Kala- ja kirjamees Scott Diel: „Lendõngemees on juba leppinud, et ta ei püüa kõige rohkem või kõige suuremaid kalu. Ta ei otsi sööki – ta otsib elamust.“  

Scott Dieli – ameeriklast, kes elab Eestis ja käib siin tihti ka kalal – teavad ilmselt vähesed eestlased.

Rohkem tuntakse tema alter ego, „Kanada päritolu väliseestlast“ Vello Vikerkaart, kes on enam kui aastakümne jooksul avaldanud kirjatükke, mis seavad Eesti följetonile uued standardid.

Kuidas Sa Eestisse sattusid? Las ma arvan – kas klassikaline cherchez la femme keiss?
Tegelikult ei. Ma võtsin vastu tööpakkumise, mis tõi mind Eestisse aastateks 1992−1994. Praegu on mul kolmas kord Eestis elada.

Elasin New Yorgis ja töötasin reklaamiagentuuris. Aastal 1992 pakkus USA valitsus mulle võimalust tulla Ameerika Rahukorpusega Eestisse. Töötasin kaks aastat vabatahtlikuna Tartu maavalitsuse juures. Pärast läksin tagasi USA-sse, kus tegin jälle reklaamimehe tööd. 2000. aastast alates olen töötanud vabakutseline kirjanikuna ning kirjutanud näiteks ooperitelibretosid ja kommertstekste.

Kust Sa pärit oled ja kuidas algas Su kalamehetee?
Olen pärit Kansase osariigist USA-s. Mu elu esimene kala oli vist bluegill (Lepomis macrochirus, sinilõpuseline päikeseahven), mille püüdsin ussiga vanaisa talu tiigist Missouri osariigis. Kansases püüdsime palju karpkala ja channel catfish’i (Ictalurus punctatus, kanalisäga). Noore mehena olin üksvahe töötu ja käisin rohkem kui 100 päeva järjest forellijões lendõngega kalal. Sealt sain forellipalaviku.

Mis on põnevamad kohad, kus oled püüdnud?
Minu lemmikpüük on forellijaht väikestes jõgedes. Olen püüdnud kala Venemaal, Alaskal, Norras ja mujal, aga mu lemmik on ikkagi jõeforell pinnaputukaga. Minu meelest see on kõige huvitavam püük ja forelli elupaigad on alati ilusad. Aga mulle meeldib ka spinninguga haugipüük meresoppides.

Ma pole püüdnud eriti eksootilistes kohtades. Kord mind arreteeriti Venemaal kalaretke käigus, mis oli eksootiline. Aga see on hoopis teine lugu. Kui lugejatel on huvi, võivad nad sellest lugeda inglise keeles siin. 

Milliseid kalu Sa oled lendõngega püüdnud? Olen kuulnud eesti poistest, kes püüavad lennukaga näiteks angerjat. Oled proovinud?
Olen püüdnud forelli, lõhet, karpkala, ameerika ahvenaid, suckers’it (Catostomidae). Angerjat pole proovinud, aga lendõngega saab püüda peaaegu kõiki kalaliike.

Kui satun juhuslikult kuhugi, kus leidub bonefish’i, tahaksin selle püüki proovida. Aga pole oluline, sest tavaliselt on keskkondades, kus bonefish elab, liiga palav.

Kui tihti ja kus Eestis kalal käid?
Kevadel ja suvel paar-kolm korda nädalas. Arvan, et olen vee peale umbes viiskümmend päeva aastas. Kus, see on top secret – aga arvan, et tavalistes kohtades. Käin tihti kanuuga, sest nii jõuad paikadesse, kus on raskem jala käia.

Vaatan vanalt fotolt, et nii su ema kui ka isa püüavad kala. Kas see on peretraditsioon või ongi teie kandis kõik kalamehed?
Ema, isa, vend, onupojad ... Kõik püüavad kala. See on peretraditsioon. Isegi mu vanaisa ja vanaema käisid 1940−1950-ndatel koos kalal.

Mis kalu teie kandis jahitakse ja kuidas püük välja näeb?

Mu kodujõgi on Little Red River Arkansases osariigis. 1962. aastal ehitati sinna tamm ja looduslik kalapopulatsioon (ameerika bass) pidi minema allavoolu, kus vesi oli soojem. Nüüd tuleb vesi jõkke altpoolt tammi ja temperatuur on seal aasta ringi 10 kraadi, mis on ideaalne forellidele. Inglise keeles kutsutakse sellist jõge tailwater stream’iks.

Jõeforellid istutati sinna 1960-ndatel ja nad on selle aja jooksul jõudsalt arenenud. Enam neid ei asustata. Umbes 18-kilone jõeforelli maailmarekordi-kala püüti ka 1992. aastal Little Red’is (see rekord on nüüd küll juba ületatud).

Millised on olnud su ägedamad püügid?
Ma pole oma elus palju suuri kalu püüdnud. Pigem otsin ma ilusaid hetki. Mäletan hästi, kuidas eelmisel suvel „plahvatas“ veepinnal kilone harjus mu putukat haarates. Või kui uhke ja õnnelik oli mu laps, kui püüdis oma esimese haugi (ta oli viieaastane ja püüdis kuuedollarilise Wal-Marti spinningukomplektiga). Või kuidas püüdsin koos isa, ema ja vennaga Ameerika jõgedes.

Kui käin kalal, on kala kõrvaline, ja sellepärast käin seal, kus on ilus ning mitte alati seal, kus elavad suured kalad.

Millised on sinu muljed Eesti kalapüügist ja kalameestest? Kas midagi võiks ka teisiti olla?
Ma näen Eesti arengut positiivselt. Esiteks, Eesti kalapüügikultuur areneb pidevalt. 1990-ndatel oli kalapüügieeskiri ainult nõrk soovitus. Mäletan, kuidas kalamehed tõid koju kilekotitäite kaupa pisikesi jõeforelle „kassile“, nagu nad seletasid. Nüüd lastakse väikesed kalad päris tihti tagasi, eriti toimivad nii noored kalamehed. Meil on ka Eesti Kalastajate Seltsi vabatahtlik kalakaitse, mis on väga positiivne. Eestis pole veel Catch & Release (püüa-ja-vabasta-püügiviis – toim) kultuuri, aga kalastajate seltsi „Vabastan suure haugi“ programm on küll hea samm.

Teiseks, kui tulin Eestisse, siis 1990-ndatel tegutses siin ainult kolm lendõngemeest (mina, Jaanus Kodar ja Marvin Toom). Täna on neid vähemalt kolmsada. Ma ei arva, et lendõng on parem kui teised püügivahendid, aga positiivsena toob see tihti kaasa kalakaitsja mentaliteedi. Lendõngemees on juba leppinud, et ei püüa kõige rohkem või kõige suuremaid kalu. Ta ei otsi sööki – ta otsib elamust.

Mille poolest erineb Eesti kalapüük Ameerika Ühendriikide omast – või kas üldse erineb?
Tundub, et tavaline Eesti kalamees (ja võib-olla ka keskkonnaministeeriumi ametnikud) pole veel aru saanud, et harrastuskalapüük võib olla tõsine osa majandusest. Väga heas seisus jõgi võib toita hotelle, restorane, kalagiide ja nii edasi. See nõuab palju koostööd kalameeste ja valitsuse vahel. Päev, mil seda mõistetakse, jõuab kindlasti kätte ka Eestis, aga kahjuks vist mitte minu eluajal.

Üks asi, mis on Eestis parem kui USA-s, on nn loomulik kalandus. USA-s me asustame vahel liiga valmilt võõrliike. Tore, et Eesti kalamees eelistaks püüda jõeforelli – liiki, mis on enam-vähem pärismaine.