Veterankalamees Katenevi päevikud 1980: Kalevi klubi meister ja ilusad ahvenad Peipsilt. (1)

Kalamehe aastaringi mahtus 1980. aastal ilusaid kalu, aga ka kõrgeid kohti erinevatel võistlustel.

6. JAANUAR, PEIPSI. Käisime Muru Matiga Kallastes. Liikusime kuni 4 km kaldast, ahvenat tilkus, mõned olid üle 200 grammi. Püüdsin kokku 40 ahvenat – 4,0 kilo, Mati − 25 ahvenat. Nägin, kui üks mees sikutas kena lutsu jääle, võis 2 kilo olla. Keegi oli ka korraliku siia saanud.

20. JAANUAR, PEIPSI, OMEDU. Tulime KEK-i sektsiooni bussiga. Hommikul järvel tihe udu, peale läksin kompassi järgi. Püüdsin 3−4 km kaldast, ka Muru Mati oli minuga ühes piirkonnas. Kõige suuremad saagid olid Mirka Jüril ja Meieri Vollil, nemad püüdsid kumbki 60−70 ahvenat. Minul oli 33 ahvenat – 3,3 kilo. Jää paksus 40 cm ringis.

1. VEEBRUAR, PEIPSI, KALLASTE. Mati Luht helistas ja rääkis kuidas ta Peipsist lutse kakub. Ühel päeval olevat saanud 24 lutsu, kokku 28 kilo ja suurim 3,4 kilo. Tegin Viljandis natukene agitatsiooni, tulime kuuekesi Kallastesse ja läksime õhtul koos Matiga lutsujahile. See käik oleks võinud olemata jääda, sest olud olid väga ekstreemsed. Lund jääl põlvini, tormine idatuul, −14 kraadi külma. Tuisk oli selline, et isegi päevavalgel nähtavus minimaalne. Püügipiirkonda astusime kompassi järgi, minna oli 2–2,5 km kaldast. Liikuma hakkasime juba valges, kui rada oli veel veidi märgatav. Mina püüdsin vaid 2,5 tundi ja läksin kaldale tagasi, kuna ilm oli kohutav. Auke raiusime tuuraga, need augud tuiskas kähku täis ja hiljem neid enam ei leidnud. Astusin korra ühe jalaga auku sisse, kuid õnneks jalg jäi kuivaks. Tegin ainult kaks auku ja mul õnnestus püüda üks 1,1-kilone luts. Mati tõmbas selle aja sees ühest august kolm lutsu jutti. Mati andis mulle kaks oma lutsu kaasa, et ma suppi keedaksin. Seadsin sammud kaldale, ajuti lumesadu katkes ja linna tuled tulid nähtavale, tuul puhus tagant – tagasi minna oli tunduvalt lihtsam. Lumi oli põlvini, astuda oli siiski raske. Teekond kaldale võttis vähemalt tund aega. Kaaslased püüdsid veel paar tundi ja tulid ka ära, selleks ajaks oli mul juba supp keedetud ja mehed said kohe söögilaua taha istuda. Sain meestelt kiita ja võisin nina püsti ajada. Jää paksus 50−55 cm, lund 30−35 cm.

17. VEEBRUAR, PEIPSI. Omedus toimusid Viljandi klubi meistrivõistlused jääaluses püügis, osales 280 meest. Mina olin kodus hüppeliigese nikastusega. Võistlus võideti 9 kiloga, suurim kala oli 3,1-kilone luts.

15. MÄRTS, HARA LAHT. Muru Matil elas Loksal õde abikaasaga. Abikaasa oli kalamees, tema andiski Matile teada, et Hara lahest püütakse edukalt turska ja kutsus külla. Mati võttis mind ka punti ja sõitsime kahekesi sihtkohta. Kohale jõudsime reede õhtul, ehitasime valmis rakendused ja ja heitsime magama. Hommikul sõitsime piirivalvekordonisse, mis asus Hara lahe läänepoolsel kaldal. Sinna saabudes leidsime eest paarkümmend meest, kes ootasid alandlikult, et neid jutule võetakse. Lõpuks ilmus korrapidajaohvitser meie ette, korjas passid kokku ja andis loa jääle astuda. Kallas kordoni kohal on väga järsk, umbes nagu nõlvad Viljandi lossimägedes. Liikusime kaldast 2−3 km kaugusele ja jõudsime piirkonda, kus oli kõikjal jääauke, mis olid ümbritsetud verest punetava tallatud lumega – siin oli turskasid veristatud.

Jäime pidama ja alustasime püüki. Kasutasin kaht vene metallspinningut Nevskaja kettaga, tamiil 0,5 mm, kolme lipsuga, suurtel ühearulistel konksudel räimetükk otsas. Tina kõige all ja mida raskem, seda kiiremini sööt põhja jõudis. Sügavus piirkonnas oli 50 meetri ringis. Spinningu alla panin toeks seljakoti, teisele kelgu. Jäin kahe tonka vahele ootele. Pikka ootamist ei olnudki, peagi hakkas ühe spinningu ots hüplema ja rull kärisema. Jooksin juurde, haakisin ja esimene tursk oli teises otsas olemas.

