Vaatame, mis toimub Emajõel. Latikate kevadise kuderände ajal suudab osav kalamees välja tõmmata kümneid kilo kalu päevas. Kuulda on isegi 100 kilo alla ulatuvatest saakidest.
No ja mis siis, küsib kindlasti osa kalamehi. Kui käin korra aastas ja suitsutan saagi ja jagan sugulastele ja nii edasi.
Asi on selles, et ei käi korra aastas, vaid istuvad seal päevi ja nädalaid järjest. Ilmselgelt läheb saak müügiks – harrastajal on see aga keelatud.
Suur osa neist on Lätist tulnud, ütleb nüüd teine osa kalamehi. Pange lätlastele piirangud peale!
Paraku ei saa me tänapäeva maailmas miskit keelata kelllegi puhtalt kodakondsuse või rahvuse alusel. Pealegi pole kalavarude seisukohast vahet, kas 60 või 80 kilo päevas püüab välja Eesti või Läti kodanik.
Miks lätlane siia tuleb? Sest tema enda kodumaal on ammu kehtestatud üsna ranged piirangud päevas väljapüütava kala kogusele. Paraku ei ole võimalik naaberriikides ajada nii erinevat poliitikat. Vaatame kas või (ümberpööratud) näidet sellest, mis juhtus, kui Eesti ühepoolselt alkoholi aktsiisi taevastesse kõrgustesse tõstis. Just, eestlased voorisid Lätti õlle ja viina järgi. Nüüd on samamoodi – Läti kalamees tuleb püüdma siia, kus limiite pole.
Ma pole suurem piirangute pooldaja, sest pahatahtlik inimene suudaks neist ikka kõrvale hiilida ja vaja läheks ka märksa tugevamat kontrolli. Ma pole aga sugugi kindel, kas me suudame seda kehtestada. Pärnu lahe 15 kilo nõudest hiilivad needsamad lätlased ja teisedki ahnikud kuuldavasti päris edukalt mööda.
Ent karta on, et me neist piirangutest ei pääse. Paja ühes servas oma suppi keeta pole võimalik.
Kommentaarid (0)