Loomad

Nahkhiired tuiskavad mere kohal edasi-tagasi nagu lennukid, vajadusel litsuvad Eestist ühe ööga Rootsigi (3)

Rainer Kerge, 4. detsember 2020 22:30
VÕIMAS VAATEPILT: Need nahkhiired (autori kinnitusel põhja-nahkhiired ja lendlased) püüdis vanas moonalaos fotole Eesti loodusmuuseumi zooloogia osakonna juhataja Lennart Lennuk.Foto: LENNART LENNUK
„Veel 20 aasta eest arvati, et avamerel laevadele või puurtornidele sattunud nahkhiired on õnnetud loomakesed, kelle puhus tugev tuul kaldalt minema ja kes peavad nüüd ekstreemsetes tingimustes kuidagi hakkama saama. Praeguseks on aga selge, et nahkhiired lendavad kaugel mere kohal regulaarselt,“ õpetab nahkhiireteadlane Lauri Lutsar.

Eesti nahkhiirte – tänavuse aasta looma või õigemini loomade – liiklustihedus mere kohal oli üks küsimus, mille selgitamiseks sel suvel andmeid koguti. Nahkhiire tekitatud ultraheli registreerivad aparaadid kõikusid poide küljes Liivi ja Soome lahes ning juba praegu on selge, et eri liikide lennuaktiivsus kümnete kilomeetrite kaugusel rannikust on märkimisväärne.

Samal teemal

Mis ajab rähnipoja puu otsa, on selge – ikka veri. Mida teeb aga nahkhiir mere kohal? Kütib vee-elukaid? Tuleb välja, et kütibki!

„See on ka uus uurimisteema, et keda nahkhiir mere kohal püüab,“ arutleb nahkhiireuurija Lauri Lutsar. „Rootsi kolleegid on avaldanud arvamust, et nad võivad seal püüda väga huvitavaid loomi.“

Eestis elavad tosinkond nahkhiireliiki toituvad peaasjalikult ööputukatest. Esiteks seepärast, et öösel on konkurents hõredam – vaid mõned üksikud linnud, näiteks suurte silmadega öösorr, on keskendunud just pimedal ajal ringi lendavate liblikate, mardikate ja muu säärase rahva jahtimisele. Teisalt on nahkhiirel endal öösel turvalisem manööverdada, sest magavad ka võimalikud vaenlased – meie kandis siis ehk pistrikud ja viud, varesed ja kajakad, soojemates maades on rohkem elukaid, keda karta.

„Seni oli teada, et Eestis elavatest liikidest võib veelendlane napsata vahel harva kinni ka mõne kalamaimu,“ räägib Lutsar, kes peab uusi andmeid silmas pidades hakkama nahkhiirte menüüsse uusi sissekandeid tegema. „Rootsi, Saksa ja Taani teadlased on jõudnud veendumusele, et merel püüavad tiigi- ja veelendlased pinnakihis ujuvaid loomakesi, näiteks erinevaid vähilaadseid.“

Nii et üle lainete Rootsi või Riiga lennates ei pea nahkhiir nälga nägema. See lennukaugus pole siin ilukirjanduslik liialdus. Lutsari hinnangul jõuab õhtul Eestist startinud nahkhiir hommikukakao ajaks Rootsi kohale.

PEA PÕRANDA POOLE: Ei mingit paanikat, pilt on õiget pidi – põhja-nahkhiir pargibki end keldriseinal sedasi.F: Arne Ader

 Magavad nii talvel kui ka suvel

Lisaks pisut ootamatule toiduvalikule võib nahkhiiri merele meelitada ka temperatuur. Jahedapoolsel suve- või sügisööl on vetevälja kohal soojem kui rannikul. Kuigi ega meie laiuskraadidel elavad nahkhiired otseselt külma kardagi. „Põhja-nahkhiir elab lausa põhjapolaarjoone taga,“ ütleb Lutsar. Kui lõunapoolsetel nahkhiirtel on vabadus päeva ajal mitte liikuda – nad küll võivad, kui vaja on, ega nad vampiirid ole, et päike tuhaks kõrvetab –, siis põhja-nahkhiirel pole valikut. Suvel ju polaarjoone taga pimedaks ei lähegi.

Lühidalt: nahkhiire lennugraafiku ja lennuala paneb paika kõigepealt toit. Kuna pisikesed putukad on temperatuuritundlikud, sõltub sellest ka nahkhiirte aktiivsus.

