Kas Kunda jõe ebaseaduslik pais saab kunagi avatud? (13)

Natura alal asuva Kunda jõe I paisu avamine kalade rändeks seisab juba 10 aastat, hoolimata kohalikest ja Euroopa Liidu seadustest.

Kõnealune Kunda pais asub Natura 2000 alal, millele kehtivad karmimad nõuded igasuguse loodust kahjustava tegevuse osas. Et neil aladel midagi teha, on vaja erakordset avalikku huvi ning juba enne tegevuse alustamist tuleb kindlasti rakendada asendusmeetmeid. See tähendab, et peab hüvitama võimaliku loodusele tehtava kahju kusagil mujal, kuid samas mahus ning võimalikult sarnastel tingimustel, mida kahjustav tegevus Natura alal kaasa tooks. Kunda jõe kontekstis tähendaks see kuskil mujal umbes 60 km jõe kaitse alla võtmist ning seal paisude ja muu likvideerimist.

Ometi kehtib meil olukord, kus Eesti riik ja ministeeriumid annavad vaid loetud ettevõtjatele vabaduse kasutada aastas miljonite eurode eest kõigile Eesti kodanikele kuuluvaid loodusvarasid nii, et ise midagi hüvitama ja maksma ei pea. Samuti pole vaja arvestada Euroopa Liidu aktidega. Küsite, kuidas nii tohib?

Ei tohigi – seda on öelnud ka Riigikohus (vt lisalugu „Kunda kummaline kronoloogia“). Aga ometi on see nii. Kahjuks saab paralleele tuua veel mitmete Eesti jõgedega, kus toimub loata paisutamine ning Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktide jätkuv rikkumine.

MIKS SAAB ÜKS ETTEVÕTE EELISEID? Natura aladel on vaja kahjustava mõju suurus ja ulatus määrata keskkonnamõju hindamise protsessis (KMH), mille alusel tuleb loodust kahjustaval isikul looduskahjud kinni maksta. AS-i Generaator esitatud Kunda paisu KMH ei küündinud aga nõutava tasemeni, mistõttu andis riik Keskkonnaameti näol ettevõttele pea viis aastat järjest aega, et KMH-d parandada. Sealjuures saab AS Generaator vett paisutada tasuta, ehkki seadused ütlevad, et enne paisutust peab rakendama hüvitusmeetmeid.

Nii antakse Eesti looduse arvel tänaseni, juba 10 aastat, AS-ile Generaator vaba voli tasuta „kasutada“ Eesti loodust ilma sentigi kahjusid kompenseerimata. Viimaste uurimuste taustal on selle hind 220 000 eurot aastas ehk kokku 2,2 miljonit eurot. Selle rikkumise võimaldamise taga seisavad kultuuriministeerium, Viru-Nigula omavalitsus ja praegune vallavanem, samuti riigikogu keskkonnakomisjon eesotsas Erkki Savisaarega. Nii kaitstakse ühe ettevõtja huve, kui samas on sinu ja minu taskust ning kogu Eesti looduse arvel korstnasse kirjutatud miljoneid. Ja see jätkub tänagi.

Mis väärtusi paisu ja hüdroelektrijaama kaitsjad siis kaitsevad? Kes saab kasu, kui üks veoauto võimsusega elektrijaam töötab? Vastus on lihtne – sisuliselt vaid jaama omanik.

MIKS RIIK LASEB SEADUST RIKKUDA? Riik on andnud Kunda jõel AS-ile Generaator korduvalt ja aastaid aega ja korraldusi KMH täiendamiseks. Seda pole aga tehtud ning enam kui viis aastat pärast puudulike dokumentide esitamist katkes Keskkonnaagentuuri kannatus ning ta ütles lõpuks „ei“ paisutamise loa taotlusele ja KMH analüüsile.

Seepeale võttis ettevõtja ette kohtutee ning kuni polnud selgust, mis saab, säilisid paisutus ja seadusvastane olukord. Halduskohus otsustas, et riik ei ole midagi valesti teinud. Kuna aga ettevõtja ja kohalik vald on miskipärast olematu võimsusega elektrijaama eest ringkaitsel, on justkui avalik huvi olemas ja riik peab kaaluma kõigi tingimustega arvestamist.

Ainsad tingimused, mis võiksid kuidagi sobituda üleüldise avaliku huvi alla, on muinsuskaitselised väärtused. Küll aga puudub kultuuriministeeriumil igasugune pädevus otsustada looduskaitseliste tingimuste rikkumise üle, eriti Natura alal.

Et selles kindlust saada, tellis Keskkonnainspektsioon 2020 sügisel Kunda I paisu Riigikohtu otsuse järelõigusanalüüsi. Selles öeldi selgelt, et kultuuriministeeriumil puudub pädevus paisjärvede paisutamise reguleerimiseks, kaitsmaks vaateid või seadmaks muid kaitsetingimusi ulatuses, mis seaksid ohtu Natura ala kaitse-eesmärgid ning häiriksid mingilgi moel Natura ala.

Õigusanalüüsi ilmumisest on möödas mitu kuud, kuid seda poleks nagu olnudki. KKI laseb olukorral jätkuda. Endiselt istuvad kodus või käivad teistel jõgedel sajad kalamehed, kes arvutuslikult jätavad majandusse ühe lõhe kohta 280 eurot. Suure osa sellest saaksid kohalikud ettevõtjad: söögikohad, majutusasutused, turismiettevõtted ja kauplused.

Seejuures pole mitte ükski riigi esitatud tingimus nõudnud hüdroelektrijaama kui kultuuriväärtuse lammutamist. Ainus, mida soovitakse, on avada ja suurendada paisu betoonkehas niigi olevat ava, et kalad pääseksid piisavalt liikuma. Alustuseks võiks avada olemasoleva põhjalasu, aga sedagi ei soovita kuidagi teha.

KOKKUVÕTTEKS. Hüdrojaama omanik on esitanud järjekordse veeloa taotluse, mis ei erine ilmselt palju sellest, mis esitati 10 aastat tagasi. Kas meid ootavad taas ees 10 aastat ja järgmised 2,2 miljonit eurot vastu taevast? Rääkimata loodusele tekitatud kahjust, mis tuleb meie ja me laste arvel.

Eeskätt on kaotajate seas needsamad kohalikud elanikud, kes on vallavalitsuse ja volikogu üksmeelse toe najal olukorraga nõustunud. Mida saavad nad vastu ja miks on nõus sellise olukorraga?

Oletame, et ettevõtja ja vald saaksid oma tahtmise ning veeluba antakse välja. Seepeale on omanikul kohustus rajada kalapääs. See maksab umbes 0,5‒1 miljonit eurot. Mitte ei taha uskuda, et ettevõtja on nõus maksma sellist raha ettevõtmise eest, mis ei too mitte midagi sisse ja on vaid kulu. Seega asuks ettevõtja ilmselt taotlema pääsu loomiseks raha riigilt, viidates omakorda sel juhul, et tegu on üliolulise loodusväärtusega nii Eesti kui ka Euroopa mõistes (ka see on varasem praktika). Võimalik, et poliitilise otsusega antakse ettevõtjale see raha. Maksumaksja raha, kohaliku elaniku raha, kes ei saa sellest mitte midagi ei täna ega ka juhul, kui sinna rajatakse plaanitud kujul kruvipääs. Viimase kohta ütleb uuring, et see ei ole Eestis toimiv lahendus.

Küll aga on ettevõtja Sindi paisu näitel enam kui huvitatud seepeale müüma riiklikult ja looduskaitseliselt strateegilist paisu tagasi riigile umbes kümme korda kõrgema hinnaga kui riigi kalkulatsioon seda võimaldaks. Sama on juba juhtunud ja toimub täna jätkuvalt mitmel Eesti kõige paremal lõhejõel. Selle tagant paistab aga ainult üks motiiv ‒ ettevõtja kasu. Miks kohalikud omavalitsused seda nii paaniliselt toetavad, jääb mulle sügavalt arusaamatuks, kuid eks igaüks mõistatagu ise.

Seni aga on 90% võimalikest elu- ja kudepaikadest Kunda jõel kaladele endiselt kättesaamatud.

Kas meid ootavad taas ees 10 aastat ja järgmised 2,2 miljonit eurot vastu taevast?

Kunda kummaline kronoloogia

Tuletame veidi meelde sündmuste käiku.

2010. aastal esitas AS Generaator Keskkonnaametile (KKA) vee erikasutusloa taotluse Kunda I paisul Kunda jõe paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks.

2011. aastal esitatud keskkonnamõjude hindamise (KMH) programmis pidas AS Generaator võimalikuks teostada KMH poole aastaga, seda aga ei tehtudki.

2015 keeldus Keskkonnaamet lõpuks veeloa andmisest. Kokku oli AS-il Generaator KMH aruande koostamiseks ja täiendamiseks aega aga enam kui neli aastat.
2016. aasta 5. veebruaril kaebas AS Generaator veeloa andmisest keeldumise otsuse halduskohtusse. Kohus jättis vaide rahuldamata.

2017. aastal kaebas AS Generaator otsuse edasi. Ringkonnakohus leidis, et veeloa andmisest keeldumine KMH mittevastavuse tõttu ei ole õige.

2018. aastal otsustas Riigikohus, et esialgne kohtuotsus oli õige ning Keskkonnaametil oli õigus KMH menetlus lõpetada ja veeloa andmisest keelduda. Mistõttu on Kunda HEJ pais loastamata ja seega ebaseaduslik.

Seepeale jäi aga asi toppama. Viru-Nigula vallavalitsus ja AS Generaator palusid abi kultuuriministrilt: miks tullakse lõhkuma muinsuskaitselist objekti? Meenutame: mitte keegi pole rääkinud midagi lõhkumisest ega lammutustöödest, esialgu on juttu olnud vaid paisu põhjalasu avamisest.

Keskkonnainspektsioon ja kultuuriministeerium ei jõudnud omavahel kokkuleppele, mille peale tellis keskkonnaministeerium uuringu: mida teha looduskaitseliste ja muinsuskaitseliste seaduste vahelise konflikti olukorras? Sõltumatu ja kallis uuring järeldas, et EL-i direktiivide tõlgendamisel on üheselt selge – looduskaitseliste ja muinsuskaitseliste normikollisoonide korral prevaleerivad looduskaitselised huvid.

Uuring sai avalikuks 2020. aasta sügisel. Sealt edasi ei ole Keskkonnainspektsioon mingeid samme astunud. Seepeale esitas AS Generaator Keskkonnaametile uuesti vana KMH ja loataotluse, muutes tingimustes vaid paari nüanssi – lisades kalapääsule kruvilahenduse.

Keskkonnaamet plaanis 2020. aasta detsembris keelduda loa andmisest, mille peale pöördusid AS Generaator ja Viru-Nigula vallavalitsus mitmete ministrite ja õiguskantsleri poole. Ilmselt lähevad nad ka taas kohtusse, sest pole nõus keelduva otsusega.

Miks vald raha maast üles ei korja?

Kunda linnas on teisigi paise. Üks neist, mis asub maantee all, kuulub Viru-Nigula vallale, kes peaks hoonestusõiguse lepingu alusel igal aastal jaama omanikult kena kopika sisse kasseerima. Paraku on jaama omanik pankrotis ja vald ei saa sentigi. Terve mõistus ütleb, et selline hoonestusõiguse leping tuleks lõpetada.

Kunda pais kui vaatamisväärsus?

Vald üritab näidata elektrijaama paisu kui olulist vaatamisväärsust. Pargi poolt paisule lähenedes saab küll jõe äärde viivale trepile, aga kui tahad paisule minna, võid jalaluud ära murda, sest libe ja mudane jalgrada on lihtsalt ohtlik. Paisul viibimine pole samuti turvaline, sest käsipuud ja muud ohutusrajatised puuduvad. Seega ei tee paisu omanik, Muinsuskaitse ega vald minimaalsetki, et vallavanema sõnutsi „suurimal turismiatraktsioonil Viru-Nigula vallas peale Kunda ranna“ oleks inimestel ohutu. Niipalju siis tegelikkuses sellest mälestisest ja selle eksponeerimisest.

Ometi on olukorrale olemas alternatiiv – luua paisutuse likvideerimise korral Kunda jõe kanjonoru alale puhkeplatsid, matkarajad ja raftimise atraktsioonid, rippsillad jne. Täna ei saa suurel osal jõekaldast liikudagi.

Plaanitavad kalapääsud ei sobi

Elektrijaama omanik, Muinsuskaitseamet ja vald lubavad kalade rändeks ainult tehnogeenseid lahendusi nagu kamberkalapääs, kalakruvi ja kalalift. Väidetavalt sobivad just need lahendused ainsana mälestise ansamblisse nagu rusikas silmaauku. Tegelikkuses võtavad need lahendused elektritootmisest ära kõige vähem vett ning võib vaid arvata, kes on nende taga. Seega käib kogu mäng ikkagi raha pärast, mitte soovist tagada kalade ränne. Kahjuks ei tööta mitte ükski neist lahendustest 8 meetri kõrgusel paisul.