Vello Vikerkaar: lõhe kui mõnuaine

Kui sulle tuleb konksu otsa Atlandi lõhe, on see nagu köievedu kaubarongiga. Sellest tekib sõltuvus.

Hambaarstide kokkutulekut kavas ei olnud, aga meie auto oli siiski täis hambaarste.

Seltskonnas olid Edvard Loboda ja Roland Ader, mõlemad praktiseerivad hambaarstid. Lisaks neile Jaanus Kodar ja Scott Diel, ka oma jutu järgi hambaarstid-asjaarmastajad. „Nõukogude aja inimene oskab kõike ise parandada,“ kiidab Diel Kodara näpuosavust peegli, sondi ja puuriga. „Mis minusse puutub, siis noh, ma olen ka elanud hambakliiniku vastas ...“

LÕHEPÜÜDJATE VALHALLA. Neli hambaarsti-kalameest ja Volvo olid teel Norrasse Båtsfjordi. Oli augustikuu ja kui nad õigeks ajaks kohale jõuavad, on Syltefjordi jõgi lõhet tuubil täis.

Syltefjordelva on lõhepüüdjate Valhalla. Jõgi annab aastas välja viis kuni kuus tonni lõhet, mis on nii väikese jõe kohta silmapaistev kogus. Ja sealne lõhe on suur. Lendõngemehed tõmbavad sealt üsna sageli 15−20-kiloseid purikaid.