaid neli kala, aga nende hulgas olid 1,08 kg säinas ja jäme 720 g ahven. Kokku kaalusid tema neli kala 2,25 kg. Teiseks tuli T. Joamets Viljandist viie ahvenaga, kokku 1,48 kg. Kolmas oli A. Kaseniit Pärnust, kel kolm ahvenat – 0,7 kg. Minu kolm ahvenat ja 290 grammi tagasid 9. koha. Viljandi võitis õngitsemise u 6 kiloga, Pärnu sai veidi üle 2 kilo. Üldvõit tuli Viljandisse.

5.-6. AUGUST, HAAPSALU. Vabariikliku Spordiühingu Kalev kalasportlaste 21. kokkutulek. Esimene ala oli kolmetunnine õngitsemine. Loosiga sattusin kõige suuremasse paati, peale minu ja motoristi paigutati seltsilisteks veel kolm õngitsejat. Ruulisid need, kes Haapsalu lahte tundsid ja siin korduvalt õngitsenud. Minu paadis selliseid ei olnud, isegi motorist ei olnud kohalik mees. Tuiasime siin-seal, kala ei saanud, lõpuks sõitsime sinna, kus rohkem paate näha oli ja siis hakkasime ka kala saama, aga aega jäi napiks. Jõudsin püüda 19 ahvenat, kokku 1,76 kg (16. tulemus 32 võistleja hulgas). Meestest tulid kolmele esimesele kohale Harju klubi võistlejad, tegelikult Turba mehed, ja Haapsalu laht oli neile nagu kodulaht. Nad kõik olid oludega eelnevalt tuttavad ja hõivasid kohe püügi alguses "marjamaa". Need, kes juhtusid nendega ühes paadis olema, said samuti kenasti ahvenaid. Esikoht kuulus J. Reinbahile 566 punktiga (42 tk – 5,24 kg) 2. oli V. Kappanen 563 punktiga (31 tk – 5,32 kg), 3. V. Lepik 533 punktiga (32 tk – 5,01 kg). Meie Mati Luht  trehvas loosi tahtel ühte paati ühega nendest meestest ja tuli neljandaks 425 punktiga (25 tk – 4,0 kg). H. Naarits püüdis ligi 3 kg ja oli seitsmes. Võistkondlik võit kuulus Harju klubile ja seda mäekõrguselt. Viljandi saavutas tubli teise koha ja kolmandaks tuli Tartu. Kokku püüti 48 võistleja poolt (koos naiste ja noortega) 89 kg ahvenaid.

Päeval toimusid võistlused spinninguheidetes.  M. Luht oli klass omaette, täpsuses tegi tulemuse 98 punkti ja skiššis 100. Kaur Avo oli mõlemal alal teine. Kolmevõistluses Matil 297,540 ja Avol teisena 279,100 punkti. Mina kogusin  242,725 punkti. Võistkondadest oli edukaim Tartu, teine Tallinn ja kolmas Viljandi. Meie üks võistleja sai kaugusheites baranka ja see saigi määravaks. Et võita võistkondlik esikoht, pidanuks meie nullimees viskama vaid 30 meetrit. Kõik meie ülejäänud mehed heitsid 63-66 meetri vahele. Ebaõnn.

Õhtul toimus viktoriin, ka see läks võistlusena arvesse. Võitis Haapsalu, teine Valga, kolmas Tallinn, neljas Viljandi. Esimese päeva lõpuks juhtis võistkondlikult Tartu klubi, Viljandi oli teine ja Tallinn kolmas.

Uus päev ja jälle siirdusime lahele, seekord lanti loopima. "Omad seinad", õigemini oma lahe tundmine aitasid Haapsalu mehed võidule. Individuaalselt tuli meistriks B. Vahar 787 punktiga (6 kala ja 7,81 kg), teiseks E .Raud 629 punktiga (5 kala ja 6,24 kg), mõlemad Haapsalu klubist. Kolmanda koha võitis Pärnu mees H. Sildever 449 punktiga (4 kala – 4,45 kg). Mina püüdsin kinni ühe haugi 1,76 kg ja ühe koha 1,0 kg ning tulin kuuendaks 278 punktiga.  Võistkondadest läks kindel võit Haapsalu klubile, teine Pärnu, kolmas Paide ja neljas Viljandi. Spinninguga püüti merest 59 kala, kokku 58,5 kg.

