Kalapüük

Võrgupüük sisevetel: kas see jama on vaeva väärt? 

Rait Kikkamägi, 21. oktoober 2020 07:00
Foto: Shutterstock
On asju, mis tunduvad mulle vähem loogilised kui teised. Näiteks kuidas kala on alati seal, kus pole mind või võtab, aga mõnel muul päeval. Samas kategoorias on mulle ka võrgu- ja mõrrapüük jõgedel-järvedel, mis tekitab harrastajas trotsi ja meelehärmi.

Võrgu- ja mõrrapüügi mõttekust sisevetel (välja arvatud suuremad järved nagu Peipsi ja Võrtsjärv) pole võimalik põhjendada ei majandusliku kasu ega rekreatiivse efektiga.

Kalapüük on mulle sport. Iga kord pumpame pundiga enne püüki motivatsiooni üles, ostes poest uusi vigureid ja vaadates YouTube’ist uusi tehnikaid. Kohale jõudes kordub aga alati sama stsenaarium ja rekordkala tabab kõige ebatõenäolisem vend. Nojah, vähemalt saab enamasti omajagu nalja …

Võrgu saak. Foto: Shutterstock

VÕRGUGA SISEVETELE – MIKS? Võtta saab sealt, kust on päriselt midagi võtta. Mulle jääb aga arusaamatuks, miks võetakse (võrgu ja mõrraga) sealt, kus niigi pole midagi võtta? Ja ma pean silmas meie siseveekogusid: väikejärvi ja jõgesid.

Minu loogikameeter ei tee siin vahet kutselisel või oma tarbeks püügil. Võrgupüük väikejärves tundub nagu rahakassast kupüüride ja suurte müntide ära võtmine. Rekreatiivne õngitseja püüab enamasti seda punast puru, mis kassa põhja peale alles jääb. Ja olgu veel öeldud, et pean silmas ikka väikejärvesid ja jõgesid.

TÕMBAME LOOGIKAMEETRI KÄIMA. Proovin mõne argumendiga oma loogikameetri mehhanismi tutvustada ja eks mõtle, kas ka Sina saad neist asjadest samamoodi aru.

Väikejärvede ja siseveekogude all pean silmas neid veekogusid, mis ei ole Võrts-, Peipsi ega Lämmijärv, Narva veehoidla või (sise)meri. Mõtlen veekogusid, kus on lubatud kutseline võrgupüük ja harrastuslik võrgupüük. Mõlemad võrgupüügid on legaalsed Keeri, Elistvere, Kaiavere, Vagula, Männiku, Ermistu, Rummu, Kuremaa ja Saadjärvel, Kalli jõel, Soodla veehoidlal, Sutlepa meres ja Emajões. Ehkki viimane pole enam samast klassist kui väikejärv või jõekesed, arvestasin selle oma mõttesse sisse, sest seal püüab meeletult harrastajaid, mis on ka mu loogikameetri mehhanismi õliks. Sellest aga peagi täpsemalt.
Lisaks on siis harrastajale võrgupüük lubatud kalastuskaardi alusel veel umbes 20 väikejärvel.

12 eelpool loetletud järve võrgupüügid nii harrastajate kui ka kutseliste osas moodustavad aastail 2015‒2019 30 tonni. Aastas teeb see keskmiselt 6 tonni. Kuna kutseline ja harrastuslik võrgupüük ei oma minu hinnangul erilist rekreatiivset elementi ja on suunatud puhtalt kala saamisele, tuleks rehkendada võimalik kalanduslik tulu Eesti majandusele kutselise püügi mõõdiku kohaselt – esmakokkuostuhindades.

