Kalapüük

Kogemus: elu esimene päevikupüük lendõngega 

Margo Pajuste, 18. juuni 2020, 18:04
Ranel kena kalaga. Foto: erakogu
Ühel sirgel on järsu kalda alla ulatuva augu ees näha esimest toitujat: ilus, silma järgi kindlasti üle kilo kala haarab putukaid rohusaare tagant, vaid pool meetrit vastaskaldast.

Selgub, et ka absoluutne algaja saab vähese harjutamise järel nööri lendu.

Leidub paar püügiviisi, millest loen alati huviga, ent lihtsalt ei ole julgenud asja ise käsile võtta. Peamiseks põhjuseks hirm: mis saab siis, kui hakkab meeldima? Kust võtta see aeg, et asi endale korralikult selgeks teha ja veel üht püügiviisi harrastama hakata? Mõtleme siia juurde veel terve lasu varustust, mis seni puudu ja tuleb ilmtingimata muretseda... Nii olengi seni suutnud enamvähem hoiduda näiteks lendõnge- ja feedripüügist.

Sel kevadel osutus uudishimu tugevamaks kui vaese kalamehe nõrk organism ja tuli sammud seada Estfishi korraldatavale lendõngekoolitusele. See leidis aset ühel mai lõpu pühapäeval Jägala joa lähedal avaral muruplatsil.

Loeng Jägala jõe ääres. Foto: erakogu

LÄHEB LAHTI KUIV TRENN. Ei juhtu just iga päev, et saad mõnel alal õpetust maailmameistrilt eneselt. Meil aga veab just sel moel, sest koolitajaks osutub fly castingu ehk lendõnge heidete maailmameister Ranel Kõmmits.

Kiire sissejuhatus ja ligi kümnele osalejale jagatakse lendõnged kätte. Kohale on tulnud mehi, kel puudub igasugune kogemus lendõngega ja on neidki, kel oma ritv kaasas ja omajagu püügipraktikat selja taga.

Konksuga putuka asemel seome lipsu otsa tavalise villase lõnga tuti. Kuidas selline asi lendu saab tõusta, jääb alguses täiesti mõistetamatuks. Eks ole spinninguga ühegrammiseidki leeche loobitud, aga sellel siin puudub ju igasugune kaal?! Üllataval kombel lendab küll, sest lendu viib putuka mitte tema enda, vaid heitenööri kaal.

Üsna kohe saab selgeks, miks Ranel kohe algul kahetses, et võililli on platsi peale päris palju kasvanud. Villatutt va sinder jääb nende taha ikka usinalt kinni. Selgub ka, et tasub teha täpselt selliseid liigutusi, nagu Ranel õpetab, muidu kukub villatutt üsna ridva tipu ette maha. Esimene asi, ranne ei tohi üldse kaasa töötada, vaid peab olema fikseeritud. Üks võimalus selle tagamiseks on toppida ridva käepideme ots jope või pluusi varrukasse, nii hoiad käe randmest paigal.

Lendõng.Foto: erakogu

HEIDAME VALSIRÜTMIS. Heiteliigutust õpetab Ranel tegema nii, et küünarnuki nurk peaaegu ei muutu, töötab pigem õlg. Püstiasendis ritv liigub hoovõtul taha kuni kõrvani ja siin tuleb välja pidada paus, et liin jookseks taha õigesti välja ja saaks ette heitel õige hoo („Ritv ei liigu mütsinokast edasi!“ õpetab Ranel). Oi, ma näen selle pausiga kurja vaeva nii kuiva trenni jooksul kui hiljem jõe ääres... Ega lugu enne ei parane, kui hakkan Raneli soovitusel lugema valsirütmi „üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm“, varieerides tempoga.

Kui aga paar korda liini edasi-tagasi vibutatud ja tundub, et nüüd peaks see küll kenasti ja sirgelt välja jooksma, teeb spinninguga heitma harjunud kodanik viimase viske eriti tugeva ja kuidas seda öeldagi... Igatahes väga spinningistipärase, ja see ei lähe lendõnge puhul mitte. Villatutt kukub halastamatult lähedale ja liin on kah krussis, mitte ilusti sirge. Kenasti, ilma loogete ja keerdudeta peab ta aga välja jooksma selleks, et liin oleks haakimiseks alati kontrolli all.

Mingigi aimdus sellest, kuidas asi päriselt välja peaks kukkuma, tuleb siis, kui mõistad, et nagu spinningu puhul, pead ka siin saama ridvaplangu tööle. Sinuga kaasa mängima täpselt õiges paindes ja parajal määral.