Kerimine oli kaif. Püüdsime õhtuni välja, siis lugesime ja kaalusime kalu. Minu esimene saak 39 turska – 32,2 kilo, suuremad kahekilosed. 10 suurimat kaalusid kokku 15,9 kg. Keskmine tursk 0,82 kg. Mati püüdis samuti 39 turska, aga tema õemees 56 turska ja temal olid suuremad tursad 3,8 kg ja 2,6 kg. Omaette ooper oli saagi järsust kaldanõlvast üles toimetamine. Iga mehe kotti sikutasime-lükkasime üles mitmekesi. Ühtekokku võis jääl mehi olla 60−70.

Õhtul helistasin Viljandisse sõpradele ja jagasin muljeid ja näpunäiteid tursapüügist. Järgmisel hommikul tulid neli KEK-i sektsiooni meest Volgaga turska püüdma. Läksime koos eilsesse püügipiirkonda ja püük läks lahti. Teisel päeval tegin uue isikliku tursarekordi – 3,1 kilo, Volli Meier sai veelgi suurema – 3,9 kilo. Muru Mati suurim tursk oli 3,7 kilo. Kokku püüdsin teisel päeval 34 turska ja ühe lesta, kokku 25,9 kilo.

21. MÄRTS, HARA LAHT. Ootasime ära järgmise reede ja võtsime jällegi ette teekonna mere äärde. Jutt tursapüügist levis Viljandis kulutulena ja reede hommikul startisime kahe autoga. Kell 8 olime piirivalvekordonis ja pool tundi hiljem alustasime püüki. Püüdsin sel päeval 36 turska – 27,1 kilo, suurim 2,4 kilo. Sama päeva õhtul tuli kohale Muru Mati ja mina jäin temaga Loksale, teised mulgid sõitsid koju.

22. MÄRTS, HARA LAHT, TAPURLA. Piirivalve oli eriti lahke, meil lubati jääle minna Tapurlast, seal on kallas lamedam ja juba kilomeetri kaugusel kaldast sügavus 60 meetrit. Tavaliselt sinna kalamehi ei lubatud. Kala tuli kenasti, õhtuks oli mul püütud 33 turska – 32,4 kilo, suurim 2,5 kilo. Mati püüdis 27 turska, suurim 3,8 kilo.

Öö veetsime Mati õe juures ja hommikul läksime jälle püüdma. Sel korral tekkisid merele pääsemisega probleemid. Tapurlasse ei lubatud ja saare juurest samuti ei lubatud, kuna seal toimus Harju rajooni MV tursapüügis. Võistlusel lubati püüda ainult söödastamata sikutiga, osalejaid oli 170, võideti 11 kiloga. Võistluse suurim tursk kaalus 4,5 kilo. Mina, Mati ja tema õemees saime kohalike asjameeste kaasabil loa jääle minna Viinistust. Sealt tavaliselt lubatakse jääle vaid kutselisi kalureid, kuid keegi kohalikest „bossidest“ käis kordoniülema juures jutul ja lõpuks saime loa keelatud piirkonnas jääle astuda. Kell oli juba 10.30. Lubati eemalduda kaldast kuni 2 kilomeetri kaugusele. Kokku oli meid pundis 11 meest. Viinistu all oli sügavus tunduvalt väiksem, 25−30 meetrit. Päevaga sain jääle 32 turska – 37,4 kilo. Mati püüdis 40 turska – 37,8 kilo.

26. MÄRTS, HARA LAHT. Tulime tööpäeval neljakesi sõbra Koni Atsi Žiguliga. Teise autoga tulid Viljandist kalale ka linnapea ja Viljandi rajooni täitevkomitee esimees U. Veeperv. Kõik me püüdsime ühes piirkonnas, jääle läksime kordoni alt saare juurest. Tursk oli väga aktiivne, pidevalt käis kalade väljakerimine ja nende veristamine (igal tursal lõikasime lõpused läbi, et veri välja jookseks), nõnda päev läbi. Pildistasin sel päeval palju, võtsin täis terve filmi 36 kaadrit. Hiljem kodus filmi ilmutades tegin ränga vea – tegin liiga sooja ilmuti, emulsioonikiht sulas üles ja ilmutustankist tuli välja filmilint ilma ühegi kaadrita. Jube kahju oli. Püüdsin õhtuks 80 turska – 58,1 kilo, suurim 2,4 kilo. Kõige rohkem tõmbas turskasid Ats Koni, tema püüdis seni, kuni 100 täis sai. Minul oli paremuselt teine saak, teistel oli vähem, kuid alla 30−40 kala ei olnud kellelgi.

Järgmisel päeval läksin tööle ja võtsin osa turskasid kaasa – jagasin töökaaslastele. Kaks suurimat andsin peaarhitektile, tema aga kostitas mind käskkirjaga töölt puudumise eest – milline tänamatus!

1. APRILL, HARA LAHT. Tursapüük jätkus. Tulime Muru Matiga kahekesi ühe autoga, teise autoga veel kaks meest. Jääle saime ilma sekeldusteta, passid korjati ära ja lubati peale minna. Nagu tavaliselt läksime jääle saare juurest. Kala võttis väga hästi päev läbi, korduvalt oli tonkal korraga kolm turska otsas. Korra oli nii, et üks tursk läks ära koos konksuga, aga peagi võttis ta jälle ja sain konksu tagasi, ka Matil oli sarnane juhus. Mõned tursad haarasid sööta põhjast kuni 20 meetrit kõrgemalt, väljakerimise pealt. Päev läbi püüdsin vaid kahest august ja kala jagus. Püüda lubas piirivalve kuni kella 17.00, selleks ajaks tirisin välja 106 turska ja ühe lesta, kokku 75,2 kilo. Ühel Viljandi mehel oli õhtuks jääl 130 turska. Kala sai toodud palju, aga jagasin seda nii oma töökaaslastele kui abikaasa kolleegidele, hukka ei läinud midagi. Tursamaksa sai ka tublisti karpidesse tehtud.

2. APRILL, PEDE JÕGI. Käisime neljakesi. Sõitsime Meleski kaudu jõele nii lähedale kui sai ja kõndisime jalgsi jõeni. Tulime oma arust ahvenaid püüdma, kuid tegelikult saime peamiselt hauge. Paistis, et seda röövlit oli jõgi paksult täis, huvitav oleks seal olnud elussöödaga püüda. Püüki alustasime peale lõunat ja lõpetasime alles hämaras. Mina ei saanud ainsatki ahvenat, kuid hauge tõstsin jääle lausa kuus, veel kaks pääsesid otsast ära. Haugid ei olnud suured, kuid kõik mõõdus. Suurim isend kaalus 1,1 kg. V. Jaska püüdis neli haugi ja lisaks kümme ahvenat, üks meie seltskonnast sai ka neli haugi ja neljas mees ainsatki haugi ei püüdnud, vaid mõne ahvena. Ahvenad olid kõik väikesed, kuni 100 grammi.

3. APRILL, HARA LAHT. Viljandist saabus terve dessant, kokku viis autotäit kalamehi. Mina olin Ats Koni autos. Mul läks see päev täiesti aia taha, sain vaid kaheksa turska. Ometigi ma ei olnud ühes paigas, vaid tegin suure ringi kala otsides.

Samal ajal mõned mehed leidsid tursaparved üles ja tõstsid kotid täis. Meie autos vaid Ats sai korraliku saagi – 34 turska, teistel oli kuus ja seitse turska. Hiljem kuulsin, et kusagilt eemalt püüdis U. Veeperv 63 turska, üks Viljandi mees samas pundis sai ka hea noosi ja E. Välja tõmbas jääle ka hoopiski erilise kala – 3,95-kilose meriforelli. See võttis tursa rakendust väljakerimisel.

12. APRILL, PEIPSI. Suures tursahulluses jätsime Peipsi päris unarusse. Mati Luht helistas ükspäev ja pajatas mulle oma esimestest siiakala püükidest.

Kuni aastani 1980 oli siiapüük lubatud ainult kutselistele kaluritele, kalasportlastele (nii nimetati harrastuskalamehi) oli Peipsi siig tabu.

Tekkis kange tahtmine ise ka järele proovida see püük. Tulime KEK-i veoautoga furgooniga kolmekesi. Tõukekelgud võtsime ka kaasa. Mati rääkis, et ta on kaks korda käinud siial ja saanud 10 ja 11 siiga. Matist oli vahepeal saanud kutseline kalur. Matiga eesotsas võtsime ette pika ja raske teekonna tõukekelkudel. Kallastest liikusime kirde suunas umbes 15−20 km. Aega kulus sihtkohta jõudmiseni kolm tundi. Kuigi meil olid tõukekelgud, siis suurt abi nendest ei olnud, kuna jää pealmine õhuke kiht murdus ikka ja jälle läbi ning siis tuli kelk sülle võtta ja tassida seda, kuni jää jälle kandma hakkas. See kordus ikka ja jälle, kuni lõpuks Mati ütles, et oleme kohale jõudnud ja saime püüki alustada. Risti kaldast võisime sel momendil olla umbes 10 kilomeetri peal.

Püügikohal oli enne meid mitmeid kalamehi. Esimesel mehel, kellega kohtusime, oli juba viis siiga jääl. Rääkis meile, et eelmisel päeval olevat püüdnud 27 siiga. Päev möödus päris põnevalt, sain jääle neli siiga, suurim 1,2 kilo. Mati oli juba kogenum mees, tema tõi august välja 11 siiga – 11,8 kilo, suuremad 1,5 ja 1,4 kilo. Mirka Jüri jäi nulli ja meie seltskonna neljas mees Kopli Brunn püüdis kolm siiga. Õhtul läks ilm natukene külmemaks, kahutas ja jääkoorik kandis tõukekelku paremini kui hommikul, tagasi tulime kahe tunniga.

Keetsime siigadest uhhaad ja jäime ööseks Mati juurde, et hommikul uuesti kalale minna. Mina ütlesin meestele, et nemad tehku mis tahavad, aga mina enam eilsele püügikohale ei lähe, vaid lähen otse Kallaste alt peale. Teised jäid ka minuga nõusse ja hommikul juba enne kella kuut startisime.

Öösel tegi natukene külma, sõita oli tõukekaga päris lahe, kelk läbi ei vajunud. Sõitsime ühe jutiga kaldast 10−12 km peale ja alustasime püüki. Mina sõitsin kaaslastest umbes kilomeetri eemale ja juba esimesest august sain üheksa parajat ahvenat, 150−200 grammi kala. Varsti olid kaaslased ka minu juures ja peagi hakkas ka siig end ilmutama. Mati sai lühikese ajaga neli siiga jääle, Jüri kaks, aga minul läksid kolm siiga järjest otsast ära. Siis tekkis siial võtmises paus, kui enam keegi kala ei saanud. Mina võtsin kätte ja sõitsin sealt minema, see oli viga. Minu otsingud tulemusi ei andnud, aga sõbrad hakkasid peagi siigasid saama. Kui kaldal õhtul kokku saime, oli Matil kotis 14 siiga, Jüril 10, Brunnil ja minul vaid üks siig. Ahvenaid sain küll päris hästi, 48 tk, kokku 6,3 kilo.

