Mitmesugust

Aasta lind 2021 | Kes siis kuldnokka ei teaks? 

Olav Renno, 20. jaanuar 2021 17:00
LÖÖB LAULU VALLA. Lauluekstaasis olles leiab kuldnokapapa esinemiseks kõrgema poodiumi.Foto: Shutterstock
„Oh, nad söövad ju põõsastelt kõik marjad ära!“ ohkab aiapidaja. Tal on muidugi omajagu õigus, kuid hinnakem kuldnokka ka kui kauni lauluhäälega kevadekuulutajat. Pealegi pole sügisesed aiarüüstajad üldse samad linnud, kes märtsis ennastunustavalt lauluviisi veeretasid.

Kuldnokka tunnevad küllap kõik, nii maa- kui ka linnarahvas.

Ta on just parajalt keskmise suurusega, et silma puutuda. Talve lõpul hundrüüsse sulginuna on kuldnoka põhitoon must ning vaid sabapealsel ja alapoolel on valkjaid tähne, emaslinnul pisut ohtramalt. Sulestik on silmapaistvalt metalliläikeline, kusjuures pea ja kurgualune küütlevad violetselt, ülapool ja tiivad roheliselt, kõhualune lillakassiniselt. Hoo- ja tüürsuled, st tiivalabad ja saba on mustjaspruunid heledate suleääristega.

Kuldnoka suhteliselt tugev ja terav nokk on üleni erekollane, kuid suviti see tumeneb tipu poolt alates ja muutub sügiseks päris tumehalliks. Suvel sulestiku läikivus järjest kahaneb ja suletipud muutuvad kollakasvalgeks, nii et lind on talveks lausa tähniline, ainult tiivad ja saba jäävad hallpruuniks. Üsna pikad jalad on tugevad ja küünised teravad, saba aga lühike. Selles eristub ta musträstast, kes maapinnal hüpleb, mitte ei kõnni nagu kuldnokk. Isased ja emased on välimuselt ja suuruselt üsna eristamatud. Täiskasvanud lind kaalub keskmiselt 75 grammi.

OLEN JUBA SUUR. Noor ja vana kuldnokk jaanipäeva paiku Foto: Shutterstock

KUS KULDNOKK ELAB? Kaheteistkümneks alamliigiks jaotatud kuldnoka pesitsusareaal hõlmab peaaegu kogu Euroopa, paitsi Ibeeria poolsaar ja Vahemere saared (seal pesitseb sõsarliik, üleni süsimust ibeeria kuldnokk) ning tundraregioon. Aasias on liigi asualaks metsa- ja stepivöönd ning eelmäestikud Türgist Mongooliani ja Uuralitest Irkutskini.

Euroopas hinnatakse neid pesitsevat 29–52 miljonit paari. Kuldnokka kui esmaasukate kodutunnet kosutavat linnuliiki on introdutseeritud Põhja-Ameerikasse, Argentinasse, Lõuna-Aafrikasse, osasse Austraaliast ja Uus-Meremaale. Enamik uutest kodupaikadest osutus kuldnokkadele soodsaks, nad sigisid seal jõudsalt ning muutusid põllu- ja aiakahjuriteks, nii et neid mõnel pool ägedalt tõrjutakse ja hävitatakse. 1890. aastal lasti New Yorgis sada kuldnokka vabadusse ja tänapäeval elutseb neid Põhja-Ameerikas niisama palju kui Euroopas. On kurioosne, et ühe orkaani järel ilmus salk kuldnokki Fidži saartele ja pani aluse suurele asurkonnale. Samuti sattus liik tormist kantuna keset Põhja-Atlandit olevale Karu saarele, küllap ka Islandile ja Assooridele – viimastele nii ammu, et seal on nad teisenenud omaette alamliikideks.

KULLER TOOB TOITU. Paarinädalane poeg tuleb pesaõõne avausele toitu saama. Foto: Shutterstock

MEIL PÄRIS PÕLINE ASUKAS. Eestisse jõudsid kuldnokad pesitsema vähemasti 400 aasta eest ja siis tunti neid rootsi varblaste nime all. Novgorodi mail on kuldnokki mainitud varemgi seoses neile pesapakkude ülesseadmisega, mis toona taotles ka toidulisa saamist paraja suuruseni kosunud linnupoegadena. Muide, Venemaal sõjavangina viibinud saksa ornitoloog Wolfgang Scneider mainib sama pärastsõjaaegsest Taga-Uuralist ning see oli tavaks ja igameheõiguseks Euroopaski, lausa veel 19. sajandi lõpuni.

Kuldnokki loetakse meil põhilisteks kevadekuulutajateks. Nende saabumine oleneb ilmast ja lume kadumisest. Päevatemperatuur peab kerkima 5 kraadini ja paksem lumevaip andma maad suurematele mustadele laikudele.

Kevadel ilmuvad esimesed kuldnokad meie läänesaartele ja Lääne-Eestisse isegi paar nädalat varem kui Kesk- ja Ida-Eestisse. Mõni järeltalv aga paneb nende tulekule tõsise tõkke. Tavaliselt nähakse esimesi rändel saabujaid Sõrves juba jaanuari keskel, aga edasirühkijaid on vähe. Keskmiseks Eestisse saabumise ajaks oli eelmise sajandi linnuvaatlejate andmete põhjal rehkendatud 22. märts, kuid viimasel paarikümnel aastal on see mõneti varasemaks nihkunud. Hakatuseks saabuvad nad Saaremaale, Pärnu ja Haapsalu kanti, samal ajal sisemaal nähtavad linnud on tavaliselt talvitanud siinsamas lähikonnas. Mõnel kevadel on kuldnokkade saabumist mitu nädalat riivistanud Skandinaaviast Slovakkiani küündiv külm kõrgrõhkkond ja nii jõudsid nad 1954. aastal meile alles aprilli lõpupoole.

SUUD KOGU AEG PÄRANI. Pidevalt näljastele poegadele tuleb lapsevanematel toitu tassida kolm nädalat. Foto: Shutterstock

KEVADE ESIMESI SAABUJAID. Esmalt jõuavad salkadena kohale isaslinnud, hajuvad siis mõne päevaga ja hõivavad aprilli alul pesakastid või sobivad puuõõnsused. Konkurentide eemalhoidmiseks laulavad nad peaaegu päev läbi, lastes kuulda valje vilehääli, mille sekka põimivad mitmesuguseid muid helisid, mis matkivad teiste rändeteel kuuldud lindude ja loomade hääli. Muidugi leiavad isased aega ka vana pesaainese väljapildumiseks.

Emased saabuvad pisut hiljem ja valivad endale kaasa – pole kindel, kas just mulluse. Uue ja värske pesamaterjali leidmiseks ja kohaletoomiseks kulub mõni päev. Pesaõõnsuse põhjale tuuakse kümmekonna sentimeetri tüsedune kiht kuivi kõrsi, rohuliblesid, karvu, taimevilla, sulgi ja muud pehmet materjali ning kujundatakse selle pinnale suhteliselt lame lohk.

Kuna kuldnokad hangivad toidu pesast kaugemalt, siis mingit territooriumihoidu ja -kaitset nad ei harrasta, kuid mõnikord tuleb endale valitud pesakasti pärast hilisemate saabunutega kakelda. Kui meelepärasena näiv pesa on juba hõivatud, näiteks on seda teinud varblased, lüüakse need armutult korterist välja. Kuldnoka pesi tahavad mai lõpul omakorda kasutada piiritajad, nii et kuldnokkadel läheb vahel ajaga kitsaks.

TÕEPOOLEST, KES SIIS KULDNOKKA EI TEAKS? Leida võib neid igast koduaiast. Foto: Shutterstock

ARVUKUS LANGES JA TÕUSEB TAAS. Ornitoloogiaühingu hinnangul pesitseb Eestis 150 000‒250 000 kuldnokapaari. 65–70 aasta eest oli arv suuremgi, kuid siis toimus siiani päriselt selgitamata põhjustel asurkonna drastiline allakäik, nii et haudepaaride hulk kahanes isegi alla poolesaja tuhande. Kindlasti oli selles oma osa ka sellal alanud põllumajanduse kemiseerimisel – leidus massiliselt pesi, kus pojad olid surnud, ilmselt DDT-ga mürgistunud toidu söömisest. Aiapidajad-marjakasvatajad võisid isegi rõõmustada, sest sõstrapõõsaid rüüstati silmanähtavalt vähem ... Tõele au andes on juulis-augustis enamik kuldnokki pärit põhja ja kirde poolt, meie omad on selleks ajaks jõudnud Poolasse.

Viimastel aastakümnetel on pesitsevate kuldnokkade arv jälle kosunud ja pesakastide tagasihoidlikumast ülesseadmisest hoolimata pole – tänu rohketele eterniitkatustele – pesakohtadest nappust. Munemist alustatakse juba aprilli lõpunädalal. Mõnikord sokutab ka mõni paariliseta jäänud emaslind oma muna või paargi käo kombel võõrasse pessa.

„KULDNOKK SÖÖB MARJAD ÄRA!“ Põhitoiduse mitmesuguste selgrootute seast hangib kuldnokk maapinnalt, aga ka mullast nokaga kompides. Vihmausse sikutab ta maast välja nagu rästadki. Kuldnokad ei põlga ära ka pisemaid konni ja sisalikke. Lendavaid putukaid püüavad nad otse õhust, selleks omapärast paigallendu tehes või puuoksalt sööstes. Nad nopivad maapinnalt ka seemneid ja marju, tihti nokivad marju ja puuvilju puu või põõsa otsas istudes. Samuti korjavad kuldnokad okstelt putukaid, ämblikke ja liblikaröövikuid, talvel aga leiavad kõhutäidet prügikastide juurest.

