Mitmesugust

FOTO | Seened-marjad ja kirkad toonid − sügis jõuab kohale 

Karl Adami, 21. september 2020, 06:00
PÕHUPALLID. Hea motiivi leiad sageli argistest teemadest.Foto: Karl Adami
Enamik suvelinde on nüüd Eestimaa tolmu jalgelt pühkinud, ööd venivad aina pikemaks ja looduses näeb esimesi sügisvärve. Päevad võivad aga pakkuda veel suvesooja, värvilist õiteilu nii jõekallastel kui koduaedadeski ning kirevat putukaelu.

September on minu silmis üleminekukuu − suve kirevuse hääbumisele vaatamata pakub see palju uut ja põnevat, kuid ka tuttavat, mida uue nurga alt näha ja jäädvustada.

SÜGISENE KÜLATEE. Õige valgus ja veidi udu – ja taas on hea pilt sündinud.Foto: Karl Adami

PIMEDAD ÖÖD JA UDUD. Kes veidigi pärast „Aktuaalset kaamerat” väljas liikunud, on küllap märganud, et õhtud pole enam päris nii valged kui möödunud suvekuudel. Kesköö lähenedes võib asuda taevalaotuses tähti loendama. Sügisekuu on üks paremaid aegu nii langevate tähtede, Linnutee kui ka uduste hilisõhtute jäädvustamiseks. Septembris on taevalaotus juba eriliselt sügav ja tume. Ilmselgelt annab seal toimuvast parima ülevaate paik, mis jääb suuremast valgusreostusest kümnete kilomeetrite kaugusele.
Kindlasti on tähtede ja hämaruse jäädvustamisel olulisimad abimehed kindel pind ja statiiv. Niiskete ja uduste ööde tarvis võiks ennast varustada ka objektiivi esiläätse puhastamiseks mõeldud lapiga. Ühtlasi tuleks nende motiivide jäädvustamiseks teha tutvust kaamera võimekusega − kas kaamera lubab ka 30 sekundist pikemat säriaega ning millisest piirist alates on valgustundlikkuse (ISO) tõstmine väga mürarikas, mida peaks vältima.
Statiivist on kasu muidugi ka hommikuste udude jäädvustamisel. Päevane ja öine temperatuur kõigub juba omajagu, mis tähendab, et mõnel jahedamal varahommikul võib väljas laiutada meeldivalt paks ja piimjas unenäoline udu. Tänu vaheldusrikkale ilmale on tänavu uduseid hommikuid pakutud hulgi ning arvata võib, et taoline trend jätkub oktoobrini.

Kui udu jagatakse hommikul nii palju, et see ujub puusammaste keskelegi, tasub heita pilk mõnda hõredamasse metsa. Udu lisab metsa pildistamisele hulga meeleolu ning pehmendab varje ja kontraste.

Päikesetõus uduses rabas, küpse viljapõllu ääres või suisa jõeluhal on sel ajal meelipaitav elamus. Õnne korral võib udusel maastikul seigeldes trehvata metsloomi või suuremaid linde ning nemadki võiks võimalusel pildile püüda. Sellise võimaluse korral soovitan aga loomale mitte väga lähedale hiilida ja teha pigem eemalt pikema toruga keskkonnafotosid. Udune varasügisene keskkond on see, mis meeleolu loob.

MARJAD JA SEENED MEELITAVAD. Augustist alates täituvad metsad ja raiesmikud nii seente kui ka marjadega. Lisaks talvevarude kogumisele tasub korjatule pilk peale heita ka kaameraga. Haara kaasa mõni panipaigas tolmu koguv puidust korv või dekoratiivne anum ning jäädvusta korjatu keskkonnas, kust see pärineb. Ilmselgelt ei maksa ära unustada erksate marjade ja seente jäädvustamist enne korjamist, nii makrotoru kui ka lainurgaga.

Seeni võib meie metsades näha aasta läbi, kuid rohkem hakkab neid silma vastu sügist. Just siis leidub enim samblavaibast välja turritavaid söögiseeni. Tähelepanu väärivad ka mittesöödavate seente viljakehad. Kiire pilk kõdunevale puunotile võib naelutada imelisse seenemaailma. Seened on ühed tänuväärsemad ja fotogeenilisemad modellid. Neile saab läheneda nii lainurga, tele- kui ka makroobjektiiviga. Motiive ja sobivaid modelle otsides võib seente korjamine aga sootuks ununeda.

VAATA JA OTSI. Selliseks kaadriks peab silma olema.Foto: Karl Adami

Seente pildistamiseks võiks valida näiteks kastese hommiku, mil metsapõrand ja seal kõrguvad taimed on veetilkadega kaetud ning valgust jätkub huvitavate hetkede tabamiseks küllaga. Mets muutub niiskete ja vihmaste ilmadega värvilisemaks. Ühtlasi toovad sombused ilmad näiteks keskkonnafotodele enam meeleolu kui plassid pilvised ilmad. Niiske ilmaga pildistades tasub aga arvestada märjaks saamisega, olgu riietus kui tahes veekindel. Kui seentele läheneda kõhuli, on hea omada fotokoti külge kinnitatud kerget matti, nii võib metsast pääseda veidi kuivemana. Madalama võttenurga toestamiseks oleks abimeheks statiiv või pisike oakott.

