Kalaturistist lendõngitseja laseb Norras tagasi oma elu kala, u 13-kilose lõhe. Foto: Margo Pajuste
Mitmesugust
23. september 2020, 06:00

Juhtkiri | Raha vedeleb maas

Meie käesoleva ajakirja persoon Scott Diel nendib muu hulgas, kuidas Eestis on hämmastavalt visa juurduma arusaam, et harrastuslik kalapüük saaks olla oluline osa majandusest. Scott arvab koguni, et tema silmad seda aega ei näe, mil siin asjad niiöelda õigeks pööravad.

Esimesel lugemisel rabas Scotti arvamus mind oma pessimismiga. Ent Ameerikas kui Eestis elanud ja paljudes kohtades üle maailma kala püüdnud Scott küllap teab, mida räägib. Eks ole tänaseks ju paljud Eesti kalamehed mujal maailmas püüdmas käinud ja saanud seega osaks näiteks Norra kalapüügiturismist. Mõelge korraks, fjordis-ookeanil ja lõhejõgedel käijad, mis on see summa, mille te oma tripi peale tavaliselt kulutate? Pakun puusalt, et nädalase reisi eelarve läheneb 1000 eurole. Osa sellest moodustab muidugi ka transport, ent suurem osa kulub siiski majutusele, püügilubadele ja kohapealses kaubanduses. Terved piirkonnad elatuvad seal kalaturismist – kui hooaeg lõppeb, jääb elu pooleks aastaks seisma nagu talvel Muumiorus. Hooajaga on aga terve aasta kassa kenasti täis teenitud.

See on ju Norra, ütleb nüüd lugeja. Mida on meil neile vastu panna? Pakun, et kui me näiteks oma lõhejõed korda saaksime, tuleksid fanaatikud kogu maailmast siia uusi püügikohti avastama. Sama võiks toimuda merehaugi, meriforelli ja jõeforelli püügiga. Püüavad me veed tühjaks? Aga kehtestame C&R-i ehk püüa-ja-vabasta püügiviisi nõude. Lubade müügist saadavast rahast saab noorkala juurde asustada. Ja nõnda edasi.

Ma loodan noorele ja ärksamale põlvkonnale, kes korjab maas vedeleva raha meelsasti üles. Enne tuleb muidugi seadusandlik pool korda saada. Pakun, et juba aastakümne pärast näeme, kuidas Jägala, Karepa ja Sindi kanti kerkivad uued kämpingud, hotellid, söögikohad ja kalastuskauplused.