Teadlased koostavad järvede sügavuskaarte
Ettevõetud tööst räägib lähemalt Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse teadur Egert Vandel.
Kuidas teadlased järvi kaardistavad?
Mõõtmised viidi läbi vabas vees, kasutades mitmekiirelist sonarit/kajaloodi Hydrosurveyor M9, mis fikseerib veesügavused viie erinevate nurkade all oleva kiirega, seega kaardistades igal mõõtmishetkel sügavused viiest erinevast pinnapunktist (suurematel järvedel tuli järve kohta üle 300 000 mõõtmispunkti). Seade on varustatud GPS-iga ning spetsiaalse tarkvara abil jooksevad mõõdistusandmed otse arvutisse ja on töid läbi viies jooksvalt kaardilt näha.
Järve suurusest ning kaldajoone ja järvepõhja keerukusest olenevalt sooritati mõõdistused järvedel 30‒120-meetrise vahega piki- ja ristprofiilidena. Järve veepinna kõrgus (m ümp ‒ meetrit üle merepinna) fikseeriti välitöödel diferentsiaal-GPS-iga, mille täpsus on +/‒ 2 cm. Veetase on oluline, kuna järvest sõltuvalt võivad veetasemed aastaajaliselt tugevalt erineda. Ka sügavuskaardi puhul on oluline teada, millise veepinna kõrguse juures on need sügavused saadud.
Tööde käigus kaardistati Endla järve, Pühajärve, Rõuge Suurjärve, Suurlahte, Uljaste järve, Viitna Pikkjärve, Ähijärve, Kooru järve, Äntu Sinijärve ja Tõhela järve.
Miks on selliseid mõõtmisi vaja?
Põhjusi võib tuua mitmeid. Järve kui ökosüsteemi toimimisel mängivad järve sügavus, põhjareljeef, veemaht jne suurt rolli. Veemahust sõltub näiteks järve veevahetusaeg ja vastupanuvõime välistele mõjudele. Sügavus mõjutab omakorda tugevalt temperatuuri ja hapniku jaotust veesambas. Enamikus sügavamates järvedes toimub suvel termiline kihistumine, vesi ei segune ning seetõttu on ka sügavamates kihtides vähem hapnikku. Madalamates järvedes aga kihistumine puudub. Hapniku sisaldus mõjutab omakorda elustikku, näiteks kalastikku.
Kalastiku seisukohalt on oluline ka järve keskmine sügavus. Lihtsamalt öeldes, kui järves on rohkelt alasid, kus suudavad kasvada taimed, on rohkem ka ülejäänud elustikku, kaasa arvatud kalastikku. Erandina saab muidugi välja tuua väga madalad kinnikasvavad järved, kus elustik on juba vaesunud ja mis võivad jääkatte all tihti ummuksisse jääda.
Lisaks on järvede detailsed sügavuskaardid olulised, et prognoosida, kuidas võib järve ümbruses asetleidnud või planeeritav inimtegevus mõjutada järve ökosüsteemi, näiteks veetasemete muutuste kaudu. Samuti saab mängida läbi erinevaid veetasemete stsenaariume, mis tulenevad klimaatiliste tingimuste muutustest.
Kuigi kohalikus kontekstis hetkel üsna hoomamatu, muutuvad magevee kättesaadavus ja reostatus globaalses mastaabis järjest olulisemaks temaatikaks ning ülevaade Eesti mageveevarudest ja nende seisundist omab pikemas perspektiivis strateegilist tähtsust.
Kas tulemusest on miskit abi ka kalamehele?
Tulemuseks on detailsed sügavuskaardid, järvenõgude 3D-mudelid ja GIS (geograafiline infosüsteem) tarkvaras kasutatavad kaardikihid. Nende põhjal arvutatakse välja veel rida erinevaid järve iseloomustavaid parameetreid.
Kalamehele annab sügavuskaart muidugi teistsugust infot: kus on madalikud, kus sügavikud ja nõlvad. Kuigi antud tööd ei ole läbi viidud otseselt kalameestele mõeldes, suudab oskaja kalastaja neid andmeid kindlasti enda jaoks ära kasutada.
Kust kalamees need tulemused leiab?
Kaardid, GIS kaardikihid ja aruanne on saadaval riiklikus keskkonnaseire infosüsteemis KESE (kese.envir.ee).
Keskkonnaagentuur on teinud nende andmete baasil ka veebilehe, kus sügavuskaardid on asetatud maastikule.
Lisaks võib andmete asjus ühendust võtta ka minu meiliaadressil, mis on leitav siit altpoolt.
Keskkonnaagentuur on teinud nende andmete baasil ka veebilehe https://arcg.is/011CGS, kus sügavuskaardid on asetatud maastikule.
Kas sügavuskaart on ka online’is kasutatav –näen järvel enda asukohta ja sügavust?
Praeguse neid kaarte online’is mugavalt kasutada ei saa. Pole veel vastavat rakendust, millega saaks otse telefonis enda asukohta sügavuskaardil vaadata. Olles ise kalamees, pakuks selline lahendus mullegi huvi ja mingid mõtted on meil tegelikult olemas vastava võimaluse väljatöötamiseks lähitulevikus.
Kas andmete analüüsil ja võrdlusel varasemate andmetega tuli ette ka üllatusi?
Ei saa öelda, et just üllatusi, kuid mõningad huvitavaid seiku küll. Näiteks on 1908. aastal von zur Mühlen mõõdistanud Rõuge Suurjäve maksimaalseks sügavuseks 41 meetrit. Kõik hilisemad mõõtmised, kaasa arvatud meie omad, on andnud sügavuseks üldteada 38 meetrit. Võib spekuleerida, et eelmise sajandi alguses saadud tulemus on tingitud metoodilisest erinevusest ja tõenäoliselt sisenes mõõteriist ka settesse või kaardistatigi meelega settepõhja. Metoodilistest eripäradest tulenev mõningane erinevus on täheldatav kõikide vanade ja tänapäevaste mõõtmistulemuste vahel.
Huvitava näitena võib välja tuua ka kalameeste seas tuntud Endla järve, kus juba 19. sajandi lõpus langetati järve veetaset, kuid eelmise sajandi keskel lasti see mõneks aastakümneks pea meeter alla. Selle tulemusena hakkas järve niigi madal lääneosa kinni kasvama ehk maastuma ja veetasemete taastamisele (erinevate etappidena 1970‒1996) vaatamata jätkub kinnikasvamise protsess jõudsalt siiani. Muide, meie välitööde ajal tõmbas Endla järvel parajasti kalastav mees välja umbes 7-kilose haugipurika (kui mälu ei peta, siis sellega seoses tervitused kirglikule kalamehele Roland „Kroku“ Rinkile).
Kuigi kohalik hoiatas meid Tõhela järves leiduvate lennukipommide eest (järv oli nõukaajal polügooniks ja paljud lõhkekehad jäid plahvatamata), läks meil õnneks ning me ei sõitnud mitte ühegi otsa. Muide, ka Endla järve olevat kasutatud sõjaliste õppuste sihtmärgina. Võib oletada, et nii mõnigi lõhkekeha kukkus järvepõhjas lasuva turba- ja järvelubjakihi sisse ning lebab seal siiani tervena.
Hea näide, miks on vaja järvi tänapäevaste vahenditega kaardistada, on Ähijärv. Ajalooliselt on selle kohta olemas legendaarse loodusteadlase Heinrich Roman Riikoja koostatud sügavuskaart aastast 1930. Selle kaardi põhjal on järv küll üsna keerulise iseloomuga, kuid tuvastatud olid vaid mõned madalikud. Välitööde käigus tuvastasime meie aga üle 20 madaliku ning lisaks sai täpsustatud järve sügavaim koht (6,3 meetrit), mis oli üsna kitsal alal kahe madaliku vahel. Ka kohalikud kalamehed tundsid huvi, kas seda kaarti oleks võimalik kunagi näha. Kuuldes, et kaart muutub kõigile avalikuks, arvati, et see on halb, kuna siis saavad kõik kalamehed Ähijärve osas targemaks.
Mida huvitavat sooviksid veel välja tuua?
Kuigi Eestis on järvi uuritud juba üle sajandi, siis avalikult on kättesaadaval üllatavalt vähe järvede sügavuskaarte. Mõõtmisi on tehtud, kuid publitseeritud ja trükitud töid on vähe. Küll on aga üsna arvestataval määral sügavuskaarte erinevates arhiivides käsikirjadena.
Hetkel me tegelemegi vanade sügavuskaartide digitaliseerimisega ja praegu olemasolevate andmete põhjal saame öelda, et vähemalt mingisugused sügavuskaardid on olemas ligikaudu 270 erineva Eesti järve kohta. Minnes tagasi mõtte juurde, et järsku saaks digitaalseid kaarte kalameestele mugavalt kättesaadavaks ja otse looduses kasutatavaks teha, siis umbes 300 järve sügavuskaardiga oleks ettevõtmisel juba jumet ja leiaks ka kindlasti rakendust. Samas tuleb tõdeda, et 70‒100 aasta vanuste kaartide detailsus ja ka mõõtetäpsus jätab soovida ega ole võrreldav tänapäevaste kaartide täpsuse ja nüansirohkusega.
Tööde läbiviijad: Egert Vandel ja Tiit Vaasma, TLÜ Ökoloogia keskuse teadurid.
Kontakt:
Egert Vandel
Teadur
Tallinna Ülikool, Ökoloogia keskus
Kommentaarid (0)