Talvitusaladel, kuhu põhja ja kirde pool pesitsenud kuldnokad hakkavad saabuma juba septembris, teevad nad märgatavat kahju. Nende toitumisretked häirivad eriti viinamarja- ja oliivikasvatajaid. On küll katsetatud-rakendatud mitmesuguseid tõrjevõtteid ‒ nii akustilisi, pürotehnilisi kui ka visuaalseid ‒, kuid enamik neist toimib üsna lühikest aega.

Kuldnokkade füüsilist hävitamist ei peeta Euroopas enamasti eetiliseks, Ameerika mandril ollakse selles suhtes leplikumad. Tuneesias aga said oliivikasvatajad loa masstapmiseks kuldnokkade ööbimiskohtades. Näiteks piserdati eelmise sajandi keskel üht kolmemiljonilist öökorterit lennukilt mürgitatud õliga ja saadi tulemuseks 80 protsendi kuldnokkade hukkumine.

KUIDAS KULDNOKAL LÄHEB? Põhiosa meie kuldnokki talvitab Madalmaades ja Põhja-Prantsusmaal, kuid neid on jõudnud ka Hispaaniasse ja üksikuid Itaaliassegi. Kevadel saabub tagasi koju umbes 60 protsenti sügisel lahkunud vanalindudest. Noore põlvkonna kadu on veelgi suurem ‒ pesades olnud poegade arvuga võrreldes jõuab neist esimese pesitsemiseni kõigest viiendik.

Kuldnoka keskmine eluiga on pisut üle kolme aasta, ent vanimana on leitud Saksamaal üks 22 aastat rõngast kandnud lind. 

Kuldnokad ööbivad tihedates põõsastikes või roostikes, sügise eeli on üheskoos tuhandeid linde. 60 aasta eest loendasin igal augustiõhtul Matsalu laheroostikku öömajale lendavaid kuldnokki vähemalt 180 000. Põhja-Saksamaal on neid ühisööbijaid nähtud korraga üle poole miljoni, Inglismaal koguni poolteist miljonit.

Eestis ja enamuses Euroopa riikides on kuldnoka kui liigi seisund sedavõrd rahuldav ja arvukus püsivalt stabiilne, et mingeid erilisi kaitsemeetmeid see ei vaja. Meil piisab senisest suhtumisest temasse kui meeldivasse kevadisse laululindu ning pisut, kuid siiski talutavalt aiapidajaid häirivasse suvilindu ja huvitava eluoluga linnuliiki. Tänavu kavatseb Eesti Ornitoloogiaühing meie kuldnokki põhjalikumalt uurida.

Eesti aasta lind valiti 27. korda

Eesti Ornitoloogiaühing on meie lindude parema tutvustamise ja uurimise huvides juba 27 aastat välja kuulutanud aasta linnu.

Seitsmel korral on selleks valitud ka paar-kolm sugulasliiki (näiteks luiged, varblased, viud jt). Meie rahvuslind suitsupääsuke on selles rollis olnud kaks korda.

Kuidas peletada kuldnokki koduaiast?

Lindude hädakisaga helilinte tuleb vahetada peaaegu iga päev. Helkivate peletusvahenditega harjuvad kuldnokad paari päeva jooksul, pilves ilmaga kiireminigi. Paugutamine, kui sellega ei kaasne parvekaaslaste hukkumist, on peagi igasuguse tõrkemõjuta.

Mõnevõrra rohkem efekti annab horisontaalsuunas rakettide laskmine.

VÕIMAS VAATEPILT. Ööbima laskumise eel „sahistav“ kuldnokaparv. Foto: Shutterstock

Parv liigub nagu orkaan

Enne öökorterisse – pillirootihnikusse või võsastikku – laskumist keerleb, tõuseb ja laskub linnuparv nagu tohutu kaootiline suitsukeeris. Kuldnokkade talvitamispaikades Lääne-Euroopas, eriti Inglismaal käivad inimesed õhtuti seda fenomeni hulgaliselt ja suure huviga jälgimas. 90 aastat tagasi pidasid loomapsühholoogid seda õhtust tiirlemist „psüühilist ühisjõudu tagavaks“ tegevuseks.

Viimase 35 aasta kestel on matkitud parvede käitumist arvutite abil ning leiti asja olemus seisnevat selles, et üksteisele liiga lähedal olevad isendid võtavad paraja vahekauguse, ühitavad oma lennusuundi ja -kiirust ning kaugemale jäänud linnud liiguvad ligemale. Ühtaegu kujuneb omalaadne kaitsekäitumine võimalike röövlinnuatakkide vastu – raudkullid ja pistrikud ei suuda läbisegi sebivast parvest ohvrit valida ega tabada.

Samalaadset „sahistamist“ (ingl murmuration) on täheldatud ka mitmete käsitiiblaste (nahkhiirte) ja mõningate pingviinide parvekäitumises.