Harrastajale jäävad näpud?Foto: Shutterstock



ARVUTAME VEIDI. Rehkendus näitab, et 2015‒2019 püüti ülaltoodud veekogudest nakkevõrkudega aastas keskmiselt 7500 euro eest kala, viie aasta peale kokku alla 40 000 eurot. Seda siis esmakokkuostuhindades. Kutseliste püük moodustas viie aasta jooksul 30 tonnist 16 tonni ehk pisut üle poole. Kutseliste poolelt püüdis selle mahu viie aasta jooksul täis keskmiselt 31,5 kalurit. Nii teenis iga kalur püügilt keskmiselt 110 eurot aastas. Ilmselt ei jaotu see ühtlaselt ning keegi teenis sellest summast võib-olla 80% ja keegi 20% või 0. Aga me vaatame keskmist, sest selgitame ju endiselt loogikameetri toimimismehhanismi ja loogika on mulle rohkem süsteem kui üks polt.

Harrastajad, kes püüdsid võrkudega ülejäänud 14 tonni, teenisid natuke vähem, kuid kalastajaid, kes seda teenust kasutasid, oli pisut üle 100. Liialdame natuke ja ütleme, et kahe peale kokku oli siis neilt 12 veekogult nakkevõrkudega püüdjaid 150.

Võttes aluseks Rein Järvekülje 2019. aasta uuringu harrastuspüügil püütud ühe kala keskmise hinna ja käibe kohta Eesti majanduses, on arvutused liigi isendi kohta umbes sellised: haug 20 eurot, latikas 20 eurot, linask 20 eurot, ahven mitte rohkem kui haugi ja linaski hind, forell 140 eurot, lõhe 280 eurot jne.

Need hinnad on vähe suurema uurimustöö tulemus, milles tegin ise oma lihtsustused. Aga arvestades sisse kõik nullipäevad, auto ja paadi ekspluatatsioonikulud ja amortisatsiooni, kütusekulu, varustuse, majutuse, ööbimise jne, tundub see hind isegi kõvasti alt lati.

2019. aasta harrastuspüügi kvantitatiivuuringu kohaselt kulutab keskmine harrastuskalamees Eestis oma hobiga tegelemiseks 280 eurot aastas. Harrastuskalastajate hulk 2019. aastal moodustas 170 000 inimest.

Ermistu. Ka siin käib võrgupüük. Foto: Shutterstock

KES TOOB ROHKEM KASU? Võtan sellest isendihinna kalkulatsioonist umbes poole väiksema ampsu ja panen harrastuslikul püügil püütud kala hinnaks 10€/kg (tegelikult oli see pika uurimise põhjal natuke suurem, aga proovime olla hinnangutes pigem tagasihoidlikud).

Sama kalakogus (30 tonni) oleks sarnase püütud liikide jaotuvuse korral 10 €/kg arvestusega harrastuspüügil Eesti majandusele väärt vähemalt 300 000 eurot. Kasu vahe Eesti majandusele (kutselised versus harrastajad) on 260 000 eurot harrastajate kasuks.

Aga raha rahaks. Rekreatiivne kalapüük ei peaks olema vaid raha ja kalade lugemine (ehkki trofeede pärast me ju kalal käimegi). Uuringu põhjal on Eesti keskmise harrastaja ühe kalastuskorra keskmine saak 0,3 kilo, arvestades sisse ka kõik nullipäevad. Minu puhul on muidugi eksitud näiteks ühe nulliga, vastav näitaja on 0,03. Aga mulle meeldib looduses käia ja ma katsun viimasel ajal üha rohkem käia seal, kus kala võiks olla. No seepärast on võrguteema muidugi eriti valus.

TARBIJATE HULGA VAHE ON MÜSTILINE. Tagasi teema juurde – veelgi suurem loogikavigastus tekib mulle keskkonnateenuste tarbijate arvus. Keskmine harrastaja püüab ühel käigul 0,3 kg kala. Seega 150 võrgumehe asemel oleks harrastuspüügil saanud sedasama kalakogust püüda 30 000/0,3 = 100 000 õnge- või spinningumeest.

Ma ei oskagi siin midagi kosta, see vahe on lihtsalt kosmos. 150 võrgumeest või 100 000 kalastajat ... Nagu eelnevalt öeldud, on Eestis erinevate uuringute kohaselt kokku vähemalt 170 000 harrastajat. Seega saaksid kõik Eesti harrastajad käia vähemalt ühe korra ühel neist 12 järvest ja püüda vähemalt keskmise harrastaja keskmise ühe korra saagi (mina saaksin lausa oma kümnekordse keskmise) selle asemel, et seda püüab täna 150 kalurit.

KUI LÕPETAKS VÕRGUPÜÜGI SISEVETEL? Rekreatiivne kalapüük kui Eesti üks enimharrastatud vaba aja veetmise viise on olemuselt keskkonnateenus. Kas viimane ei peaks olema esmalt massidele suunatud?

Ja selle loogikavigastuse põhjal ma ei saa üldse aru, miks me püüame väikejärvedelt võrkudega? Kas saab nimetada kutseliseks kalurit, kes teenib 110 eurot aastas ehk siis – halloo! – alla 10 euro kuus? Kui selline jama ära lõpetada, kas tekib tohutu sotsiaalne probleem ja pered jäävad nälga? Summa on pealegi nii marginaalne, et need load võiks riik vabalt välja osta ja mitte keegi ei kanna kahju. Riik teenib niikuinii harrastajate pealt üle kuue korra rohkem tulu, nagu näitas ülaltoodud arvutuskäik.

No ja kui panna hoogu juurde, siis vaatame ka järelvalvet. Eestis on 36 keskkonnainspektorit. Kuna 80% kogu kalast püütakse Pärnumaal, töötab enamik inspektoreid seal. Teine allesjäänud punt higistab Peipsil ja sellega seonduvatel veekogudel. Sisejärvedele kiigata ei ole kellelgi mahti. Ja kuna võrgupüük on lubatud, siis on jube lihtne seaduslike vahele poetada ka ebaseaduslikke võrke, mida ei jõua mitte keegi mitte kunagi kontrollima. Või lasta sinna siis üks seaduslik ja neli ilma loata võrku. Kui võrgupüük väikejärvedel ei oleks võimalik, ei saaks ka keegi vabandada, et ma ju ei saanud aru, et 70-meetrine võrk on tegelikult 250 meetrit, et „ma püüan siin ju esimest korda“.

Loe lisaks

  • Eestis on 170 000 harrastajat (2019. aasta harrastuspüügi kvantitatiivuuring).
  • Väikejärvedest püüab võrkudega kala 32 kutselist ja umbes 100 harrastajat.
  • Väikejärvede püük toimub nii kutselise kui ka harrastuspüügi raames nakkevõrkudega 13 veekogul: Keeri, Elistvere, Kaiavere, Vagula, Männiku, Ermistu, Rummu, Kuremaa ja Saadjärv, Kalli jõgi, Soodla veehoidla, Sutlepa meri ja Emajõgi.
  • Neist veekogudest püüdsid 2015‒2019. aastail nakkevõrkudega kutselised keskmiselt 3,3 tonni, harrastajad 2,8 tonni kala.
  • Esmakokkuostuhindades oleks selle kala väärtus umbes 7500 eurot aastas.
  • Harrastaja keskmine kalasaak on küsitav ja vastavalt liigile. Kui oletame, et iga kalamees oleks saanud keskmiselt (sh nullikorrad) 2 kg kala ühe kalalkäigu kohta, oleks sama koguse kala aastas välja püüdnud 3000 harrastajat.
  • Üks harrastaja jätab Eesti majandusse keskmiselt 280 eurot aastas (allikas: Harrastuspüügi kvantitatiivuuring).
  • Rekreatiivsed tegevused ja keskkonnateenused peaksid olema kogu rahva pärusmaa. Mida rohkem inimesi huvitub harrastuslikust püügist, seda parem.
  • Võrgupüügiga saab ja tahab tegelda vaid kitsas ring ning kutseliste osas ei ole võimalik seda ka laiendada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee