Süütud lapsed, verejanulised emmed

Need olid Piu ja Viu ja Vops, nad undasid mis kandis kops:

„Kolm kole kanget venda me, kõik hirmsa hooga lendame!“

(Venda Sõelsepp)

Kihulasi süüdistame tihti ebaõiglaselt, sest meid soojadel suveõhtutel kiusavad tüütud pisikesed vereimejad võivad olla hoopis teised neile väga sarnased putukad.

Maailmas leiduvast 2000 kihulaseliigist on Eestis esindatud 15.

Ehkki kihulaste (inglise keeles black fly; vene keeles moška) sugukonna valmikud (foto1A) näevad välja nagu pisikesed kärbsed, kuuluvad nad tegelikult sääseliste sekka. Neile sarnanevad nii välimuselt kui ka käitumiselt habesääsklased (biting midges; mokrets; foto1B).

RASKE VAHET TEHA. Suur osa habesääsklaste vastsetest elab niiskes mullas, kihulaste vastsed aga kõik vooluvetes. Samas leidub soist maad Eestis hoopis rohkem kui jõgesid. Et aga inimesed liiguvad ringi igal pool, pääsevad habesääsklased saagi kallale kihulastest väiksema vaevaga. Enamasti polegi ohvritel erilist soovi kallaletungijaid täpsemalt eristada. Seepärast aetakse habesääsklaste poolehoiuavaldused sageli kihulaste kaela. Muidugi suudavad kihulasedki tuulega kanduda kaugele üle maade ja merede, aga järglaste saamiseks vajavad nad siiski vooluvett.

Maailmas leidub kihulasi umbes 2000 liiki. Eestis neid hästi tundvaid spetsialiste pole. Seniste andmete järgi saab kinnitada 15 liigi olemasolu, aga tõenäoliselt leidub neid rohkem. Üks tavalisemaid on Simulium vernum.

Kihulaste vastsed sorteerivad ja söövad oma lehvikjate suistega (foto2A) voolus triivivat pisipuru. Et nad elavad tihti suurte kogumitena, sisaldab saak ühtlasi ülesvoolu paiknevate liigikaaslaste toidu- ja seedimisjääke. Hapnikku vajavad vastsed palju, aga seda toob veevool pidevalt juurde. Vastse keha on sääse kohta lühike ja jäme (foto2B). Selle tagaotsas asuva suure kidadest iminapaga kinnitub loom kivile või taimele. Vastsed katavad veealuseid pindu limakihiga ja roomavad siis mööda seda. Nukkumiseks ehitavad nad kitiinist torbiku, mille suu jääb pärivoolu, nagu ka vastse pea. Nukkudel on suured lõpused (foto3). Nende kuju ja torbikute kuju järgi saab nukke vastsetest mõnikord isegi lihtsamini eristada.

TUNDRAS POLE KIHULASTEST ASU. Mõlemal rühmal himustavad teiste loomade verd emased. Kui eeldada, et vanasti kiputi naissoost tegelaste tähtsust ikka pisendama, siis võisid motos esitletud kolm kanget Lihula kodanikku vabalt olla ka õed. Ja Lihulas leidub mõnikord kindlasti kihulasi, sest lähedal paikneb suur Kasari jõestik. Kuid stopp − verd ei jahi sugugi mitte kõik kihulaseliigid! Teiseks, ka sama liik ei pruugi olla agressiivne igas jões. Kolmandaks, seegi kalduvus ei pruugi ilmneda igal aastal. Regulaarne täitmatu verejanu iseloomustab peamiselt suurtes jõgedes mõnda üksikut liiki, kes võivad siis massilise lennu ajal kõikmõeldavad pinnad „üle ujutada“ (foto 4).Meile lähim väga hea kihulasekoht on Daugava jõgi Latgales. Just see jõeosa, mis asub ülalpool suurte hüdrojaamade paisjärvi (nood kihulastele enam ei kõlba). Tundras on kõik suuremad jõed rohkem-vähem kihulasejõed. See muudab kohalike soojavereliste elu polaarpäeviti väga väsitavaks. Varju pugeda pole nagunii kuhugi, aga puudub ka kergendav ööpimedus. Seepärast eelistavad porokarjad selleks ajaks tuulisele mererannikule rännata.

Kohtumine hoolitsevate kihulaseemadega põhjustab nende suhtluspartneritel nii verekaotust kui ka hammustuspõletikku. Kuid nagu vereimejad ikka, levitavad kihulased pealekauba lahkelt haigusi. Näiteks troopikas on miljonid inimesed hädas jõepimeduse ehk onkotsertsiaasiga, mida põhjustab massilise liigi Simulium damnosum levitatav pisike ümaruss Onchocerca volvulus.

KIHULASED TOOVAD KASU. Nüüd võis küll jääda mulje, et parem, kui kihulasi polekski. Misasja nad hammustavad ja nakatavad? Siiski, nii nagu pistesääskede vastsed filtreerivad soode ja lompide vett, teevad seda kihulased jõgedes. Ja mitte ainult kuu aega, nagu kestab valmikute lend, vaid aasta ringi. Miljonite vastsete elutegevus puhastab oluliselt vett. Normaalses jões leidub ikka kihulasi ja nad on pigem hea kui halva seisundi näitajad. Päris ilma kihulasteta oleks elu tõepoolest teistsugune, aga väga kahtlane, et parem.

Kihulased muudavad röövputukatele, kaladele ja nende kaudu ka inimestele söödavaks ohtra veehõljumi, mida nood ei suudaks ise kuidagi kokku korjata ega seedida. Väikese kasvu, vähese liikuvuse ja suure arvu tõttu sobivad kihulasevastsed eriti kalamaimudele. Vooluga satuvad nad kergesti triivi, kust neid on lihtne tabada. Lennuajal kukub tagasi vette ka valmikuid, kellest kuival maal sõltuvad omakorda paljud linnud, nahkhiired, ämblikud ja putukad.

pildiallkirjad

1A. 

1B. Foto: Scott Bauer, Wikipedia.

2A-B. Kihulase vastne. S ‒ suised, I ‒ iminapp.

3. Kihulaste nukud taimevarrel.

4. Foto .