Peipsil. Foto: Shutterstock
Vee all
27. august 2020, 06:00

Peipsi – imede järv

„Peame loomulikuks, et kui relvaluba pole, siis padruneid osta ei saa. Midagi sarnast peaks toimima ka kalapüüniste puhul,“ kirjutab enam kui pool sajandit nii kutselise kaluri kui ka harrastuspüüdjana Peipsil kalastanud Vahur Sepp.

„Peame loomulikuks, et kui relvaluba pole, siis padruneid osta ei saa. Midagi sarnast peaks toimima ka kalapüüniste puhul,“ kirjutab enam kui pool sajandit nii kutselise kaluri kui ka harrastuspüüdjana Peipsil kalastanud Vahur Sepp.

Järve ökosüsteemis on kõik omavahel seotud ja kui ei parane olukord tindiga, jääb ka suurema koha seis kehvaks.

Läbi aegade on Peipsi olnud looduslikuks piiriks Eesti ja Venemaa vahel. Viikingiajal oli tegu olulise sõja- ja kaubateega. Tänapäeval hinnatakse Peipsit kui Põhja-Euroopa kalarikkaimat järve ja suurepärast puhkeala. Arvestama peab ka järjest hinnalisemaks muutuva mageveevaruga.

Kust Peipsi on oma nime saanud, pole teada. Venelased kutsuvad seda Tšudskoje ozeroks – tõlkes „imede järv“ (pigem siiski „tšuudide järv“, sest tšuudideks kutsusid muistsed venelased arvatavalt eestlasi – toim).

TINDI KÄEKÄIK MÕJUTAB TEISI KALU. Elurikkuselt on Peipsi tõesti imede järv. Siin on leitud 122 liiki suurtaimi, üle 1000 liigi väikesi vetikaid, ligi 300 liiki planktonloomi ning 34 liiki kalu ja sõõrsuid. Järve rannikul elutseb 9 liiki kahepaikseid ja 6 liiki roomajaid. Kevadel ja sügisel toidab järv kümneid tuhandeid läbirändel peatuvaid veelinde.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99