Meriforelligiid Madis Teesalu – rohkem kalal kui kodus

„Hommikul pimedas lähed kodust välja, õhtul jõuad pimedas tagasi, käid duši all, sööd ja vajud magama. Muuks enam aega ei jää!“ ütleb kalagiid Madis Teesalu.

Selline väsitav ja vaevaline elu ei tundu talle aga sugugi vastukarva olevat, sest vööni merre ronib Madis oma vabal tahtel ka neil päevil, kui giiditööd plaanis pole. Kokku vähemalt 150 päeval aastas.

Kui lepime järgmiseks päevaks minekut kokku ja avaldan arglikult arvamust, et kole maatuul puhub kagust ega tea, kas saabki püüda, ütleb Madis: „Tuul ei loe. Alati leidub püütavaid kohti!“ Ning pakub püügiks esmalt siinsamas Tallinna külje all asuvaid paiku, kus kagutuul on ometi selge maatuul.

Kohale jõudes püüame merre ulatuvate karide tippudes, kust maa poolt, ent ikkagi nurga all puhuv tuul ajab vett mööda. „Ma otsin pigem voolavat vett,“ selgitab Madis. „Seal istub ka kala ja ootab, mida huvitavat söögipoolist vool kaasa toob või kaifuitab lihtsalt voolus. Punane ju voolukala! Kui on aga selge maatuul, on see hea eeskätt sooja vee puhul, mille ta ära viib. Sügavast tuleb siis jahedam vesi asemele. Talvel suure külmaga on vastupidi, siis tuleb maatuulega sügavamalt soojemat vett peale.“ Sügisel võib kala olla väga madalas, nii et tasub ka poolde säärde vesi läbi loopida. Forell passib laines, kus soojus veest eraldub.