PUHKUS METSAONNIS: mida tunneb linnanoor, kes peab hakkama saama ilma interneti, vee ja elektrita?

Kuidas õnnestub linnanoortel puhkust veeta ilma igasuguste mugavusteta metsaonnis? 17aastane gümnaasiumitüdruk  kirjeldab oma kogemusi perepuhkusest Lõuna-Eesti metsaonnis, kuhu ta suundus koos 15aastase venna ja kolme sugulasega, kes kuuluvad vanematesse põlvkondadesse. 

Perepuhkuse plaan oli meil paigas: suunduda neljaks päevaks Lõuna-Eestisse Abja kanti. Seal asub sugulastele kuuluv metsaonn, kus pole sees ei elektrit ega vett ning ka internet ei ulatu sinna läbi metsa kuigi hästi. Lisaks pole seal ei WCd ega välikäimlatki, mis tähendab seda, et kõik hädad tuleb teha metsa all.

Mitu inimest on mulle öelnud, et "ah, kunagi ju inimesed elasidki nii, pole see midagi nii hullu." Kuid minusugust täielikku linnainimest see jutt küll ei rahusta. Kui järsku pole internetti, vett, tualetti ja elektrit, siis see on korralik mugavustsoonist välja astumine. Sa pead läbi mõtlema, kuidas ja kus ennast pesta, kus häda teha, kuidas õhtuti valgust tekitada, kuidas söögiasju riknemise eest kaitsta. Kõik tuleb läbi mõelda!