Enne viimast ala juhtis Tartu Viljandi ees vaid 0,5 punktiga.

 Viimaseks alaks oli kombineeritud võistlus. Sellest tuli põnev ja haarav mõõduvõtt, mis oli füüsiliselt raske ja kurnav. Esimene ala – võistleja pidi süütama lõkke ja põletama läbi maapinnast 30 cm kõrgusel oleva nööri. Meil tegi seda naisvõistleja, kes kaotas palju aega ja lasi kõik teised võistkonnad endast mööda. Teise vahetuse võistleja pidi 12 m kauguselt tabama skišši ketast.  Enamik tabas ühe-kahe heitega, meil oli platsis Mati Luht ja tabas esimese heitega. Kolmandas vahetuses tuli võistlejal läbida umbes 1500 m jooksudistants, sellega sai hästi hakkama Avo Kaur ja vähendas tublisti vahet esimestega. Neljandas vahetuses tuli minul heita päästerõngast vees asuvale poile ja tabada seda. Selleks anti viis katset, mittetabamise puhul lisati trahvisekundeid. Mina tabasin viienda viskega. Viiendas vahetuses tuli võistlejal ujuda 200 meetrit. Meil ujus noorvõistleja M. Ennemuist (see, kes kaugusheites nulli teenis). Nüüd rehabiliteeris noormees end täiega – püüdis  kinni Pärnu  ujuja ja läks lõpuks 7-8 meetriga ka mööda. Viimane ja otsustav ala oli kõige raskem – võistleja pidi aerupaadiga läbima ligi 1,5 km distantsi. Meie ankrumees Toivo Joamets sõudis maruliselt  ja edestas pingelises lõpuheitluses Pärnu võistlejat nelja sekundiga.

Ainsana suutis meist parem olla Haapsalu võistkond, nemad selle võistluse ka välja nuputasid (teised klubid said formaadist teada alles kohale tulles, enne polnud aimugi, mida teha tuleb)  ja vastavad mehed võistkonda võtsid. Haapsalule kaotasime 50 sekundiga ja peamiseks kirstunaelaks oli just esimene totter ala – nööri läbipõletamine. Haapsalul olevat seda teinud kutseline katlakütja, kes kähku tule süütas ja kiiresti nööri läbi põletas. Meie naine tegutses justkui köögis, rahulikult ja kiirustamata, kaotades Haapsalu katlakütjale tublisti üle minuti.

Kui kohtunikud kõik rehnutid tehtud said, kuulutati pidulikult välja kokkutuleku üldvõitja ja selleks oli Viljandi klubi 33,5 punktiga. Teisele kohale maandus Tartu 29,0 punktiga ja kolmandaks Tallinn 26,0 punktiga. Haapsalu oli neljas sama punktide arvuga.

12.-13. AUGUST, TALLINN. Eesti MV spinninguheidetes Tallinnas. M. Luht oli jällegi väljaspool konkurentsi, võites meistritiitli tulemusega 287,125 punkti.  Hõbedale tuli R. Markov Tartust 274,225 punktiga. Kolmas oli meie raudvara A. Kaur 273,050 punktiga. Võistkondlik võit kuulus Tallinna klubile, teine Viljandi, kolmas Jõgeva.

AUGUSTI LÕPP, DONETSK. Sai käidud ajakirja Rõbovodstvo i rõbolovstvo karikavõistlustel. Mina osalesin võistlusel koondise treenerina. Nagu mulle hiljem Avo Kaur rääkis, oli see tema, kes mind soovitas. Teised koondise liikmed toetasid ja nii see teoks saigi. 

Enne Ukrainasse minekut tegime koondisega Tallinnas mitu päeva trenni. Mina tegin omale spikri lendõnge skišši jaoks iga võistleja kohta, et neile võistluse käigus ette öelda, kui palju nööri ketta pealt maha tõmmata järgmisele skišši kettale üle minnes. Tegelikult seda eriti rakendada ei õnnestunud, sest Donetski staadionil keegi rivaalidest märkas minu etteütlemisi ja mulle keelati see ära. Donetski võistlus läks veidi nihu ühe meie mehe  ebaõnnestunud kaugusheite tõttu, nimelt T. Kullep põrutas kõik kolm katset sektorist välja ja teenis nulli. See prohmakas lükkas Eesti võistkonna kolmandaks, vahe võitja Ukrainaga jäi lõpuks vaid 14 punkti, mis võrdub kaugusheites vähem kui 10 meetriga. Valus kaotus. Individuaalselt esines meie meestest kõige edukamalt A. Kaur, tulles castingu kolmevõistluses (7,5 g heiteraskusega) teisele kohale, kaotades kullale vaid 0,85 punktiga.

