Foto | Kaupo Kikkas: mida me näeme ja mida arvame nägevat

Fotograafia võib olla väga palju erinevaid asju − see võib olla dokument, meelelahutus, ajalugu ja veel sada muud asja. Ometigi tundub mulle, et valdav enamus sellest, mida maailm fotograafiana tarbib, on sügavamas tähenduses vaid pinnavirvendus. Fotograafiat peetakse tihti kerglaseks ja liialt dokumentaalseks meediumiks, kergelt kopeeritavaks ja liiga lihtsalt kõigile kättesaadavaks. Kui võrrelda seda tema vanemate vendade maali, graafika või skulptuuriga, siis kindlasti on fotograafiasse sisenemise lävend neist madalam. Siiski üllatab fotograafia mind pärast 20-aastast fotograafikarjääri endiselt pidevalt. Ma olen aru saanud, et need aastad on õpetanud mulle pildistamise ja nägemise kõrval vaatamist, mõtlemist ja tundmist. Just mõtte ja tunde koostoimest algab see fotograafia osa, mis jääb pinnavirvendusest sügavamale ning kust edasi ei ole enam vahet, kas su tööriistaks on savi, pintsel või kaamera. Üks äärmiselt põnev fotograafia eripära on ka selle dünaamiline olemus.