Tragimine Pärnu lahel: tapjavõrke õnneks palju ei leitud

Tragimine tähendab vette triivima jäänud või veekogu põhja vajunud nakkevõrkude ja muude püüniste otsimist ja veekogust eemaldamist.

Ehkki Peipsi järvel toimuvad koristustalgud pidevalt, leiame sealt igal aastal sadu risuvõrke. Näiteks sel kevadel eemaldati viie päevaga kokku ligi 900 nakkevõrku, millest enamiku moodustasid odavad hiina tüüpi võrgud. Rekordpäev oli 8. juuni, mil meeskonnad tragisid Peipsi järvest välja 295 võrku.

MIKS VÕRKE VÄLJA EI VÕETA? Põhjusi, miks püügivahendid vette jäävad, on mitmeid. See võib juhtuda ilmastikuolude tõttu, kui tuuled ja jää püünised püügikohast eemale kannavad, aga põhjuseks võib olla ka hooletus. Odavate nakkevõrkude kaotus on väga väike ja mõnikord ei vaevutagi võrkudele järele minema. Nakkevõrgud püüavad aga vees olles edasi, kahjustades kalavarusid ning olles ohuks ka suplejatele ja veesõidukitele.

Pärnu lahel me ei ole siiani püügivahendeid traginud, ehkki oleme seda kaalunud. Sellepärast ei osanud me tulemust ette prognoosida. Ei olnud teada, kas tragimine samal moel nagu oleme Peipsil harjunud, üldse õnnestub. Merepõhi ja muud tingimused on siiski Peipsist erinevad.

Talgupäev algas kogunemisega meie Pärnumaa kontoris, kus tegime lühikese instruktaaži ja jagasime kätte töövahendid. Pärast seda suundusid meeskonnad – kokku 7 paati – vee peale. Tragimise viisime läbi Pärnu lahel, laevateest lääne suunas. Alustasime Marksa piirkonnast ja liikusime Pärnu linna alla, kus pöörasime ida suunas ja jätkasime tragimist seal. Kokku läbisid meeskonnad umbes 145 km, milleks kulus 4‒6 tundi.

Tragimisel osalesid Pärnumaa kutselised kalurid nelja ja Keskkonnainspektsioon kahe paatkonnaga. Lisaks olid ühe paatkonnaga väljas Tartu Ülikooli mereinstituudi teadurid, kes on uurinud Läänemere reostust ning keda huvitas inimtekkeline prügireostus laiemas mõttes

KUIDAS SAAK OLI? Ilm oli võrkude otsimiseks ja välja tragimiseks väga soodne. Kuuetunnise töö tulemusena oli „saak“ võrdlemisi väike. Kahest kohast leiti nakkevõrgud – mõlemal juhul olid need juba pikemat aega merepõhjas olnud. Veel tõmmati välja üks köis ja üks ankur.

Lisaks avastati lahes veel üks objekt, mis tõenäoliselt oli ka püügivahend, kuid seda ei õnnestunud põhjast kätte saada.

Tulemuse üle võib tunda heameelt, sest hüljatud võrkude hulk osutus kardetust väiksemaks, kuid väga kaugeleulatuvaid järeldusi sellest veel teha ei julgeks.
Täname kõiki abilisi, sealhulgas kohalikke kalureid, Tartu Ülikooli mereinstituudi teadureid ja kolleege Keskkonnaministeeriumist ja Keskkonnaagentuurist.

Analüüsime tragimise käiku ja tulemusi kalurite ja teadlastega ning siis otsustame, kas ja kuidas tragimist edaspidi läbi viia. Hea meel on märkida, et Pärnumaa rannakalurid toetavad sarnaseid üritusi, sest need on vajalikud Pärnu lahe keskkonnaseisundi parandamiseks.