KEEGI SAGIB PÄHKLIPÕÕSAS. Juba augusti keskpaigast alates on linnuhuvilistel põhjust teha üks pisike retk metsa, kus valmivad sarapuupähklid. Varakevadised õied on nüüdseks vormistatud kõva koorega pähkliteks, millel tuumgi sees. Säilitamiseks pole mõtet korjata pähkleid, mille „püksid“ veel rohelised ja kõvasti ümber pähkli. Sellest aga ei hooli vähetuntud lind nimega mänsak.
See hakisuurune lind jääb tõenäoliselt paljudele märkamatuks, kui ta just ei tee oma kõhedusttekitavat häält. Pikk kreet-kreet-kreet annab märku, et mänsakud on lähedal. Pea kogu kevade ja suve hoiavad nii pasknäärid kui ka mänsakud madalat profiili, kuna kuusikutes on vaja pojad üles kasvatada. Pähklimänsak on Eestis levinud valdavalt läänepoolsetel aladel, eriti suurematel saartel, kus on laialdaselt männikuid ja sarapikke.

MÄNSAK. Eestis elab alamliik pähklimänsak,aga vahel kohtab ka Siberist toidupuudusel hulkuma tulnud seedrimänsakuid.Foto: Karl Adami

Lisaks metsadele kiikavad mänsakud septembris aedadessegi, kus leidub pähklipõõsaid või suisa seedermände. Kui pähklipõõsast on kuulda okste sahinat, tasub turnija üle kontrollida, sest lisaks mänsakutele huvituvad pähklitest minu vaatluste kohaselt ka rähnid, sealhulgas musträhn. Kohati võib jääda mulje, et mitte ükski lind ei kannata oodata, kuni pähklid on päris küpsed. Tõsi on, et koort saab kergemini murda, kui pähkel on veel roheline. Võidujooks käib ka pähklikärsaka vastsetega, kes samuti maitsvaid palu mugivad.

Mänsakud võivad esialgu tunduda veidi pelglikena, aga kui väärikas põõsas leidub omajagu ihaldusväärset saaki, võiks isegi pärast mitut ebaõnnestunud katset mänsakuid tagasi oodata ja neile läheneda. Ajapikku harjuvad põõsast külastavad linnud tüütu vaatlejaga ära. Nad ei ole nii arad nagu teised vareslased, kuid äkilisi liigutusi võiks vältida.

Mänsakuid võib pähklipõõsaste lähedal toimetamas näha ja kuulda suisa oktoobri lõpuni, seega tasub meeled erksad hoida. Möödunud aastaga võrreldes pole tänavune pähkliaasta just kiita, kuid seal, kus kuuskede all või võsa varjus on laiutamas sarapuud, võib linnuliiklust sellegipoolest näha.

SOORISLA.See lind pöörab ennast lennul nõnda, et vaheldumis on näha tema kõhu- ja seljapool.Foto: Karl Adami

Vaatleme ränduritest kurvitsalisi

Sel kuul võib end veel julgelt sisse seada rannikule mõne adrust pungil lahesopi, vee taandumisest tekkinud liivasaare või lindudele head ülevaadet pakkuvate rannakivide äärde, sest käimas on kurvitsaliste sügisrände lõppvaatus. Need pikanokalised linnud peatuvad nüüd nii toitumis- kui ka puhkekohtades.

Enne pildistama asumist tasub mõistagi teha pisut eeltööd ja linde esmalt eemalt jälgida. Neil on sageli välja kujunenud magusad kohad, kuhu ikka ja jälle tagasi tulevad, näiteks sopis paljastunud liivasaared. Külastajate hulgast saab sellisel pinnal aimu ka jälgede ja väljaheidete vaatlemisel. Kuigi sobivale pildistamiskohale lähenedes pagevad tõenäoliselt esmalt kõik partlased ja seejärel kurvitsalised, võib neid paigal püsides mõne aja pärast tagasi oodata.

Kuidas varjuda?

Kurvitsaliste jälgimiseks pole tarvis suurt varjet, piisab ka enda alla seatud matkamatist ja lihtsast, mittesahisevast materjalist liivakarva või tumedamast üle pea tõmmatud linast. Kasuks tuleks muidugi ka varjevõrk ja kui võimalusi on enam, tasub vaadata nn ühemehetelgi poole, mis on piisavalt madal ja kus saab end veidi liigutadagi. Paigal püsides ja äkilisi liigutusi vältides võib aga lihtsa linagi abil kurvitsaliste hetki püüda suisa päev läbi.