17. APRILL, PEIPSI. Kuna kambamehi ei leidnud, ajasin oma Jawa kuurist välja, lõin hääled sisse ja võtsin suuna Peipsi poole. Tuuleklaasi tsiklil ei olnud, seepärast mässisin näo sooja salli sisse, pikad kummikud jalga ja start. Tegin paar peatust sõidul, jooksin mööda teed, tegin kükke, et sooja saada ja sõitsin edasi. Jõudsin Kallastesse 14.45. Võtsin Matilt tõukekelgu ja läksin üksi peale. Liikusin 10−12 km kaldast ja alustasin püüki, rohkem kalamehi jääl ei näinud. Sain püüda kolm tundi ja saagiks oli kuus siiga – 6,7 kilo, suurim 1,66 kilo.

Hommikul läksin jällegi üksinda, kuna Mati pidi tööle minema. Millegipärast läksin hommikul jääle mütsita, söömata ja juba mõne tunni möödudes hakkas jube külm, sest ilm muutus eelmise päevaga võrreldes tunduvalt külmemaks ja tuulisemaks. Püüdsin neli tundi, sain viis siiga – 6,3 kilo − ja seitse ahvenat – 1,2 kilo. Kõik siiad olid üle kilo, suurim 1,4 kilo. Jää muutus iga tunniga üha hapramaks, tekkisid värsked praod, peale minu ainsatki kalameest jääl ei näinud, seepärast otsustasingi juba kella 10 paiku tagasi kaldale sõita. Õigel ajal sain tulema, sest peagi hakkas järve jää lagunema, õhtuks olid tekkinud laiad lahvandused. See oligi viimane jäält püük sel talvel.

24. APRILL, HÄÄDEMEESTE. Tulin siia teibi püüdma. Peale minu oli Viljandist veel kolm meest. Teib ojas oli ja päris kenas suuruses, sain 39 tk, 4,8 kilo. Mina püüdsin alles alates kella 12-st, kuid teised mulgid olid varakult kohal. Nemad said ka rohkem, üle 60 kala mehe kohta.

26. APRILL, HÄÄDEMEESTE. Tulin uuesti teibi õngitsema, Viljandist oli kohal veel 15 meest. Ega kohalikke ega Pärnu mehi olnudki, kõik olid mulgid. Käisin vahepeal ka Lemme jõel tiiru, seal olid püüdmas kaks poissi ja neil oli kummalgi 50−60 teibi. Minu saagiks oli 44 kala, kokku 4,8 kilo.

29. MAI, LAHEPERA JÄRV. Tulin Matile külla eelmisel päeval, käisin tema lüli kaluritega Peipsil. Võtsime välja ühe mõrra, tindipüük juba läbi, mõrrad väljas. Tinti saadi kõvasti, räägiti, et vanad kalurid ka ei mäleta nii suuri tindisaake. Kui mullu püüdis Kallaste parim kalurite lüli 27 tonni tinti, siis tänavu lausa 170 tonni (seda siis ainult üks lüli). Tean, et Mati teenis kahe nädalaga 980 rubla palka tindipüügiga, aga parima lüli kalurite palk oli 2040 rubla (tavalise tööinimese umbes pooleteise aasta palk). Tindi kokkuostuhind oli tollal 6 kopikat kilo eest. Mati lüli oli tegelikult viletsamate hulgast, nemad püüdsid 82 tonni tinti. Eile oli mõrras põhiliselt rääbis, kuid vähe, vaid 80 kilo. Oli ka ahvenaid, lutse ja isegi üks 1,2-kilone angerjas. Mati rääkis, et tema lüli rekordiks jäi 17 tonni tinti ühe päevaga.

Läksime siis Lahepera järvele lanti loopima. Võtmisi oli meil palju, mina püüdsin üheksa haugi (11 nolki läks tagasi) ja Mati kolm haugi. Minu suurim haug oli 1,3 kilo.

Käisin klubi juhataja V. Jaskaga juttu puhumas. Ta rääkis, et on käinud karpe püüdmas Karksi paisjärvest, olevat kokku saanud tänavu 22 karpi, keskmiselt kilosed, ühe 520-grammise angerja oli ka saanud ja ilusa ahvena, 800 grammi.

3. JUUNI, ÕISU. Kell viis olin järvel ja pool kaks lahkusin. Selle aja sees püüdsin 20 mõõdulist haugi, kokku 18,5 kilo (11 alamõõdulist lasin tagasi). Suurim isend 1,6 kilo.

6. JUUNI, ÕISU. Landiga 12 haugi – 12,7 kilo, suurim 2,3 kilo. Õhtul sõitsin karpi püüdma. Sain kaks alla kilost, lasin tagasi. Eelmisel päeval olin ka kolm tundi Karksi paisjärvel, sain neli kuni kilost karbikest, lasin kõik tagasi.

7. JUUNI VÕHANDU JÕGI. Eesti MV õngitsemises ja kalapüügis spinninguga. Korraldajaks oli Võru klubi, laager paigutati Väimela staadionile. Kohale saabusid 14 klubi võistkonnad.

Esimese päeva õhtul toimus õngitsemine. Jõgi jaotati sektoriteks ja iga sektor omakorda 8 meetri pikkusteks lõikudeks, kust võistleja ei tohtinud lahkuda. Minu sektor oli vist kõige edukam, kuid loositud lõigud olid ebavõrdsed. Need, kes õngitsesid sektori alguses, võitsid nii esimese kui ka kolmanda koha meeste klassis. Mina püüdsin sektori alumises otsas, sealt suutsin välja õngitseda 60 kala, kokku 0,89 kilo. Lõpuks oli see 17. tulemus 70 mehe hulgast. Eesti meistriks tuli V. Leis Raplast 327 punktiga (165 tk – 1,62 kilo), hõbeda sai R. Viidikas Paidest 238 punktiga (116 tk – 1,22 kilo) ja pronks kuulus V. Kukuškinile Tallinnast 231 punktiga (77 tk – 1,54 kilo). Viljandi õngitsejatest oli mul kõige suurem saak. Võistkondliku võidu võttis Rapla, teine oli Tallinn, kolmas Valga. Viljandi jäi kuuendaks. Võistluse suurim kala oli 1,48-kilone säinas, mille püüdis H. Saabre Põlvast.

Teisel päeval läks lahti spinningupüük, kolm tundi. Minu sektoris ükski võistleja kala ei saanud, jagasime vennalikult esimest kohta. See oli ka ainus sektor, kus kala ei saadud. Kala püüti ülivähe, kokku oli 126 võistlejat ja nad suutsid kinni püüda ainult 16,85 kilo kalu, enamasti ahvenaid. Viljandi klubi oli jällegi edukas, võideti kindel esikoht 6 kohapunktiga, teine Võru 15,5 kohapunktiga ja kolmas Valga 21,5 kohapunktiga. Meestest tuli meistriks M. Havik (Pärnu), kes püüdis ühe 3,13-kilose haugi, teine koht kuulus meie T. Joametsale ja kolmas Võru esindajale V. Normetile. Viljandi sai veel naiste klassis pronksi ja noorte klassis kulla.

9. JUUNI, ÕISU. Loopisin lanti kuus tundi, tulemuseks oli viis haugi. Käisin vahepeal kodus ja õhtul tulin uuesti, et koha püüda. Tegelikult sain õhtul veel kaks haugi, neist üks 2,1 kilo, koha ei saanud. Järgnevatel päevadel käisin veel mitu korda Õisus spinningut vibutamas ja hauge sain kuni kuus päevas.

14. JUUNI, VAISTE. Viljandi–Tallinna sõpruskohtumine kalaspordis. Esmalt tegime kohustusliku võistluse kuival maal. Meil puudusid võistkonna tuumikumehed Mati Luht, Ats Koni ja Volli Meier. Saime kokku kümne mehe asemel ainult kuus, aga Tallinn ei olnud nõus kuueliikmeliste võistkondadega mõõtu võtma, nii et võistkondlikku võistlust kui sellist tegelikult ei olnud. Individuaalselt võitis ikkagi meie raudvara Avo Kaur – 296 punktiga, mina olin 258 punktiga viies.

Avo võitis esikoha ka õngitsemises 100 punktiga (5 ahvenat – 0,95 kilo), teine Z. Gordejeva – 81 punkti (5 tk – 0,76 kilo), kolmas koht Raabe – 80 punkti (20 kala – 0,60 kilo). Mina sain kolm ahvenat – 0,25 kg ja 8. koht.

Õngitsemises ja spinningupüügis olid võistkonnad võrdsed – 10-liikmelised. Spinninguga kalapüügi võitis A. Kasemaa (Tallinn), kes püüdis ühe 4,5-kilose haugi, teine ja kolmas koht kuulusid meile. A. Vorobjov oli teine ühe 2,7-kilose haugiga ja mina kolmas kolme haugiga, kokku 2,51 kilo. Kokku püüti 12 kala – 21 kilo.

8. JUULI, VILJANDI. Klubisisene võistlus Viljandi staadionil heidetes, võitis Avo Kaur 287,060, mina tegin isikliku rekordi – 279,765 ja tulin kolmandaks. Skišis võitis T. Palm maksimaalse tulemusega 100 punkti.

17.−18. JUUNI. Kahe päeva jooksul jõudsin käia kalal kolmes erinevas kohas. Esmalt veetsin öö Väike-Emajõel Sokal, sain ühe „viu“ ja nägin, kuidas mõned mehed latikaid kakkusid, mina suuri latikaid ei saanud. Üks kalamees püüdis kokku 16 latikat, suurim 1,5 kilo, mõned 1–1,2 kilo, enamuses aga 0,5−0,8 kilo. Mees söötis oma kohta ohtralt nisuga ja püüdis nelja tonkaga. Mina tulin eksprompt, mul polnud üldse mingit sööta kaasa.

Järgmisel päeval käisin esmalt Karksi paisjärvel karpi püüdmas. Üks karp tuli otsa, aga pääses ära. Peale lõunat sõitsin juba Tõstamaale, seal loopisin lanti vaid 1,5 tundi, võtte ei olnud. Kõikjal oli mere põhi paksult kaetud roheliste vetikatega, sellist pilti ma varem pole Tõstamaal märganud. Jäi mulje, et kala ei taha olla sellistes tingimustes, tulin samal õhtul koju tagasi.

21. JUUNI, VAISTE LAHT. Tulime Jawaga Avo Kauriga kalale. Enne meid oli kohal kümmekond pealinna meest. Saime oma kasutusse sõudepaadi ja läksime merele. Esimesel päeval sain kaks haugi, Avo ei saanud midagi. Õhtul süüdati lahe kaldal võimas jaanituli ja põletati ära kaks vana paati. Magasime suvila pööningul heintel.

