Suursoo. Foto: Heinrich Lukk
Matk
20. juuli 2020, 18:00

Soo silmapiirini ja sadakond saart: matkale Emajõe-Suursoosse!

Ilma naljata võib öelda, et Emajõe-Suursoos on suurem tõenäosus kohata kotkaid kui teist inimest.

Tänapäeval on see ala sisuliselt inimtühi, aasta ringi elavad inimesed vaid kolmes suursoo saartel asuvas talus.

Vastu Peipsi järve sirutuv Emajõe-Suursoo on kui loodushuvilise paradiis – siin ei ole massiturismi, metsaraiet, lõhutud metsateid, prügiseid lõkkekohti ega autodega vee äärde sõitnud sumisevaid seltskondi. Tõsi, sügaval Emajõe-Suursoos pole ka avalikke matkaradu ega mugavaid laudteid, kuid sellest hoolimata pakub paik matkahuvilisele tõelist loodusgurmeed.

Nagu nimigi ütleb, on Emajõe-Suursoo suur soo. Kuid mitte ainult. See soo sisaldab endas tegelikult kümneid soosaari, raba, hulka jõgesid ja järvekesi ning ohtralt pärandkultuurilugusid. Tänapäeval on ala sisuliselt inimtühi, aasta ringi elavad inimesed vaid kolmes suursoo saartel asuvas talus ning sinnagi viivad teed, mis juhukülalisele tõkkepuudega suletud. Siinsed inimesed lihtsalt armastavad privaatsust ja seda ei maksa neile pahaks panna, sest ruumi siin ju on.

Võib ilma naljata öelda, et Emajõe-Suursoos on suurem tõenäosus kohata kotkaid kui teist inimest. Pole sugugi harv juhus, mil kotkaid tiirleb pea kohal mitte 1−2, vaid lausa kümmekond korraga. Üldse on siin rikkalikult neljajalgseid ja tiivulisi. Linnuliike on siin loendatud üle 170. Imetajatelegi on paik suurepärane elukeskkond, sest inimest ju segamas pole. Kogu see toredus vajab mõistagi kaitset – Peipsiveere Looduskaitseala hõlmab endas nii Emajõe deltasoostiku ehk Emajõe-Suursoo kui ka Piirissaare ning nende vahele jääva Peipsi järve veeala. Peipsiveere Looduskaitseala kuulub rahvusvahelise tähtsusega Ramsari märgalade hulka ja Natura 2000 võrgustikku. 

Kanuuga rappa. Foto: Heinrich Lukk

VÕLUVALT LIGIPÄÄSMATU. Väga paljudele inimestele seostub sõna „soo“ mülka või mülkasse vajumisega, kindlasti aga märgade jalgade ja liigveega. Selgituseks olgu öeldud, et soid on erinevad ja sugugi mitte kõigis ei saa jalad märjaks. Emajõe-Suursoo koosneb mitmest soost ja rabast ning nende hulgas on esindatud kõik kolm sootüüpi: madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba. Laukaid siit kahjuks ei leia või õigemini oleme nendes suplemisega vast nii 10 000 aastat hiljaks jäänud, sest Meerapalu soos võib veel märgata seal tõenäoliselt kunagi olnud laugaste jälgi.

Ligipääsmatu on ala küll. Ahunapalu külast hargnevad sohu mõned teed, mis lõpevad peagi kas tõkkepuu või taluõuega. Teisel pool soostikku on küll 2,5-kilomeetrine Emajõe õpperada, kuid see on praegu rekonstrueerimisel. Kes tahab aga suurt sood päriselt avastada, peaks seda tegema kas veesõidukiga (näiteks kanuuga), talvel jääd mööda või siis matkates ühelt soosaarelt teisele jalgsi.

Jalgsimatka on hea alustada Ahunapalu külast. Kaart peab olema korralik ja GPS laetud – äraeksimise oht on suur ning kuna ala on lai ja inimtühi, siis pole ka eriti võimalust umbropsu edasi minnes mõne talu õue või maanteele sattuda.

Mitte alati pole Emajõe-Suursoo olnud nii inimtühi kui praegu. Et siin käis varem vilgas elu, sellest annavad tunnistust hüljatud talukohad (ja neid on kümneid) ning kas või Ahunapalu koolimaja – ega seda oleks rajatud, kui kooliskäijaid poleks olnud. 100 aastat tagasi elas siinkandis üle 200 inimese ja talusid oli 41. Praegu on Ahunapalu küla (selle piiresse jääb suur osa Suursood) hingekirjas umbes 20 inimest. Isegi koeri elab külas tunduvalt rohkem – nimelt 30 ringis, kõik paari erandiga kelgukoerad.

Sünnipäevamatk Emajõe-Suursoos. Foto: Heinrich Lukk

JÕMMSOO SAARED. Kes peab lugu pärandkultuurist ja puutumatust loodusest, leiab seda ohtralt Emajõe-Suursoo saartelt. Nii mõnigi neist oli varem asustatud ning sellest annavad tunnistust põlispuud ja vundamendikivid. Üle soo kulgesid taliteed, mida mööda said talud pidada ühendust nii omavahel kui ka suuremate keskustega. Tänapäeval pole neist teedest suurt midagi järel.

Matkahuviline aga ärgu heitku meelt. Näiteks Põdranõna saarelt saab toredasti matkata kaugel soos asuvale Pikassaarele. See teekond Jõmmsoo-nimelises suursoo osas teeb kokku umbes 8 kilomeetrit ja astuda tuleb mööda siirdesood.

Tänapäevases mõistes jõmmidega pole Jõmmsool mingisugust pistmist, see sai nime hoopis moonaka Jõmm-Jüri järgi. Olevat mindud talvel puuvooriga läbi soo mõisa, Jõmm-Jüri viimasel reel. Teel olnud mingid mehed vastas ja hakanud Jõmm-Jüri peksma. Pärast rääkinud rahvas, et peksjaks olnud hoopiski tondid. Mine võta siis kinni!

Pikassaart teatakse tegelikult rohkem Ullusaare nimega. Saart hakati nii kutsuma pärast seda, kui Piirissaarelt pärit Arnold Karila umbes 1960-ndate lõpus Tartust hullumajast põgenenud ning seadnud end sisse kaugel ja maailmast eraldatud Pikassaarel. Elas seal vaikselt, aga teadmine, et kusagil soosaarel elab mingi kahtlane isik, ei sobinud nõukogude võimudele üldse mitte. Niisiis korraldati haarang ja võeti Karila kinni. Tema polnud nõus saarelt vabatahtlikult ära tulema ja nii pidid miilitsad ta soost nagu karu kinniseotuna välja tassima. Pärast selgus, et poliitikaga polnud Karilal mingit pistmist, oligi lihtsalt vaimsete probleemidega.

Noor matkaline. Foto: Heinrich Lukk

Mingit teed või selgestinähtavat rada tänapäeval Ullusaarele ei lähe. Meie koos 11-aastase kaasmatkalisega läksime otse üle soo ja soosaarte − ikka Põdranõnalt Perässaarde, sealt Kõrgessaare kaudu Ullusaarele ja tagasi Põdranõnale. Maastik on madalsoole kohaselt väljakutsuv – kiiresti siin ei liigu ja kui ettevaatamatult astud, võib soo su sääriku endale kahmata.

Ullusaarel pole midagi, kui mitte arvestada hingematvalt kaunist ürgloodust, mida pole iial puutunud inimkäsi. Jämedad puud, tuulemurrud, kõikjal metssigade tegutsemisjäljed. Karu magamiskoht. Kaugelt kostev hüübi hääl. Puhu tühja pudelisse ja saad teada, millist häält teeb see soolind, kes püüab ohu korral sarnaneda pillirootuustiga. Hääl on kumedalt tontlik ja sellepärast kutsub vanarahvas lindu sookuradiks või ööhirmutajaks.

PÄRIS RABA. Kui Emajõe-Suursoo Ahja ja Emajõe poolne ots on pigem kidurate kaskedega madalsoo, siis piirkonna teisest otsast leiab Eesti rahva lemmikmaastikud – rabad ja rabasaared. Tõsi, laudteid siin pole, kuid metsikuks matkamiseks laiuvad pea piiramatud võimalused. Rabamassiivid vahelduvad metsaste rabasaartega, kus taas peidavad end loomad ja linnud ning mis kõigi metsasõprade rõõmuks kaitsevad end ise võimalike metsatööde eest. Need on lihtsalt masinatele ligipääsmatud. Ei vii neile teid ja pole siin tähistatud matkaradu. Aitab GPS ja hea kaart.

Vatsakoti soo (tegelikult on see raba) kohta räägitakse, et see saanud nime siis, kui hundid murdsid lageda soo peal naise, kellel olnud vatsad (odrajahust valmistatud pehmed leivad ehk karaskid) kotiga kaasas. Soed pannud naise nahka, aga koti jätnud alles. Nime poolest küll soo, kuid olemuselt raba on ümbritsetud rabasaartega, millest nii mõnelgi on ka varem elatud või end erinevate sõdade ja vaenlaste eest peidetud.

Leia oma matk siit: naturetoursestonia.com

Emajõe-Suursoo

Peipsiveere LKA pindala on kokku 34 000 ha.

Emajõe-Suursoo on Eesti suurim deltasoostik, Peipsi järvest ja Emajõest vaid 1‒2 meetri võrra kõrgem soopind.

Soostikus asuvad liivastest rannavallidest ja mõhnadest kujunenud umbes 80 mineraalmaa- ehk soosaart.

Kaitsealal on esindatud soo kõik kolm arenguastet − kõige enam on madalsoid, seejärel siirdesoid (tuntumad Jõmmsoo, Varnja ja Pedaspää soo) ja vaid üks kõrgsoo ehk raba ‒ Meerapalu.

Soostikus on 8 järve, millest suurimad on Koosa (282,7 ha) ja Kalli (198,7 ha). Jõed Emajõgi, Ahja, Koosa, Kalli, Apna ja veel mõned väiksemad. Ülejäänud on alla 100 ha pindalaga.

Põnev aeg on soos aprillis-mais, kui Peipsi järve veetase tõuseb lumesulamisvee tõttu kuni 0,7 m ning selle tulemusel ujutatakse soostikus üle umbes 7000 ha suurune ala. Peipsi kõrgeima veeseisu korral ulatuvad veest välja ainult Meerapalu raba ja kõrgemad soosaared.

Ainus viibimiskeeluga ala on Koosa sihtkaitsevööndis Koosa järv, kus on keelatud viibida veelindude pesitsusajal 1. aprillist 31. juulini.

Kirev ja ainulaadne liigirikkus

Alal on kohatud vähemalt 176 linnuliiki, kellest 141 liiki on võimalikud või kindlad pesitsejad. Kaitstavaid linnuliike on 77. Siin pesitsevad meie loodusmaastikega seotud kotkad: merikotkas, kalakotkas ja kaljukotkas. Varasemalt on kaitsealal pesitsenud ka suur- ja väike-konnakotkas. Kaitseala on Eestis üheks esindusalaks tedrele, täpikhuigule ja hüübile.

Imetajaid elab siin 40 liiki. Kohata võib põtra, metssiga, metskitse, rebast, kährikut, metsnugist, hunti, ilvest, karu. Jõgede ääres kõrguvad lausa kobraste lossid, aga ujumas võib kohata veel ka vesimutti, mügrit, saarmast ja minki.

Kaitseala eritüübilised järved ja jõed on olulised kalade kudemisalad ja elupaigad. Siinsetes veekogudes elab hinnanguliselt 35 kalaliiki. Eesti 11 kahepaiksete liigist 9 on kohatud elamas Peipsiveere LKA-l.

Kaitsealalt on teada 425 liiki soontaimi. 27 taimeliiki on võetud kaitse alla.

NB! Marjahuvilised, Emajõe-Suursoos peidavad end Eesti suurimad jõhvikavarud!

Vaata lisa siit.