LEIA PILDILT LIND. Väike-lehelinnud koguvad rändeks varusid ja nõnda võib nii metsas kui aias kohata kümneid pisikesi värvulisi, kes lehetäisid otsivad. Tasub vaid pilk heita lähemale puule või põõsale, näiteks sügisrüüs lodjapuule.Foto: Karl Adami

Aiast ei pea kaugemale minemagi

Rändurite jälgimiseks või jäädvustamiseks ei pea septembris ilmtingimata aiast või pargist kaugemale tõttamagi. Endiselt on põõsastes toimetamas kümneid noori ja vanu lehelinde, kes endale lehetäisid haugates rasvavarusid koguvad. Enamasti ei lase need lehti revideerivad linnud end inimesest häirida ega page teda nähes. Lisaks arvukatele lehelindudele võib selles samas keskkonnas kohata nii rästaid kui ka punarindu. Nemadki ei pruugi nõnda pelglikud olla, kui keset suve, pesitsemise ajal, aga nende jäädvustamiseks oleks tarvis märksa enam paigal olla.

Tüütud põdrakärbsed juhatavad paraadi

Verehimulistest sääseemandatest ja päikeselõõsas toimetavatest tüütutest parmudest tulvil suvekuud on nüüdseks suuresti seljatatud. Võiks arvata, et on käes aeg, mil saab kergemalt hingata ja jälgida pikemalt metsaserval toimetavaid metskitsi, ilma et sääsed liigselt tülitaksid. Sulnist rahu ei saa aga nautida kuigi kaua, kuna metsad täituvad pisikeste tüütute põdrakärbestega.

Põdrakärbsed ununevad pea igal aastal seni, kuni end agaralt meelde tuletavad. Esimesi pisikesi põdrakärbseid kohtasin tänavu juba heinakuul. Nüüd aga on neid metsades aina enam. Riietel või mütsil maandunud põdrakärbsed asuvad kohe ringi sibades karvasemat paika otsima ja poevad õige kiiresti juustesse.

Selleks, et neid tüütuid tegelasi tabada, on tarvis nobedaid näppe. Veidi juustes sobrades võib tabada pahareti, kes üritab sõrmede vahelt põgeneda. Libedavõitu ja elastse keha tõttu on neid putukaid riietelt ja juustest noppida üpris tülikas. Veidi abi on kammist. Need põdrakärbsed aga, kes jäävad riietesse, võivad seal püsida suisa nädala-kaks ning seda isegi pärast riiete raputamist ja kloppimist.

Põdrakärbes.Foto: Karl Adami

Mida põdrakärbes tahab?

Põdrakärbes kuulub kahetiivaliste seltsi raudkärblaste sugukonda. Kõik raudkärblased imevad verd ning elutsevad imetajate ja suleliste vammustes. Need, kes põdrakärbsega tõtt vaadanud, on kogenud, et kerge pigistus, mis mõne putuka lömastab, talle viga ei tee. Tema peletamisel võivad veidi aidata apteekides või kaubanduskettides müüdavad putukapeletajad, mis aitavad sääskede ja puukidegi vastu. Ühtlasi võib proovida kõiki alternatiivseid, kuid ohutuid looduslikke vahendeid.

Põdrakärbes on küllaltki kehv lendaja. Pärast nukust väljumist lendab ta lähimale põõsale või mõnele muule taimele ja jääb ootama, kuni lähedusse satub sobilik peremeesloom. Peremehe lähedust tajudes sööstab kärbes tolleni ja poeb kiiresti karvade vahele. Seejärel murrab ta oma tiivad − neid ei lähe enam vaja.

Kui mõni säärane tegelane juustesse poeb ja inimene teda sealt ära ei nopi, võib põdrakärbes seal toimetada oma elupäevade lõpuni. See tüütu putukas elutseb siiski peamiselt põtradel, hirvedel ja metskitsedel, harvem ründab ta koduloomi. Kui lasta põdrakärbsel rahulikult toituda, saab ta soovitud verekoguse kätte kuni kahekümne minutiga. Esialgu ei ole pistet eriti tunda, kuid umbes kolme päeva jooksul kujuneb pistekoha ümbrusse tugev punetav vorp.

Sellega kaasnev sügelus võib kesta üsna kaua, mõnikord suisa paar-kolm nädalat. Tegu on keha vastusega putuka süljele, mida too ohvri kehasse suunab, verega segab ja tagasi imeb. Osa sülge jääb aga verre. Samasugune reaktsioon tekib meil kõigi verd imevate putukate sülje suhtes. Enamikul neist ei õnnestu aga nii kaua verd imeda kui põdrakärbsel ja mürgist sülge satub haava vähem.

POHL JA PÕDRASAMBLIK. Pildistatud Ruunaraipe luidetel, mis on ühtlasi Eesti kõrgeimad sisemaaluited.Foto: Karl Adami

Esimesed sügisvärvid jõuavad kohale
Mai ja juuni kirkad ning värsked rohelised on suve jooksul tasapisi tuhmunud. Lisaks luitunud rohelistele leidub nüüd aga päev-päevalt üha enam sügisvärve. Esimesed kollased kase- ja punased haavalehed, roosakaslillaks värvuvad mustikad ja sinikad. Võimalusel pildista värvilisi lehti niiskematel ilmadel ja pärast vihmahoogusid, sest just siis on värvid erksamad.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee