Matk

Ööbime looduses I: magame lahtise taeva all 

Heldur Pedajas, klubi Nipernaadi, 12. oktoober 2020, 11:04
Mägionn.Foto: Brenkee/Pixabay
Metsas onni ehitamine, mida ellujäämiskursustel õpetatakse, kuulub pigem lõbustusürituste valda. Ma pole oma 38-aastase matkakogemuse juures kordagi onni ehitanud ega kujuta ausalt öeldes ka ette, mis saaks enam käidavates matkarajoonides loodusest, kui igaüks hakkab seal puudelt oksi murdma.

Matka definitsioonist lähtudes tuleb matkajal oma infrastruktuur, sealhulgas magamisase luua ise, mitte kasutada valmis hütte.

Looduses ööbimiseks on matkajal kaks võimalust − seal saab kas n-ö bivida või panna püsti telk. Talvel saab ehitada ka iglu, kui selleks on piisavalt lund. Iglu loodust ei kahjusta, kuid seda oleme Nipernaadi klubi koolitustel teinud pigem lõbu pärast, sest ettevõtmine nõuab palju aega. Aga kui tõesti peaks tekkima kusagil lumes vajadus tormivarju järele, siis iglus on väga soe magada. Hoiatus! Kuna iglu on õhutihe ehitis, tuleb tagada süsihappegaasi väljavool, et mitte lämbuda.

MAGAME LAHTISE TAEVA ALL. Lihtsaim viis on looduses magada lahtise taeva all. Ingliskeelses kirjanduses kannab selline ööbimisviis nime cowboy camping. Küllap tuleb teilegi silme ette mõni vestern, kus seltskond viskab end lõkke ümber maapinnale magama ja võtab midagi tekitaolist peale. Tänapäeval kasutatakse küljealusena magamismatti ja enamasti poetakse magamiskoti sisse.

Kui tingimused on head (loe: pole karta vihma ega putukaid), on selline magamisviis väga asjakohane. Näitena võib tuua Nipernaadi Klubi Kreeta kanjonimatkad, kus on lausa põhimõtteks saanud, et ei ühtegi ööd katuse all. Sageli ei võta me telke üldse kaasagi. Sellise ööbimise selge eelis on kergem seljakott, puuduseks aga sõltuvus ilmast. Õnneks saab viimasel ajal vaadata nutifonist ilmaprognoosi ja sellest lähtuvalt ööbimisstrateegia üles ehitada.

Eestis ja Põhjamaades on matkaradadel ka laavusid (põhimõtteliselt „katusealune“ – toim), mida saab kasutada vihmavarjena, mägisemas piirkonnas leiab mõne kaljueendi, kuhu vihma eest peituda. Vahel tuleb selline lahtise taeva all ööbimine ette võtta olude sunnil, näiteks siis, kus tuul ei lase telki üles panna või pole lihtsalt sobivat platsi. Igal juhul peaks iga tõsine matkaja olema valmis ööd mööda saatma ka sellistes oludes.

Nn bivikott.Foto: Wolfgang11/Pixabay

BIVIKOTT PEAAEGU ASENDAB TELKI. Kui ilmaolud pole nii sõbralikud ja hästi prognoositavad, nagu näiteks Kreetal, aitab lageda taeva all ööbimisel nn bivikott. See kujutab endast vettpidava ja hingava membraaniga materjalist (need igasugused tex’id) lisakotti, mis tõmmatakse magamiskoti peale. See annab magamiskoti soojusenäitajatele 5−6 kraadi juurde. Sellised bivikotid võimaldavad magada ka vihmas või lumes, ei lase magamiskotil märjaks minna ja hoiavad tuule kinni. Popimad mudelid on varustatud ka väikese peatelgiga, millel on putukavõrk.

Siiski pole bivikott matkajate hulgas väga populaarne, kuna telgiga võrreldes jätab mugavus soovida. Telgis saad tarbeesemed varju alla kaasa võtta, bivikotil jäävad need paratamatult käeulatusest välja. Telk kaitseb sind ja su varustust ka maapinna tolmu ja sodi eest. Samuti pole bivikoti kaalunäitajad kaugeltki nii soodsad, kui võiks arvata. Bivikoti kaal jääb kuni 800 grammi lihtsal kattekotimudelil ja kuni 1500 grammi nn peatelgiga mudelitel. Korraliku kahekohalise mägitelgi saab aga kätte alates 2000 grammist, mis teeb inimese kohta 1000 grammi. Seega on vahe pea olematu, aga mugavus räägib telgi kasuks.

Üheks ööbimisvariandiks on rippvoodi. Mägimatkajale pole see aga lahendus, kuna suurem osa matkast leiab aset puudeta piirkonnas. Rippvoodi kasutamiseks on aga vaja kohta, kuhu see siduda.

Järgneb.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee