Hirvlased Eestis: kaugemalt tulnud või toodud külalised

Meie metsades võib kohata viit hirvlaste sugukonda kuuluvat liiki.

Sellised põlised tegelased nagu põder ja metskits jäävad seekord tähelepanuta, kuna nendest on varem ajakirjas kirjutatud. Juttu tuleb puna-, tähnik- ja kabehirvest.

Elame kiiresti muutuval, põneval ja hirmutaval ajal. Kliima soojenemine ja inimtegevus muudavad hoogsalt nii floorat kui ka faunat. Pea olematuks muutunud talv võimaldab paljudel liikidel laiendada areaali põhja suunas. Metsade üliaktiivse, hetkekasumile suunatud majandamise tulemusena kaob vanamets ja sellega seotud liigid. Loodus tühja kohta ei salli. Raiesmikud ja noorendikud pakuvad head elamisvõimalust uutele asukatele. Heaks näiteks on punahirv.

MEIE SAARTE UUED ELANIKUD. Tuhandete aastate eest (preboreaalsel kliimaperioodil) asustas punahirv meie alasid, kuid ilma jahenemine sundis ta taanduma lõunasse. Tagasi Eestisse jõudis punahirv inimeste vahendusel. 19. sajandi lõpul oli mõisnikel uhkuseasjaks pidada hirveaedu. Mõned pääsesid sealt putku, kuid vabas looduses karmi kliima tõttu püsivaid asurkondi ei moodustunud.

1927. aastal Saksa konsuli Stisseri kingitud ja Abruka saarele lahti lastud hirved hakkasid andma järglasi. Abrukale tekkis Eesti esimene punahirve lokaalpopulatsioon. 1970. aastate algul toodi hirved Hiiumaale ja Saaremaale. Pärinesid nad Leedust, Lätist, Vigala hirveaiast ja Tallinna loomaaiast. Saartel hakkas nende arvukus kiiresti kasvama.

KUI HIRVE JUBA NÄHA ON ... Mandril algas punahirve laialdasem levik 1980. aastatel. Varemgi oli neid Lätist Lõuna-Eestisse sattunud. Praeguseks esineb hirve kõigis maakondades ‒ mõnel pool rohkem, mõnel pool vähem. Meeles tasub pidada tuntud loodusemehe ja taksidermisti Aare Jaama ütlust: „Kui hirve hakatakse mõnes piirkonnas nägema, siis on teda ilmselgelt liialt palju.“ Need on kuldsed sõnad ja tähendavad seda, et loom on väga varjatud eluviisiga. Me ei pruugi tema kohalolust teadlikud olla.

Minu esimene kokkupuude selle ulukiga toimus 1985. aasta talvel Peipsi-äärsetes Sõõru metsades. Värske lumega nugist jahtides sattusin tundmatu looma jälgedele. Esmapilgul nagu üksik suur metskult, aga sõrgatsite jälgi polnud. Huvi nugise vastu kadus ja, täis elevust, järgnesin punahirvele.

Jäljed jutustavad palju. Söödud oli pohlavarsi, kanarbikku, luga, männivõrseid ja kuusekoort. Lamamisase andis ettekujutuse looma suurusest. Tumedat värvi väljaheited olid silinderjad, ühest otsast teritunud ja teisest sopistunud – nagu lööknõela jälg padruni sütikul.

Põnev on järgneda olevusele, kellega varem pole kokku puutunud. Sulalumi võimaldas hääletult liikuda. Ja seal ta oligi! Minust vaid paarikümne meetri kaugusel. Noored männid varjasid magamast tõusnud looma kere, näha oli kael ja üheharuliste sarvedega pea. Jättis teine kuidagi molu ja totaka mulje. Mäletan, et tundsin pettumust, miks – ei tea. Võib-olla olin alateadlikult lootnud näha uhkeid sarvekroone. Silmside kestis viivu ja siis oli ta läinud. Uurisin veidi põgenemisjälgi ja mõõtsin hüpete pikkust ning pöördusin nugise juurde tagasi.

MILLINE TA VÄLJA NÄEB? Punahirv on kasvult metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostekarva, talvel hallikaspruun. Saba ümbritseb valge sabapeegel. Noortel loomadel on kasukal valged täpid.

Isase punahirve kehapikkus on tavaliselt 175–250 cm ja ta kaalub 160–240 kg. Emase pikkus jääb enamasti vahemikku 160–210 cm ja kaal 120–170 kg. Saba pikkus on 12–19 cm.

SÜGISEL LÄHEB PULMADEKS! Septembris ja oktoobri algul koondavad tugevad pullid endi ümber haaremi ja viljastavad kõik selleks valmis olevad lehmad. Nõrgemad isased sugu jätkama ei pääse. Võrdväärsete vastaste vahel toimub ägedaid turniire. Pulmad pole hirvedel mingi naljategemine. Sel perioodil kaotavad võimsamad pullid kuni neljandiku kehakaalust.

Kummalisel kombel ma mandril hirvepullide pulmamöirgeid kuulnud pole. Võimalik, et hõreda asustuse korral toimub soo jätkamine vähem lärmakalt ja märkamatult või pole siis mina olnud õigel ajal õiges kohas.

Punahirv pakub konkurentsi nii põdrale kui ka metskitsele. Toitudes ei ole ta nii valiv kui kaks eelpool mainitud liiki, pidavat isegi kartuleid ja peete ning muid juurikaid-mugulaid välja kaevama. Hiiumaalt ja Saaremaalt ta seni põtra ega kapra pole suutnud tõrjuda.

Hundile on hirved jõukohaseks saakloomaks, vasikaid suudab aga murda isegi ilves.

HIILIB MEILE VENEMAALT. Tähnikhirvel, nagu nimigi ütleb, on tähnid ka täiskasvanud loomal. Kitsest on ta suurem ja kabehirvest väiksem. Tema looduslikuks kodumaaks on Kagu-Aasia. Pullid kannavad sarvi, mille pikkus ulatub pea meetrini. Harva on sarvel rohkem kui neli haru.

Ka tähnikhirv on varjatud eluviisiga, tema kohalolu võivad reeta jäljed ja viletaoline häälitsus, millega ta hoiatab teisi ohu korral. Oktoobrisse jääva pulmatralli ajal pullid nii vilistavad kui ka möirgavad.

Mina pole seda looma looduses kuulnud ega näinud. Sajandivahetusel nähti Ida-Virumaal korduvalt tähnikhirvede väikesearvulisi gruppe. Pärinesid need Leningradi oblastist, ilmselt oli tegu hirveaedadest ära putkanud ja looduses kohanenud isenditega. Andmed selle kohta, et neid kunagi Loode-Venemaale meelega asustati, on vastukäivad.

2013. aastal kütiti üks isend Võrumaal Lasva jahipiirkonnas. Kui palju neid praegu Eesti aladel elutseb või kas üldse, pole teada.

Tähnikhirv on nii hundile kui ka ilvesele meelepärane saak. Arvata võib, et suurkiskjad on selle võõrliigi staatuses oleva tegelasega arved klaarinud. Tema toomine Eesti territooriumile on keelatud, sest teda loetakse looduslikku tasakaalu ohustavaks liigiks, kuna võib anda ristandeid punahirvega.

ÜKSIKUD KÜLALISED LÄTIST. Kabehirv suri jääajal Euroopast suuremas osas välja, säilides vaid Vahemere ümbruses üksikute eraldatud asurkondadena. Praegu on tema arvukus Kesk- ja Lõuna-Euroopa aladel mitmete reintrodutseerimiste tulemusena taas suur.

Kabehirvi Eestimaa metsades tõenäoliselt ei ela, kuigi 2013. aastal sattus üks pull Põlvamaal rajakaamera pildile. Kontrollimata kuuldusi on tulnud siit-sealt veel. Need on ilmselgelt aedikutest põgenenud isendid. Loodetavasti saavad hunt ja ilves nendega kenasti hakkama, sest Eestis on kabehirv kuulutatud looduslikku tasakaalu ohustavaks liigiks. Ta ei kuulu jahiulukite hulka, kuid küttimine on lubatud võõrliigi staatuse tõttu.

Eestile lähimad hirveaiad, kus kabehirvi peetakse, asuvad Lätis. Neid võib näha ka Elistvere loomapargis.

Kabehirve kasukas varieerub tumepruunist roostekarva valgeni ja on kaetud tähnidega. Liigile on iseloomulikud kühvliga sarved. Sabapeeglit ümbritseb must rant. Saba on musta värvi ja küllaltki pikk (umbes 30 cm).

Eestis on kabehirv kuulutatud looduslikku tasakaalu ohustavaks liigiks.

VEEL IMELOOMI VÄÄNA KANDIST. 1958. aastal lasti Harjumaal Vääna kandis vabadusse marali isendeid. See on ida poolt pärit punahirvest kogukam hirve alamliik, mille pull võib kaaluda üle 400 kg. Tema sarvedel puudub kroon. Punahirvega annab maral kergesti elujõulisi ristandeid. Õnneks kõrvaldas loodus selle inimese korraldatud lolluse keskkonnast kiiresti.

UNUSTAMATU PULMASKÄIK. Hiiumaal tegutsenud tuttav metsnik Ain Rõuk, kes on nüüdseks manalateele läinud, viis mind punahirve pulma.

Koolivend Ain tundis metsaelu põhjalikult, tema valitud aeg ja koht olid õiged. Videviku saabudes pullid aktiveerusid ning võimsaid möirgeid kostis ligidalt ja kaugelt. Poleks uneski osanud arvata, et midagi nii grandioosset võib Eesti looduses kuulda. Nagu oleksid dinosaurused ammustest aegadest ellu ärganud. Hommikutundidel õnnestus näha mitut heliallikat. Pole uhkemat pilti kui voogavas udus täies pulmarüüs möirgav hirvepull!

SARVED KASVAVAD IGAL AASTAL UUESTI. Isaste punahirvede sarved hakkavad kasvama kevadel ja langevad maha igal aastal talve lõpupoole. Nende keskmine pikkus jääb 70 cm ligi ja kaal 1 kg.

Sarved võivad päevas kasvada kuni 2,5 cm. Sarved on enamvähem sirged ja nende tipus moodustub vanematel loomadel “kroon” neljast-viiest, vahel enamatest piikidest.