Kalapüük

Talvise kirbupüügi meistriklass III. Aeg minna kala püüdma! 

Konstantin Voznjuk, 18. jaanuar 2021 16:00
JÄÄL. Kirptirguga püük. Foto: Shutterstock
Aktiivsel võtul võtab kala ka seisvat või lamavat kirptirku. Seda pole isegi vaja liigutada, lihtsalt vaheta sööta konksu otsas. Paraku on neid päevi vähe, võib-olla satud sellisele võtule talipüügihooajal kaks-kolm korda.

Vaatame, milliseid kirptirke vajame ning kuidas neid söödastada ja mängitada.

Loodetavasti kaanetuvad kõik Eesti veekogud piisavalt, et saaksime järvede või jõgede jääle astuda ohutult. Juhin jälle tähelepanu, et enne jääle minekut tutvu kindlasti veekogu iseärasuste ja jää paksusega. Kui oled algaja, oleks hea liikuda jääl koos kaaslasega või teiste kalameeste läheduses.

Eelnevates osades oli juttu riiete ja jääpüügiks vajaliku varustuse valikust, et tunneksime end jääl mugavalt ja ohutult. Nüüd arutleme kirptirgu valiku, sidumise, mängu ja söödastamise teemal.

VALIK KIRPTIRKE. Foto: Erakogu

 MIS ON KIRPTIRK? Ka kirplandiks, mormõškaks ja marmõssiks (vn k мормышка) kutsutav tirk on üks peamisi kalastustarvikuid, mida kasutatakse talvel õngerakenduse osana. Kalapüügieeskirja kohaselt on kirptirk üheharuline konks, mille varrele on käib kinnitatud raskus või tehismaterjalist peibutis. Kirptirk koosneb peamiselt üheharulisest konksust (kuid mitte alati) ja kehast. Keha võib olla plastist (seda kasutatakse peamiselt talitonkaga püügil vooluvees), vase-volframi segust, tinast ja puhtast volframist. Tirgu keha on tavaliselt erinevates värvides või üht kindlat tooni. Kirptirgu keha küljes on alati kas väike aas (kuhu seotakse tamiil) või on läbi keha puuritud ava, millest aetakse samuti tamiil läbi ja seotakse see konksu külge.

KIRPTIRGU SUURUS SÕLTUB PÜÜGI SÜGAVUSEST. Kirptirgud võivad olla erineva mõõduga, kõige väiksemad neist isegi vaid 1 mm suurused. Olen kasutanud peamiselt vase ja volframi segust, tinast ning puhtast volframist kirptirke. Viimased on leidnud rohkem kasutust, kuna nende erikaal on kõrge ja väiksemad kirptirgud kaaluvad sama palju kui teistest materjalidest suured.

Kõige rohkem kasutavad talipüüdjaist harrastajad vooluvabas veekogus 3‒4 mm kirptirke. Need on universaalse mõõdu, paraja raskuse (0,3‒0,7 g) ja kujuga ning nendega saab püüda kuni 10 meetri sügavusest veest. Näiteks 6 mm kirptirke võib kasutada kuni 20 meetri sügavusest[VS1] . Väiksemate, näiteks 2 mm kirptirkudega püütakse kuni 3 meetri sügavuses vees. Väiksemaid kirptirke on mõttekas kasutada juhul, kui sügavus on väike ja kalavõtt kapriisne, kuna siis töötab kirptirk koos söödaga vee all loomulikumalt ning kala ründab seda julgemalt. Aga kui kala sööb isuga, töötavad 3‒4 mm kirptirgud väga hästi.

ERINEVAD MÕÕDUD. Kergead lehvavõtu ja madala vee jaoks, suuremad sügavasse vette ja voolu. Foto: Erakogu

Vooluveekogudes on vaja kasutada sellise suurusega kirptirku, mis jõuab ilusasti põhja ega liigu üles-alla mängitamisel väga palju vooluga kaasa. Kirptirgu vooluga 20‒80 cm eemale liikumine on üldjuhul normaalne, rohkem pole enam mõttekas, kuna siis läheb tirk aina eemale. Sel juhul oleks lahenduseks vahetada kirptirk suurema vastu, proovida teise kujuga kirptirku, vahetada ritva (kus on peenem tamiil, et oleks väiksem veetakistus) või otsida vaiksema vooluga koht. Tugevas voolus püüdmiseks võivad kirptirgud küündida üle 1 g, näiteks varakevadisel Pärnu jõe jääl.

MILLISEID TIRKE PEAB OMAMA? Kirptirgu keha kuju ei mängi minu jaoks nii suurt rolli kui selle kaal ja diameeter.

Väga olulised on ka kirptirkude konksud. Need peavad olema teravad, peened, mitte väga painduvad ja mitte üle karastatud (ei murdu kergesti). Sellisel juhul läheb ära vähe kalu ja sääsevastseid on hea otsa panna.

Kui soovid asjaga tõsisemalt tegelda, peab arsenal sisaldama suurt kogust kirptirke suuruses 2‒6 mm, erineva värvi ja kujuga. Soovitan kirptirke alati osta kaks ühesugust juhuks, kui üks peaks otsast ära minema. Algajale piisab erinevat värvi, kuju ja standardmõõtudega (2 mm, 3 mm, 4 mm ja 5 mm) kirptirkudest, et oleks kaetud erinev sügavus ja püügiviisid. Ajapikku kujuneb igal kalamehel oma arsenal, mille üle ta võib uhkust tunda ja huvitavaid lugusid pajatada.

PROFI TIRGUKARP. Kostja arsenal. Foto: Erakogu

Mina kasutan kõige rohkem treitud volframist tilga- ja haavlikujulisi käsitöökirptirke suuruses 2‒4 mm, mis kaaluvad 0,21‒0,86 g. Esindatud on puhast värvi vask, must, hõbe ja kuldne. Leidub ka muust materjalist kirptirke, mis on samuti toonud ilusaid tulemusi.

Kirptirgu värvide ja suuruse lai valik toob alati parema tulemuse kui selle puudumine. Sageli on ette tulnud olukordi, kus hommikul püüdsid üht tüüpi kirptirguga ja pärast päikesetõusu kadus võtt ära. Sama võib juhtuda ka siis, kui päike loojub. Kalavõtu kadumisel on mõttekas proovida teisi kirptirke, mitte oodata uuesti kala võtmist sama püügirakendusega. Samuti toob rohkem ringi liikumine alati paremaid tulemusi kui paigal istumine.

TAMIIL LÄBI AVA. Kui kasutad kirptirku, mille kehast saab tamiili läbi ajada, siis sobib selline sõlm. Foto: Erakogu

KUIDAS KIRPTIRKU SIDUDA? Tarvikute sidumine on kalamehe üks põhilisi oskusi, mida peaks valdama hästi isegi siis, kui püük ei tule väga hästi välja. Mida peenem on varustus, seda paremad ja tugevamad peavad olema sõlmed. Nii on ka jääalusel püügil. Tamiilid ja ridvad on peened, varustus võib mahtuda heal juhul ka suurde taskusse ning kirptirgud, mis on talikalastaja põhiline relv, peavad olema seotud tamiili külge jäigalt ja vigadeta.

Kuna sidumine on alati olnud keeruline, on seda kõige parem õppida piltidelt, sest kirjeldada on seda praktiliselt võimatu. Allpool toon näiteid sõlmedest, mida kasutan põhiliselt talipüügitarvikute sidumiseks. Seni pole nendega probleeme tekkinud.

VANA HEA CLINCH. Aasaga kirptirku saab siduda ka Clinchiga nagu tavalist kalapüügirakendust. Foto: Erakogu

KUIDAS KIRPTIRKU MÄNGITADA? Kirptirgu mäng võib olla väga erinev ja igaühel tekib oma mängitamisstiil. Toon mõned näited, kuidas oleks võimalik alustada ning seejärel saab algaja oma tehnikat lihvida vastavalt püügitingimustele või kalavõtu aktiivsusele.

On päevi, mil olen jalutanud ja sõitnud päeva jooksul läbi kõik oma parimad kohad ning saanud vaid mõne kala, kuid pole sellepärast pead norgu lasknud. Kodus mõtisklen, miks see nii läks ja järgmine kord proovin midagi muud. Aga nii need kogemused tulevad.

AASAGA KIRPTIRK. Kui kasutad kirptirku, mille keha küljes on väike aas, on kõige parem siduda kirptirku sõlm 1 järgi, kuid siis peab tamiil tulema läbi aasa keha tagant. Foto: Erakogu

NÄIDE 1. LEPISKALA PÜÜK

Sobib nii voolu- kui ka seisuvees. Kui kirptirk on põhja lastud, hakkan vaikselt mängitama noogutiga ja ka kirptirguga üles sagedusega 1‒3 liigutust sekundis. Seejärel tõstan kirptirgu mängitamisega umbes 20‒35 cm (latikapüügil võib tõsta ka kõrgemale) kõrgusele põhjast ja seejärel lasen samas tempos alla. Selline mängitamine sobib väga hästi lepiskalale (särg, nurg, vimb, latikas jne). Kui tahan püüda ahvenat, siis ei lase ma ülevalt sujuvalt samas tempos alla, vaid lasen kukkuda. Ahven üldjuhul ei hooli vaiksest allalaskmisest, kuid alati võib proovida.

NÄIDE 2. AHVENA PÜÜK MADALAS VEES

Sobib nii voolu- kui ka seisuvees. Samasugune mängitamine nagu esimeses näites, kuid poole aktiivsem. Kasutan seda, kui püüan madalas, kuni 3-meetrises vees. See mängitamine sobib hästi aktiivsetele kaladele, kes reageerivad vibratsioonidele ning huvitujaks on põhiliselt ahven.

NÄIDE 3. AHVEN JA SÄRG SEISVAS VEES

Kui kirptirk on põhja lastud, koputan sellega mööda põhja ja seejärel tõstan kirptirgu umbes 7 cm kõrgusele. Tavaliselt reageerib sellele passiivne või õhtune ahven, kuid ka särg ei pane sellele vastu.

Mul on tekkinud n-ö oma püügikohad, kust olen alati kala saanud. Seal alustan järgmiselt: esmalt puurin 5‒10 auku vahega 5‒7 meetrit ja malelauamustrina, teades sealset sügavust. Igas puuritud augus teen üldjuhul 5‒10 mängitamist. Kui tuleb võtt, jään mõneks ajaks paikseks. Kui ei võta, liigun edasi või proovin teisi kirptirke samades puuritud aukudes.

Tundmatus kohas on märksa keerulisem. Enne uuele veekogule minekut võiks uurida selle tausta. Kui infot pole, tuleb puurida ja teha selgeks, mida see veekogu endast kujutab. Tuleb otsida madalikke, sügavuse muutusi ja sügavaid kohti, kus võib kala end parasjagu hästi tunda. See muudab kalapüügi põnevaks ja kutsub samasse kohta tagasi.

KÄRBSEVASTSEGA. Igaks juhuks võiks kaasas ollakaht tüüpi konksusööta. Foto: Erakogu

MIDA PANNA KONKSULE? Ära kunagi unusta osta kärbsevastseid, kuna need võivad kalapüügil üllatada. Neid pole isegi palju vaja, piisab vaid 10 grammist.

Peamiselt kasutatakse konksusöödana sääsevastseid. Neid ostes tuleks jälgida, et need oleksid erkpunased, mitte tumepunased või mustad. Erkpunane sääsevastne on väga elav ja tugeva kehaehitusega, ei jookse konksu otsa pannes tühjaks ning meelitab kala ligi kordades paremini kui mitu päeva vana sääsevastne.

Oma kogemusest võin öelda, et mida vähem, seda parem, muidugi oleneb see kalapüügiviisist. Ahvenat püüdes piisab kahest sääsevastsest, isegi seda on tavaliselt palju. Ahvenale pane konksule üks sääsevastne ja saada kirptirk põhja kala püüdma. Kui panna rohkem kui kaks sääsevastset, reageerivad sellised kalad nagu latikas, suurem nurg ja kindlasti ka ahven. Talvel ei taha kala palju süüa, vaid soovib väikese ampsu, kulutades selleks võimalikult vähe energiat.

SÄÄSEVASTSED KONKSULE. Erinevad moodused. Foto: Erakogu

Kui lugeda läbi meistriklassi esimesed kaks osa ja panna juurde kolmas, on võimalik kõrva taha panna nii mõndagi ning võib juba püüdma siirduda.

Järgnevates osades räägime täpsemalt kala otsimisest ja peibutamisest, lisavarustusest ja ritvade komplekteerimisest. Soovitan kõigil juba nüüd kalale minna ja proovida toimida minu näpunäidete järgi.

Edu kalavetel ning hoidke ennast ja oma lähedasi!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee