Veterankalamees Katenevi päevik 1982: siiad konfiskeeriti, trahvist pääsemiseks pidi miilitsate ja kalakaitseinspektoritega viina jooma

Enne leppisime kokku, et räägime, kuidas ostsime siiad Kallastes poe juurest kelleltki kohalikult. Mustvees hakati meid ükshaaval uurija kabinetti kutsuma ja protokolle koostama. Uurija tahtis, et igaüks meist näitaks talle sikuskaid, millega kala püüdsime. Mina kartsin, et ta võib need konfiskeerida ja pistsin seepärast riidest õmmeldud sikutihoidja, milles igal sikutil omaette tasku, endale püksi munade vahele. Mõne sikuti konks tungis riidest läbi ja torkis valusalt. Lootsin vaid, et konks sügavamale ei tungi, siis oleks ikka päris jama. Kui uurija soovis minu sikuteid näha, ütlesin, et mul endal neid ei ole, vaid laenasin sõpradelt. Uurija minu juttu ei uskunud, kuid läbiotsimist ka ei järgnenud ja vaevalt ta olekski oma kämmalt mulle püksi pistnud. Tegelikult ühtegi sikutit meilt ära ei võetud.

Algul korjati meilt ära ka jääpuurid ja seljakotid, kuid õhtul kella 21 paiku tuli major, Mustvee miilitsate ülem, ja käskis meile püügiriistad tagastada. Mul lubati isegi ahvenad ja haugid tagasi võtta, kuid mina ajasin nina püsti ja laususin uhkelt „Kui läks trumm, mingu ka pulgad!“ ja jätsin kõik kalad võmmidele.

Lõpuks saime hakata kodu poole liikuma, kuid lugu arenes edasi. Kuna vahele jäime 60 siiaga ja iga siia eest oli ette nähtud trahv 10 rubla, lisaks veel mingi summa eeskirjade rikkumise eest, siis ootas meid ees päris märkimisväärne väljaminek.

Alustasime kaitsetegevust. Koni Atsi abikaasa Anne töötas sekretärina rajooni täitevkomitee esimehe juures, kes oli kirglik jahi- ja kalamees Uno Veeperv. Ta tundis väga hästi Mustvee kalakaitse inspektsiooni bossi Malõševi.