Mul oli Ukrainas kaasas väike taskukalkulaator, mis oli tol ajal väga haruldane asi. Minu töö juures oli neid kaks: ühega sai teha vaid lihtsaid aritmeetilisi arvutusi, teine oli võimekam, trigonomeetriliste funktsioonidega. Mõlemad kalkulaatorid soetas osakond komisjonipoest ja need maksid roppu raha. Üks meie geodeet tegi äri meremehega, kes seilas kaubalaeval. Meie kolleeg muretses meremehele vanu Eesti münte, vist olid ühe ja kahekroonised, vastu sai meremehelt kaks kalkulaatorit. Geodeet pani arvutid komisjonipoodi müüki ja meie firma ostis nad sealt välja. Mäletan, et lihtsam kalkulaator maksis 200 rubla ringis ja kallim lausa 420 rubla. Kuupalk oli meil siis  umbes 120-150 rubla.

Ukrainas kaugusheite sektoris arvutasid kohtunikud punktisummat paberil (1 meeter – 1,5 punkti). Kuna mõõdeti 1 cm täpsusega, siis see korrutamine võttis neil palju aega. Ma tulin juurde ja aitasin neid mõnda aega oma "imeriistaga". Ukrainlased olid vaimustuses – nad ei olevat taolist asjandust varem näinud ja tahtsid, et ma laenaksin neile seda. Aga ma keeldusin – nemad ju ei lubanud mul oma poistele lendõnge skiššis spikrit kasutada.

Ukrainas õpetasin poisid soolapekki sööma (ise tegin selle ukrainlaste rahvustoiduga tutvust juba kroonus aega teenides), nii mõnelegi hakkas maitsema. Ka Kaur Avo käis turul ostmas seda pekki Eestisse kaasa.

22. SEPTEMBER, VILJANDI JÄRV. Tulin järvele kindla plaaniga koha püüda, sest sõbrad tegutsesid juba nädal aega ketasundadega ja edukalt. Mati oli ühel päeval saanud 5 koha, kokku 9,9 kg, suurim 2,8 kg.

Õhtul  õnnestus mul kinni püüda üks 2,2 kg koha ja 0,5 kg ahven. Hommikul sain teise koha veel  - 2,1 kg. Sõbrad kalamehed said samuti mitmeid kohasid ja ka päris ilusaid hauge. Jätsin jällegi unnad ööseks järve ja järgmisel hommikul tulin neid otsima. Sain ühe koha 2,0 kg, Mati aga sai lausa 5 koha, suuremad 3,3 kg ja 2,7 kg. Hommikul jätkasime püüki Kaur Avoga, kes püüdis ühe 2,0 kg koha ja mina 1,3 kg. Päeval suitsutasin  kolm koha ära, ühe viisin emale ja kaks jätsin endale. Kaks värsket koha jagasin ka ära, ühe sai naabrimees, teise viisin tädile.

28. SEPTEMBER, VILJANDI JÄRV. Tulin kalale õhtul kell 18 ja enne koju minekut tõmbasin paati kaks koha: 2,9 kg ja 1,9 kg. Hommikul ühtegi kala  ketasundadel otsas ei olnud. 

5. OKTOOBER, VILJANDI JÄRV. Sai vahepeal käidud järvel mitmel korral, kuid midagi erilist kätte ei saanud, vaid eelmisel õhtul tuli kettaga kena haug – 3,1 kg.  Täna õhtul läks veidi paremini, sain kaks koha: 1,9 kg ja 1,5 kg. E. Välja püüdis minuga samas piirkonnas ja tema saak oli kolm koha, suurim 2,8 kg.

15. OKTOOBER, VILJANDI JÄRV. Ujutasin kettaid paar tundi nii hommikul kui õhtul. Sain erinevaid kalu: üks 0,5 kg ahven, üks haug 1,8 kg ja kaks koha –  2,9 kg ja 1,7 kg.