Talvel putukaid enamasti pole ja nahkhiired magavad talvekorteris – kuivas ja varjulises koopas-keldris-puuõõnes-pööningul. Nahkhiire talveuni on pikk ja põhjalik ettevõtmine: ainevahetus peaaegu lakkab ning kehatemperatuur langeb nulli lähedale. See tähendab ka, et ärkamine – sõna otseses mõttes vere käima saamine – võtab veidi aega. Häda korral, kui selgub, et talvekorteris on liiga soe või külm või kuiv, lüüakse ka poole talvitumise pealt luugid lahti ja lennatakse kasvõi keset krõbedat pakast järgmisse ulualusesse, kus edasi magatakse.

(Muide, teine kuulus talvel magaja, karu, teeb taliuinakut, see tähendab, et kehatemperatuur langeb tavapärasega võrreldes vaid paar kraadi ja virgumine käib nii kiiresti, et igaüks oskab arvestada – norskavat karu pole tervislik torkida.)

Juhtub suvel pidama pikemalt ilma nagu kehval jõululaupäeval – napid plusskraadid või rõve tuul või lakkamatu vihm –, võivad nahkhiired samuti magama keerata. Sest putukaid ju ei eriti lenda ning pole mõtet öö otsa rabelda ja hommikuks ikka poolenisti tühja kõhuga koju tulla. Palju kavalam on energiat kokku hoida – lasta kehatemperatuur ning sellega seoses ka ainevahetuse kiirus madalaks ning oodata, kuni ööd taas soojemad ja õhk rasvastest liblikatest paks.

Vahel mitmenädalaseks venivad suveuned on aga peaasjalikult isasloomade lõbu, sest juunis-juulis sündinud pojad (jahe suvi võib tiinust kümmekond päeva pikemaks kerida) tahavad emapiima. Tõsi, imetamine ei kesta kaua, väikesed lendloomad võtavad tiivad alla juba kolmandal-neljandal elunädalal.

 Ära torgi metslooma, ega ta kurja tee

2020 tuli nahkhiir laialdaselt jutuks ka seoses koroonaga. Kahtlustatakse, et tänavu mõne nädalaga maailma lukku keeranud viirus hakkas levima nimelt nahkhiirtelt, kuigi ilmselt on vahemeheks mõni kolmas liik, kellega inimene tihedalt kokku puutub või keda koguni sööb (selle on teadlased praeguseks üpris hästi ära näidatud, et esimesed Covid-19sse nakatunud olid koondunud Wuhani turu ümbrusse ning sealkandis armastatakse einestada igasuguste meie köögi jaoks kummaliste elukatega).

Loogika on lihtne: kui viirus on muteerunud olekusse, kus ta on võimeline inimest nakatama, peab ta kuidagi meieni ka jõudma. „Inimene puutub aga nahkhiirega väga harva kokku ja tõenäosus saada juhuslikult ohtlikuks muteerunud viirusetüve otse nahkhiirelt on väga väike,“ kinnitab Lauri Lutsar (kes ei ole koroonapandeemia tõttu üle Eesti kuulsaks saanud professor Irja Lutsari lähisugulane, kuigi professor Lutsaril on poeg, kelle nimi on ka Lauri).

Juhtub nii, et mingil põhjusel on vaja nahkhiir siiski pihku võtta – no näiteks on loomake kinni jäänud kuuri seinal kuivavasse kalavõrku –, tasub kätte tõmmata kummikindad. Nahkhiire hammustus on valus ja naksata saanud koht võib minna käest ära.

„Metsloomadega on vaja alati olla ettevaatlik, sest metsloom hammustab inimest harva ja inimese immuunsüsteem pole harjunud metslooma hammastel elavate bakterite ja viirustega,“ tunnistab Lutsar. Viiruste hulka võib kuuluda ka üks marutaudi tüvi. „Eestis pole küll tuvastatud ühtegi juhtu, kus inimene oleks saanud nahkhiirelt marutaudi ning see tõenäosus ongi väga väike, aga kuna tegemist on surmaga lõppeva haigusega, tuleb alati olla igaks juhuks ettevaatlik,“ õpetab Lutsar ning meenutab, et Euroopas on viimase veerand sajandi jooksul saanud nahkhiirehammustus inimesele saatuslikuks neljal korral.
Nii et parem on seda kaitsealust looma mitte näppida. Ka siis, kui ta on kolinud teie keldrisse või maja voodri vahele. Las loom – ilmselt põhja-nahkhiir või suurkõrv – elab seal. Soojal suveööl on kena vaadata, kuidas ta hoovi mööda lennates uskumatul kiirusel kannapöördeid teeb.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee