Kasulik

FOTO | Metssigadega üheskoos 

Erik Mandre, 19. juuli 2020, 06:00
Õrnuse hetk - vahel on loetud sekundid vaid ühe põssa ja ema päralt, siis jälle lendab kogu vendade-õdede kari sisse. .Foto: Erik Mandre
Et pääseda seakarja lähedusse ja jälgida nende toimetamisi suures plaanis, on mul veetud metsaserva spetsiaalne väike vineerkast, milles olen aprillist saati veetnud mitmeid õhtuid ja öid.

Metssiga on loomult väga ettevaatlik ja ääretult hea haistmismeelega loom, mis esitab nende jäädvustamisele päris palju väljakutseid.

Selleks, et pääseda seakarja lähedusse ja jälgida nende toimetamisi suures plaanis, on mul veetud metsaserva spetsiaalne väike vineerkast, milles olen aprillist saati veetnud mitmeid õhtuid ja öid. Vaatamata erinevatele püüdlustele varjata oma inimlõhna sattumist metssea suurtesse ninasõõrmetesse, on mul tulnud mitmeid kordi notsu heale haistmismeelele alla vanduda.

Selle protsessi käigus olen täheldanud, kui erinev võib olla isendite tähelepanelikkus ja julgusaste. Iga loom käitub sarnases olukorras väga erinevalt– osa seakarja liikmeid on selgelt valvsamad, osa vähem valvsamad, aga kokkuvõttes töötab seakari ikkagi koos, püüdes kaitsta üksteise seljatagust. Olen korduvalt sattunud metsas liikudes ühe ja sama seakarja peale ning kõndinud veidi kaugemal nende seljataga, ilma et keegi karja liikmetest seda aimaks. Metsaniidul, kus on neile alatasa kaetud väike söögilaud, on loomade valvsus aga kõrgeimal tasemel. Tarkade loomadena teavad vähemasti karja vanemad liikmed, et iga söömaaeg võib saada neile saatuslikuks.

Nii teeb seakari alati enne söögilauda asumist metsa sees niidu ümber tiiru või kaks, mille käigus püüavad hoolega lõhnu, käivad spetsiaalselt minu vineerkasti juures, lõrisevad iga kahtluse korral ning alles siis otsustavad, kas üldse tulla välja või jääda sügavale metsa. Mitmel korral ongi otsustatud viimase kasuks ja sellega tuleb mul lihtsalt leppida, sest nemad püüavad siin oludes ellu jääda. Tegelikult näitab karja metsa jäämine ju seda, et nad on olukorda õigesti hinnanud.

Õnneks usaldavad sead aeg-ajalt ümbrust niipalju, et mul õnnestub olla karja keskel ja jäädvustada nende tegevust nii kaugemalt kui ka päris lähedalt, nii öötunnil kui ka valgemal ajal. Eks kogu see protsess olegi suuresti vastastikune ülekavaldamine. Kord on nemad kavalamad, kord mina.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et loodus on imeline ja salapärane ning ega selle kõik hetked peagi meile lihtsalt kätte tulema – mida rohkem peab vaeva nägema, seda magusam on ka õnnestumine.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee