Foto: Tiina Kõrtsini
Reti Jõerand | Video: Tiina Kõrtsini 17. juuli 2020 13:40
„Aron on üks armas poiss. Jääkarud on küll suured, aga suured just ongi toredad. Sünnist saadik on meil kaamerad olnud pesakastis ja me jälgisime teda kogu aeg. Tipa-tapa, tipa-tapa, umbes kahekuuselt hakkas ta kastist juba väljas käima,“ meenutab loomakasvatusnõunik Anne Saluneem jääkarupoiss Aroni esimesi hetki maailmas. Praeguseks juba nelja-aastane ja umbes 300 kilo kaaluv Aron valmistub minema Prantsusmaa loomaaeda pruudi juurde.

„Aron on üks armas poiss. Jääkarud on küll suured, aga suured just ongi toredad. Sünnist saadik on meil kaamerad olnud pesakastis ja me jälgisime teda kogu aeg. Tipa-tapa, tipa-tapa, umbes kahekuuselt hakkas ta kastist juba väljas käima,“ meenutab loomakasvatusnõunik Anne Saluneem jääkarupoiss Aroni esimesi hetki maailmas. Praeguseks juba nelja-aastane ja umbes 300 kilo kaaluv Aron valmistub minema Prantsusmaa loomaaeda pruudi juurde.

„Me näeme kohe, kui loom sünnib – ta on tavaliselt selline roosa ja karva ka pole. Ta on pime, silmad on kinni. Kaalub ka kuskil alla poole kilo. Karu sünnitus on kerge. Ja siis me õhkame ja silmad vaatavad iga päev arvutit, et olla kindlad, et kõik oleks ikka korras,“ sõnab Anne Saluneem.

Ta lisab, et tegelikult, kui Aron sündis, siis sündis ka tema vend. „Aga me ei tea, kas see teine karu sündis surnult või suri pärast sündimist. Kiskjatega on nii, et kui keegi nii väikestest poegadest hukkub, siis vanemad söövad ta tavaliselt ära, et mitte jätta last roiskuma,“ räägib Saluneem.