Magasime korralikult välja ja alles kella 12 paiku sõudsime paadiga lahele, laiu juurde. Avo läks paadist välja ja loopis lanti vees seistes, mina jätkasin paadist püüki. Mul oli kolm võttu, aga kaks korralikku umbes kahekilost haugi läksid otsast ära ja kätte sain ainult ühe 1,5-kilose haugi. Avol oli neli kontakti, kätte sai kaks haugi. Ma olin Avost tükk maad eemal, kui ta hakkas karjuma ja mind appi hüüdma. Sõudsin kähku tema juurde ja nägin, et Avol suur haug landi küljes – lõuad laiali ja üritab Avot kintsust haarata. Võtsin esmalt fotoka seljakotist välja ja tegin paar pilti, siis tõstsin haugi kahvaga paati, Avo ronis ise. Haug kaalus 6,6 kilo. Hiljem pühendusime õngitsemisele keset lahte, lootuses mõni säinas tabada. Säinaid pinnas mängimas oli palju, kuid meil ei õnnestunud ühtki neist konksu otsa meelitada. Sain vaid kuus ahvenat, kokku 1,2 kilo, Avo ei saanud ühtegi. Kaldal öeldi meile, et Avo püütud haug on suurim, mis lahest tänavu püütud.

Samal päeval, kui me Avoga Vaiste lahel kalastasime, toimus Suurejõel klubi MV õngitsemises ja spinningupüügis. Spinninguga püüdsid 60 võistlejat vaid kolm haugi ja 13 ahvenat, võiduks piisas ühest haugist, 1,45 kilo.

Juuni lõpus leidis aset järjekordne Balti matš casting’us. Individuaalse võidu võttis Mati Luht. Viievõistluses (kolm ala 7,5 grammiga ja kaks lendõngega) tegi Mati uue Eesti rekordi, 540 punkti. Avol samal võistlusel läks miskit nihu, jäi 13..

19. JUULI, PEIPSI. Tulime Jüri Mirkaga Matile Kallastesse külla. Saime sõudepaadi ja kella 13 paiku läksime järvele. Kaldast 2−2,5 km eemal on suur kivine madalik, kus suvel käib aktiivne ahvenapüük. Kohati on seal nii madal, et saab paadist välja astuda ja pika kummikuga vees seistes ahvenat püüda. Madala veetaseme juures olen näinud, et mõned kivid on veest väljas. Samal madalikul püütigi talvel lutsu. Ahven püsib sellel madalikul vaid suvel, sügisel kaob sealt ära sügavasse vette ja talvel teda seal samuti ei püüta.

Loopisime väikseid pöörlevaid lante, loomulikult enda tehtuid, sest poes tol ajal väikseid pöörlevaid saada polnud. Tõin küll turismireisilt Saksamaalt mõned väikesed pöörlevad landid, aga nende kvaliteet oli kehv, ei mänginud hästi. Mati oli spetsialist, tema varustas mind oma lantidega, hiljem hakkasin ka ise neid vorpima.

Püüdsime Jüriga kuni kella 19-ni, ahvenat tuli ropult. Mina püüdsin viie tunniga 173 ahvenat: 20,4 kilo, suurim isend 850 grammi. Jüri saak oli veelgi suurem: 203 ahvenat ja 22 kilo. Mati müüs need ahvenad järgmisel hommikul sadamas maha, sinna kogunesid üle terve Eesti rääbisesoovijad, kuid mitte alati ei jätkunud kõigile rääbist ja siis läksid ka ahvenad loosi.

Meie Jüriga läksime järgmisel päeval kell 12 uuesti madalikule ahvenat jahtima, enne meid oli seal umbes kümme paati kohalike Kallaste meestega. Kohalikud ei teadnud spinninguga püügist midagi, nemad õngitsesid ja lõid sikuskit. Õngitsejad meiega ei konkureerinud, spinning oli hoopis efektiivsem. Püüdsime teisel päeval kuni kella 19-ni. Minu saak oli 163 ahvenat, 18,3 kilo, suurim ahven 500 grammi. Jüri püüdis 197 ahvenat. Väga vinge püük oli. Kala oli madalikul nii paksult, et kui mõnes seisus tuli järjest kaks-kolm tühja heidet, siis tõstsime ankru välja ja vahetasime kohta.

27. JUULI, SAAREMAA. Käisime saarlastega spinningupüügis võistlemas. Minul läks see võistlus täiesti lörri. Start anti kell 8, minu paadil ütles mootor üles kohe varsti peale starti. Motorist hakkas mootoriga tegelema, mina sellest midagi ei jaganud ja viskasin paadi põhja magama. Mootor hakkas häält tegema alles 11.30 paiku, saime püüda vaid 1,5 tundi ja sõitsime kaldale. Kuna me kusagil kaugemal ei käinud ja töristasime vaid sealsamas Kingissepa sadama läheduses lühikest aega, siis kala saime ka vähe. Minul õnnestus püüda vaid üks haug ja üks ahven, motorist ei saanudki kätt valgeks. Üldiselt saadi kala hästi ja need, kel päev täie ette läks, püüdsid kenasti. Esikohale tuli saarlane E. Põld, tema püüdis viis haugi ja viis ahvenat kogukaaluga üle kaheksa kilo. Teine oli meie M. Nõmme, temal oli üle seitsme kilo kalu ja kolmas jällegi meie mees L. Tammemäe. Mina olin tujust ära lörriläinud võistlusest ega tundnudki erilist huvi täpsete tulemuste vastu, aga mitmelgi mehel olid saagid üle 5 kilo. Võistluse suurim haug kaalus 3,2 kilo. Kokku püüdsid 28 võistlejat 84 kilo kala. Ülinapi võidu sai Saaremaa. Nemad püüdsid 42,2 kilo ja meie 42,05 kilo.