16. OKTOOBER, VILJANDI JÄRV. Läksin paadiga peale Kitsakaela juurest, Jawa jätsin lageda koha peal Huntaugu mäe nõlval seisva 1905. a ausamba juurde. Läksin paadiga linna alla staadioni vastas, ilm oli vaikne ja mõnus. Jälgisin oma kettaid, kui paari tunni möödudes märkasin, et umbes sealt, kus seisab minu tsikkel, tõuseb suitsusammas. Algul mõtlesin, et läheduses olevas majas põletab pererahvas kuivanud puulehti, kuid süda ei andnud rahu. Korjasin unnad välja ja suundusin paadi hoiukohta. Silla juurest ei olnud näha, mis täpselt põleb ja alles siis, kui põõsaste vahelt läbi sain, oli pilt selge – põles minu armas Jawa. Tormasin juurde, leekides olid tagaratta rehv, sadul ja bensiinipaak. Panin kiivri pähe ja lasin ekraani alla lootuses, et see silmi kaitseb, kui paak plahvatama peaks. Hakkasin kätega mulda ja kruusa tsiklile peale loopima, kuid sellest oli vähe abi. Jooksin 100 meetri kaugusel asuva eramu juurde, tormasin uksest sisse ja nõudsin labidat, sain selle ja jooksime koos peremehega tagasi tuld tõrjuma. Lõpuks leegid kustusid. Peremees rääkis, et oli mõni aeg tagasi märganud tundmatuid noorukeid tsikli juures askeldamas, ilmselt need süütasidki Jawa.

Läksin miilitsasse ja kirjutasin juhtunu kohta avalduse. Järgmisel päeval käisid võmmid minu tsiklit uurimas ja jõudsid järeldusele, et see oli isesüttimine (!). Mulle öeldi, et ju jäi süüde sisse, kraan tilkus ja lõpuks tekkiski tulekahju. Selline seletus oli teoreetiliselt ehk isegi mõeldav, kuid süüde ei saanud kuidagi sisse jääda, kui võti väljas ja kraan ei tilkunud sel tsiklil iialgi. Kuna Jawa oli kindlustatud 500 rubla peale ja kindlustus oli nõus raha täies ulatuses välja maksma (aega võttis see pool aastat), siis mulle oli savi, kuidas see intsident kirja läheb. Võmmidel oli selline tulemus mugav, isesüttimine ja asi vask. Uurija-vanemleitnant ütles mulle otse: "Mis vahet sul on, kas süütamine või isesüttimine – kindlustuse saad nii kui nii kätte." Selle tsikli müüsin ma veel töökaaslasele, samuti Jawa omanikule 250 rublaga maha. Sellile meeldis tsiklitega tegelda ja neid remontida. Minu rattal põlesid maha tagarehv ja sadul ning sulas üles karburaator, värvikahjustused olid üle terve tsikli. Kolleeg putitas Jawat tükk aega, enne kui suutis selle korda teha ja maha müüa, veidi isegi jäi plussi. Mina aga ostsin poole aasta pärast uue ratsu, loomulikult Jawa 350, kuid uuema mudeli.

Peale sõiduriista põlemist oli minu kalalkäimine tugevasti häiritud, isegi Viljandi järvele ei saanud enam minna, sest kaugele jäi.

4. DETSEMBER, VALUOJA PAISJÄRV. Juba kalamehed jääl, külma –10 kraadi.

24. DETSEMBER, PEIPSI JÄRV. Sai jääl käidud, kohale tulime KEKi bussiga. Kalamehi bussis 26. Pidasime sektsioonisisese võistluse. Mina püüdsin 1,7 kg haugi ja 11 ahvenat, kokku 2,5 kg ja sellest piisas võistluse võitmiseks. Teiseks tuli V. Ilves, temal oli alla kilo ahvenaid. M. Luht piirdus ühe ahvenaga. Mõnel oli 6-8 ahvenat, enamikul vaid 1-3. Jää paksus oli juba 30-35 cm.

Detsember oli erakordselt külm. Mul on märgitud, et juba 17.12 oli vabariigis külma kuni –32 kraadi (Tartus).  30.12 Narvas –42 kraadi, Viljandis –31, järgmisel päeval Viljandis –34, kohati kuni –39 kraadi.

AASTA KOKKUVÕTE. Aastaga sai kalal käidud 94 korda, kalu püütud 234,5 kg.  Kohasid tuli Viljandi järvest 17 tk – 30,1 kg. Aasta suurim koha kaalus 5,66 kilo ja tuli Võrtsust sikutiga. Aasta suurim haugi kaaluga 9,28 kg püüdsin spinninguga merest.