Heide. Foto: erakogu

II VAATUS: LÄHEME JÕE ÄÄRDE. Ranel teeb ühel juuni alguse laupäeval väikse luurekäigu jõel ja tulemus on vägagi rõõmustav. Ühepäevikut lendab korralikult, kala näitab ennast ja sööb aktiivselt ning päeva jooksul saab ta koos Karliga mitu kala. Neist üks on nõnda kopsakas, et tema kaal võib ulatuda napilt kahe kilo alla. Ent just siis pole kaalu kaasas ja nagu enamikel juhtudel, laseb Ranel ka selle kala tagasi.

Päev hiljem lubab ilmateade päikest ja poolest päevast pigem pilvisemat ilma, õhtuks ka vihma. Viimane võib rikkuda püügi, sest siis ei näe kala pinnalt putukaid haarata. Päikesest seevastu pole lugu – eilne koll tuli otsa lauspäiksega.

Jõuame jõe äärde. Eilse kolli platsil on täna vaikus ja päevikut on ka üsna vähe näha, mõned üksikud vaid. Plaan on selline, et liigume nii-öelda lõppu välja ja hakkame siis püüdes tagasi tulema. Peatusi võib ka muidugi teha, kui kuskil mõnd kala toitumas näeme. Distants on üsna soliidne, edasi-tagasi samme koguneb päeva jooksul ligi 20 000. Seejuures pole maastik just kõige lihtsam ja kõigele lisaks on meil jalas kahlamispüksid.

Päev enne meie püüki tabatud kala. Foto: erakogu

ESIMENE KALA NÄITAB ENNAST. Alguses tuleb tükk tühja maad, kus Raneli jutu järgi ka eelmisel päeval mitte midagi ei toimunud. Ühel sirgel on järsu kalda alla ulatuva augu ees aga esimest toitujat näha: ilus, silma järgi kindlasti üle kilo kala haarab putukaid rohusaare tagant, vaid ligi pool meetrit vastaskaldast.

LIIGUME EDASI. Üht pontsakat, tihtipeale veest väljas käivat kala üritab Ranel võtma saada vähemalt pool tundi, vahetades erinevaid söötasid. Aga ei miskit. „See on tark kala, ilmselt korduvalt konksu otsas käinud,“ hindab ta.

Kui päevikut on palju, siis käitub ta väga julgelt. Foto: erakogu

Mida õhtu poole, seda rohkem lendab jõe ääres ühepäevikut ja seda enam kukub neid ka vette. Jõgi on kui ära vahetatud – kui muidu näed päeva jooksul samal lõigul üht-kaht kala või heal juhul saad paar kontakti, siis nüüd näeme pinnas käivaid kalu mitmel pool ja palju. Üritan minagi kaladele putukat pakkuda ja hämmastaval kombel lõpeb see vaid ühe peibutise kaotusega kogu päeva peale. Suhteliselt lage kallas soosib lennukat, kuskil võsas sellega loopida ei saakski.

Ainult et... Ju on päevikuaeg juba piisavalt kaua kestnud, kalal kõht punnis ja nüüd võib juba toitu valida. Mitte iga veepinnale kukkunud ühepäevik ei lõpeta kala kõhus ja kunstputukat ei himusta enam keegi.

Takkapihta hakkab sadama päris korralikku vihma, mis lõpetab ka meie püügipäeva. Enam ei ole kala aktiivne, kuigi ühepäevikut liigub endiselt katkematult allavoolu. Hakkame tagasi sättima, umbes kuus kilomeetrit on minna.

Raneli resümee: luure oli nõrk ja paar päeva varem oleks pidanud kohal olema. Ent pole hullu, teistel jõgedel päevikuaeg alles algab.

Raneli ühepäevikuaja putukakarp. Foto: erakogu

Lennukameeste aasta parim aeg

Napp nädal, mille jooksul ühepäevik jõe ääres lendab, on lendõngepüüdjaile tõeliseks õnnistuseks.

Sel ajal jahib forell vette kukkunud putukaid ning teeb seda veepinnal mulksutades, ennast näidates, vahel ka terves pikkuses veest välja hüpates. Nüüd üritavadki lendõngitsejad toituvale kalale looduslike putukate vahele oma kunstputukat sättida.

Sellal pole spinningistil landi või leechiga kala tabamiseks erilist lootust, kala lihtsalt ei taha muud sööta peale ühepäeviku.

 Ühepäevik lendab erinevatel aegadel

Ühepäevikuaeg algab enamasti mai lõpul ja kestab kuni jaanipäevani. Jõgedel algab ühepäeviku lend eri aegadel, mis annab kalamehele võimalusele püügiaega pikemalt nautida, külastades erinevaid Põhja- ja Lõuna Eesti jõgesid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee