Nurmkanad on kadumisohus

Sügiskõledalt põlluservalt paiskub parinal lendu mitu pruunika-halli mustriga tuvisuurust lindu – oleme kokku sattunud nurmkanade pesakonnaga. Need ka põldpüüdena tuntud linnud kuuluvad kanaliste hulka, ühena nende ümmarguselt 250 liigist.

Eesti põlisfaunas on kanaliste esindajaid kuus liiki: metsis, teder, laanepüü ja rabapüü püülaste ning nurmkana ja põldvutt faasanlaste sugukonnast.

Nurmkana on levinud Iirimaast ja Põhja-Hispaaniast Taga-Kaukaasia ja Altaini, Euroopas metsa- ja stepivööndi, Aasias segametsa- ja poolkõrbevööndi lagealadel. Neid on eristatud kaheksa alamliiki. Kui Eestis on nurmkanad  paigalinnud, siis areaali kirde- ja idaosa karmima kliimaga piirkondades rändavad nad talveks pisut lõuna poole. Meie piirkonda jõudis see linnuliik kagu suunast küllap millalgi keskaja lõpul. 17. sajandi keskel on kaks pastorit (Göseken ja Gutslaff) oma eesti keele sõnu saksa keelde seletanud raamatutes teda maininud: Põhja-Eestis pöldo kanna ning Lõuna-Eestis pühkenne ja nurma kanna nime all.  

Poolesaja aasta eest oli nurmkana levinud kaunis ühtlaselt üle peaaegu kogu Mandri-Eesti. Meie esimese haudelindude levikuatlase kaardil oli tal 1970ndate lõpul tühimikke Alutaguse, Loode-Eesti, Kõrvemaa ja Soomaa kandis. Hiiumaa ja Vormsi aga on alati olnud ilma ühegi leiupunktita.

Veerand sajandit hiljem kogutud andmed meie uues linnuatlases näitavad märgatavalt hõrenenud  levikupilti. Ilmselgelt on meie maastike mitmekesisuse vähenemine ja suurte põllulaamade tekkimine nurmkanadele ebasoodne.  

Põhja-Ameerikasse jahilindude mitmekesistamiseks sisse tooduna on nad kesk-osariikides jõudsalt edenenud. Neid on introdutseeritud ka Lõuna-Aafrikasse ja Uus-Meremaale.