Kalapüük

Parim aeg latikapüügiks Emajõel: rammus kala võtab päev läbi 

Kalale! Looduses, 8. september 2020 11:28
Foto: Igor Nael
Algajagi kalamees võib septembris saada Emajõest latikasaagi, mis jääb meelde kogu eluks.

Sügisene talveks rasva koguv latikas ei pirtsuta võtuga ning peaasi on kala jõest üles leida.

MILLAL PÜÜDA? Sügisene aplalt toituv latikas võib võtta päev läbi, kalamees ei pea ennast sugugi varavalges jõe äärde kohale vedama. Küll võivad võtul olla pausid. Kui paus liiga pikaks venib ja tonkade ümberviskamine ei aita, võib parv olla ära liikunud.

KUS PÜÜDA? Enamasti sätivad kalamehed ennast sügavamatele kohtadele, nn aukudele. Häid latikakohti leidub ka Tartu linnas, näiteks Kaarsillast ülespoole ja ujula kandis. Linnalähedastest kohtadest on populaarsed Ihaste, Vorbuse ja Kärevere. Põhimõtteliselt liigub latikas rändel olles kogu jõe ulatuses. Peab vaid teadma, kust ta on selleks korraks juba läbi läinud ja kus võib olla.

RITV, RULL, LIIN. Traditsiooniline Emajõe latikapüük käib põhjaõnge ehk tonkaga, nii nagu ka 40 või 50 aastat tagasi. See koosneb tugevast jäigemapoolsest ridvast, rullist, pealiinist, raskusest ning lipsudest konksude ja söödaga.

Tonkaga tuleb püüda sellepärast, et kala on tavalise õngega püüdmiseks kas liiga kaugel või segab püüdjat kiire vool. Põhjaõngega püügil hoiab kaalukas tinaraskus sööda jõe põhjas paigal.

Emajõel püüdmine ei eelda peent ja kallist varustust, küll aga peab see olema tugev, et suhteliselt raske tina kümnete meetrite kaugusele vette lennutada. Tugevatest riistadest on abi ka siis, kui tina ja konksud juba ei tea mitmendat korda põhjas olevasse risusse või kaldaäärsesse rohtu takerduvad. 

Ritv võiks olla pikem, 2,4–3 meetrit – sellisega on hea kala kaldaäärsest rohust üle lohistada. Sobib test kuni 100 grammi (st et sellega võib visata kuni 100-grammist raskust), ent mõnikord läheb vaja veel suurema testiga ritva.

Läbi aastakümnete on Emajõe tonkatajad kasutanud Vene päritolu inertsrulli nimega Nevskaja. Tänapäeval jääb see üha harvemaks, pigem eelistatakse odavapoolseid inertsivabu rulle suuruses 4000–6000.

Pealiinina võib kasutada nii monofiili (tamiili) kui ka nööri. Tamiili läbimõõt on Nevskajatel vahel koguni 0,4–0,5 mm, haspelrulliga kasutades 0,3–0,35 mm. Nööriga ei maksa üle pingutada, jämedus võiks jääda vahemikku 0,1–0,2 mm.

LIPSUD-KONKSUD-TINA. Klassikalisel Emajõe tonkal on tinast ülespoole seotud kaks-kolm 20–30 cm pikkust lipsu. Lips peab olema kindlasti tamiilist, mitte nöörist, ning nõrgem kui pealiin. Näiteks 0,3 mm pealiini korral võiks lips olla 0,2–0,25 mm. Selle mõte on, et kui lips takerdub millegi taha, katkeb vaid lips ning ülejäänud rakendus jääb kalamehele alles.

Kui kala võtt on eriti kehv, võib proovida 50 cm ja pikematki lipsu.

Konks vali vastavalt söödale, millega püüad. Ööussiga püüdes nr 2 ja isegi 1/0, sõnnikuussi puntraga nr 6–12.

Emajõe voolus on otstarbekas kasutada 60 g ja enam kaaluvaid lapikuid tinaraskusi. Liiga raskel tinal pole mõtet, katsetades tuleb selgeks saada optimaalne kaal, mida jõe vool ei jaksaks soovitud püügikohast eemale lohistada.

Klassikaline rakendus. Foto: Margo Pajuste

RAKENDUS. Enamlevinud rakendusel on kõige all pöörlaga tina, sellest ülalpool kinnitatud kaks lipsu. Lubatud on kolm, aga siis on ka sassimineku võimalus märksa suurem.

Esimene lips kinnita 10–15 cm tinast ülespoole, teine sellest 30–40 cm üles.

Lipsud võid kinnitada aas-aas ühendusega või kolmikpöörlaga. Igasuguseid traadist lipsuõlgu ei tasu kasutada, sest mida rohkem erinevaid vidinaid on rakenduses, seda enam korjab see voolust sodi külge.

Kehva võtu puhul võib proovida libiseva tinaga rakendust. Sel juhul tunneb kala sööta haarates vähem raskusest põhjustatud vastupanu. Tõsi, iseeneslikku haakimist on vähem kui nn klassikalise rakendusega ning kalastaja peab olema valmis iga hetk haakima.

Libiseva tinaga rakendus. Foto: Margo Pajuste

KUIDAS PÜÜDA? Seadusekuulekas kalastaja tohib kasutada kuni kolme ritva. Need tuleks asetada jõe kaldal püügile suhteliselt lähestikku, 3–10 m vahega – oleneb, kuidas on ruumi ja kuhu soovid visata.

Klassikalise tonka juurde kuulub ka kelluke, mis annab võtust märku. Paraku koliseb neist sügisõhtuti terve jõeäär nõnda, et ahastus tuleb peale. Viisakas on kasutada kellukest, mille saad haakimisega küljest lennutada, nii et kolin peatuks vähemalt kerimise ajaks. Valgel ajal saab ka ilma kellukeseta püüda ja pimedas aitab ridva külge kinnitatav valguspulk.

Proovi krundat

Emajõel on läbi aegade kasutatud ka tonka variatsiooni ehk krundat, millele on lisatud ujuk. Viimane on suur, isegi elussöödaujukist kopsakam, ning selle peamine eesmärk on hoida liin õhus.

Emajões ujub hirmsal kombel igasugust sodi, mille tavalise tonka ridvast rakenduseni vees kulgev liin kõik kenasti külge korjab. Kui aga liin läheb õhus kuni ujukini, mis hõljub püügiplatsi kohal, jääb see mure ära.

Tee ise võtusignalisaator

Maailma lihtsaima signalisaatori saad ise teha. Lõika umbes 10 cm jupp väikese sõrme jämedust pajuoksa, koori ära, tee ühte otsa diagonaalne sälk suunaga otsa poole ning riputa see ridva juurest sälkupidi umbes 20 cm kaugusel tamiilile. Kui latikas võtab, hakkab pulk jõuliselt üles-alla liikuma.

Ritva hoiab hark

Ritv toeta umbes 0,8–1 meetri kõrgusele hargile. Selle võib lõigata võsast, kuid väga mugavad kasutada on ka spetsiaalsed metallist ridvatoed.

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee