Ei, pätte ma ei karda, kuigi meie sügaval Lõuna-Eestis asuva suvekodu on parajalt teistest eemal. Hoopis karupaanika on see, mis sunnib peaaegu voodimärgamist mõistma, sest peldik puude vilus on ilusasti metsa veerel. Seal, kust ragin tuleb.
Asi on enam kui tõsine – tuttavad jahimehed räägivad ühest suust, väga tõsiselt – karusid on liiga palju saanud. Nad ei pelga enam inimesi, nad tulevad isegi Tallinnasse majade juurde toitu otsima. Kuna karu on väga väle ja tugev kiskja ja äärmiselt tundlik oma poegade suhtes, on see vaid aja ja halbade kokkulangemiste küsimus, mil inimese kohtumine mõmmikuga traagilised pöörded võtab.
Ka Tartu turul ei kuule viimasel ajal enam muud juttu kui karu ja karu. „Kuidas sa nii palju ilusaid seeni said, julgesid metsa minna,“ küsib üks müüja teiselt. „Mul oli turvamees kaasas ja auto lähedal,“ vastab see. Surmtõsiselt. Tuttav räägib, kuidas tema tuttav avastab iga kord maamajja minnes ümbrusest karu väljaheiteid.
Naljakas?
Meie naaberrahvad on sageli irvitanud, et esimesed sõnad, mida nad meie keelest ära õpivad, on „S*tu ruttu, karu tuleb“. Et ühel hetkel tuleb soovitust siin riigis ka päriselt arvesse võtta on see veider tunne, kui folkloor isetäituvaks ennustuseks muutub.
Mida siis teha? Nottida karusid? Või ikkagi olla ise ettevaatlikum – kompostida toidujäätmeid paremini, metsas käies rahulikuks jääda ja pidada meeles – tegelikult kardab karu inimese, selle ülima kiskjaga kohtumist mitu korda enam.
Ja igaks juhuks maal olles enne magamaminekut valges asjal ära käia.
Kommentaarid (0)