5. AUGUST, PEIPSI. Käisime Kallastes kolmekesi, püüdsime vaid viis tundi. Mina püüdsin 97 ahvenat – 10,7 kilo, Ats Koni 81 ahvenat ja kolmas mees P. Koval 24 ahvenat. Mati Luht rääkis, et oli ühel päeval saanud kaks kobedat ahvenat, 940 ja 880 grammi.

9.−10. AUGUST. VSÜ Kalev kalasportlaste 23. kokkutulek Väike-Emajõe ääres Reinu talu maadel. Osalesid kuue klubi võistkonnad.

Telklaager löödi püsti reede õhtul ja laupäeva hommikul alustati õngitsemisega. Võistkond pidi koosnema neljast mehest, ühest noorest ja ühest naisest. Meie klubi võistkonnas puudusid nii noor kui ka naine. Jõe kaldale mõõdeti välja 10 meetri pikkused lõigud igale võistlejale ja selle jupi piiridest lahkuda ei tohtinud. Mina alustasin püüki lühikese ridvaga arvestusega, et hakkan viidikaid õngitsema. Jõgi oli tegelikult sügav, juba mõne meetri kaugusel kaldast oli sügavust 3−4 meetrit. Teine pikk ritv oli mul ka käeulatuses. Püügi algul ujutasin sügava peal oma õnge, kuid võtte ei järgnenud. Viskasin mõned peotäied putru jõkke püügi algul ja pool tundi enne püügi lõppu. Kuna latikate saamisest ei olnud midagi kuulda, siis jätkasin rahulikult viidikate õngitsemist. Tund enne püügi lõppu nägin, et minu naaber tõmbas algul ühe, umbes 0,4-kilose latika ja mõne aja pärast teise, umbes 0,6-kilose latika. 45 minutit enne püügi lõppu läksin üle püügile pika ridvaga sügava pealt. See oli õige lüke. Õnnestus kinni püüda neli latikat (mõõt latikale võistlusel ei kehtinud) ja nendest suurim kaalus 0,46 kg. Kui kalad kaalutud, selgus, et ma tulin Kalevi meistriks õngitsemises 223 punktiga (42 kala ja 1,81 kilo), teiseks tuli samuti meie mees A. Vorobjov 135 punktiga (44 kala ja 0,91 kilo) ja kolmandaks J. Kanarbik (Tln) 134 punktiga (35 kala ja 0,99 kilo). Ka neljanda koha mees kogus 134 punkti, viies võistleja aga 133 punkti. Neli meest kahe punkti sees! Võistkondlik võit läks Tallinnasse, teine Valka, kolmas Viljandisse (meil ju puudus kaks võistlejat). Latikaid peale minu ja minu naabri keegi ei püüdnud. Võistluse suurim kala oli latikas, 640 grammi.

Teise alana samal päeval olid spinninguheited. Selleks ajaks toodi Viljandist kohale meie noorvõistleja ja naisvõistleja. Täpsusheidetes oli parim K. Leesi (Tln) − 96 punkti, skišis meie mees T. Palm – 95 punkti, kaugusheites võidutses A. Kaur – 69,85. Mina sain kauguses kolmanda koha – 66,36 meetrit. Kolmevõistluse võitjaks ja ühtlasi Kalevi meistriks tuli J. Kanarbik (Tln) − 278,020 punkti, A. Kaur teine – 275,775 punkti, kolmas T. Palm − 272,650 punkti, mina olin viies või kuues. Võistkondlik võit ja rändkarikas läks Viljandisse, (kuigi meie naine sai kaugusheites nulli), Tallinn oli teine. Esimese võistluspäeva järel juhtisid võrdse punktide arvuga Viljandi ja Tallinn. Õhtul oli suur lõke.

Pühapäeva hommikul algas spinningupüük. Mehed jagati kahte gruppi, pooled läksid püüdma Reinu talust ülesvoolu ja teised allavoolu. Noored ja naised viidi vastaskaldale. Meie mehed läksid ahvena peale välja, kõik püüdsid väikeste pöörlevate lantidega. Mina leidsin ühe sügava kääru, kus nägin ahvenat pinnas maimu jälitamas, jäingi sellele kohale ega liikunud mujale, see õigustas end täiega. Paljud mehed proovisid ka samas käärus lanti loopida, kuid keegi midagi ei saanud. Mul õnnestus sealt kinni püüda kaheksa ahvenat − 0,99 kilo, mis tegi kokku 107 punkti. See tulemus tõi mulle VSÜ Kalev meistritiitli lisaks õngitsemisele ka spinningupüügis. Ka võistluse suurim kala oli minu püütud 390 g ahven. Teiseks tuli Avo Kaur 77 punktiga (6 ahvenat ja 0,71 kilo), kolmas jällegi meie mees T. Palm 45 punktiga (3 ahvenat ja 0,42 kilo), ka neljandaks tulnu oli meie klubi võistleja A.Vorobjov 40 punktiga (3 ahvenat ja 0,37 kg). Kokku oli püüdmas 24 meest, peale mulkide said kala veel vaid kaks meest ja kummalgi oli üks pisike ahven. Noortest sai kala (kolm ahvenat) ainult meie noor, teistel null. Naistest sai ühe ahvena Tallinna võistleja, teistel null.

Jäi veel viimane ala – kombineeritud võistlus. Juhendis oli nõue, et võistkonda pidi kuuluma noor ja naine. Starditi kahe võistkonna kaupa. Esimene vahetus pidi tegema 50 meetri kotisjooksu, seda tegid naised. Meie tüdruk oli aeglane, kui mulle teatepulga (päästevesti) üle andis, teine võistkond üritas juba mõnda aega vees asuvat poid päästerõngaga tabada (nõutud oli poi tabamine viie minuti jooksul). Mul õnnestus esimese heitega poile päästerõngas täpselt peale visata ja kuna poi takerdus päästerõngasse kinni, siis tõmbasin „uppuja“ koos päästerõngaga kaldale. Kohtunikud pidid uuesti mõõtma vahemaa ja poi paadiga endisele kohale paika panema. Kolmas vahetus pidi ujuma 50 meetrit ja neljandas vahetuses tuli võistlejal sõuda paadiga 500 meetrit. Viimases vahetuses tuli tabada skiši ketast 15 meetri kauguselt landiga (mitte heitepommiga). Avo Kauril läks vaja viis-kuus viset, enne kui pihta sai. 7,5-grammise heitepommiga oleks ta kindlasti tabanud esimese heitega, aga lant loperdas ja planeeris õhus, sellega oli palju keerulisem pihta saada. Lõpptulemus oli siiski selline, mis tõi meile võidu ka kombineeritud võistluses. Meie aeg oli 8 minutit ja 58,6 sekundit, teine Pärnu – 9 minutit ja 18,2 sekundit. Kolmandaks tulnud Tallinn kaotas meile üle kahe minuti.

Viimaseks alaks oli viktoriin, mille võitis Valga, teine oli Tallinn ja kolmas Viljandi. Kokkutuleku üldvõitja karikas tuli neljandat aasta järjest Viljandisse, teiseks jäi Tallinn ja kolmandaks Harju klubi.

22. AUGUST, PEIPSI. Tulin Kallastesse Mati juurde ahvenaid püüdma. Õhtul saime püüda vaid kaks tundi, mina tabasin selle ajaga 74 ahvenat – 9,9 kilo ja Mati 102 ahvenat – 13,7 kilo, Matil oli üks ahven, 800 grammi.

Järgmisel päeval puhus tugev kirdetuul, käisin üksinda kalurite raske puust sõudepaadiga, püüdsin vaid neli tundi ja sain 42 ahvenat – 5,4 kilo.

24. AUGUST, PEIPSI. Püügiaeg kell 11−19. Olime Matiga kahekesi madalikul. Väga vinge päev oli see. Meil ei olnud kahva paadis, mitmeid suuri ahvenaid ei saanudki paati, pääsesid otsast ära ja paar suurt ahvenat läksid koos lantidega ära. Suurte ahvenate parv seisis kohas, kus oli suur tuust vesikasve. Nii kui lant õnnestus sealt läbi toimetada, järgnes võtt. Meil jäid landid korduvalt sinna rohtu kinni ja me ei läinud paadiga ligi – kartsime ahvenad ära peletada, tõmbasime aga tamiili katki (saksa 0,2 mm tamiil tugevusega 2,2 kilo), sidusime uue landi ja jätkasime püüki. Lõpuks jäi meil Matiga kahe peale vaid üks väike pöörlev lant, hakkasime püüdma ühe ridvaga vaheldumisi heiteid tehes, seni kui ka see kinni jäi ja lahti enam ei saanud, siis lõpetasime püügi. Kokku püüdsin 84 ahvenat – 19,1 kilo. Minu 10 suurimat ahvenat sel päeval: 830, 760, 670, 640, 580, 540, 530, 510, 500 ja 490 g, kokku 6,05 kilo. Mati püüdis kokku 54 ahvenat – 10,4 kilo.

Ostsime Jüri ja Volliga kolme peale paadi Kazanka ja pruugitud mootori Veterok ning toimetasime need Kallastele Mati juurde, et edaspidi oleks oma paat käepärast võtta.

Septembris viibisin Kallastes viis päeva järjest. Käisin nii üksinda kui ka Matiga järvel, häid saake madalik enam ei pakkunud, ahven oli sealt suuremalt jaolt kadunud, läinud ära sügavamatesse vetesse. Käisime kaldast kaugemal, püüdsime õnge ja sikutiga. Midagi põnevat ei juhtunud, parimal korral sain 79 ahvenat – 9,1 kilo sikutiga sügava pealt, madalik oli „tumm“.

25. SEPTEMBER. Viljandi klubi MV spinninguheidetes. Võitis A. Kaur – 289, teine T. Palm – 275 ja kolmas mina – 264,870. See oli aasta viimane võistlus, kus osalesin.

Oktoobris sai käidud Viljandi järvel, Tänassilma jõel, Pärnu jõel. Ei midagi erilist.

13. DETSEMBER, PEIPSI, KALLASTE. Sai jääl käidud, kaugele ei saanud minna, palju lahvandusi. Püüdsin 21 ahvenat, Mati 16 ahvenat.

KOKKUVÕTE. Aastaga sai kalal käidud 90 korda ja püütud 602,5 kilo kala. Aasta suurim kala oli 3,1-kilone tursk. Turskasid sai püütud 368, kokku 293,7 kilo.