Metskitsed. Foto: Erik Karits
Loomad
2. veebruar 2021, 06:00

Metskitse käekäik sõltub talve iseloomust

Ilus ja graatsiline metskits ei karda pakast – talle võivad saatuslikuks saada paks lumi ja kõva lumekoorik, mis ei lase kiskjate eest kiirelt põgeneda.

Metskits on Eestis sedavõrd arvukalt ja laialdaselt levinud sõraline, et teda peaks olema näinud iga siinne elanik.

Lapsed ja looduskaugem rahvas kipuvad pahatihti ütlema tema kohta „hirv“. Hirv, nimelt punahirv, elab meie mail küll, aga teda autoaknast naljalt ei näe. Talvisel ajal rapsi- või taliviljaorase põldudel karjakaupa toimetavad valge tagumikuga hallid loomad on ikkagi metskitsed.

KABER ON ÕIGEM NIMI. Muistsed eestlased kutsusid teda kabraks ja õigesti tegid, sest sugukond kitsega pole sel loomal midagi pistmist. Nimetus „metskits“ pärineb mõisaajast. Õige oleks ütleda kabrapull, kabralehm ja kabravasikas, mitte aga sokk, kits ja tall. Tegelikult on metskitsel ükskõik, kuidas teda kutsutakse ja vaevalt meie, inimesed, mõistega „kaber“ enam harjume.

Metskits (lad Capreolus capreolus), ilus ja graatsiline loom, kaalub kuni 35 kilo. Sügisel, septembri lõpus ja oktoobris, tõmbab ta selga hallikat tooni lumivalge sabapeegliga talvekasuka. 5−6 cm pikkuste tihedate torukarvade sees on õhk, seega hoiab metskitse karvkate hea isolatsioonimaterjalina hästi sooja ja kaitseb külma eest.

Metskits. Foto: Erik Karits

KARI KOGUNEB TALVEKS. Koos karvavahetusega muutuvad ka looma elukombed. Suvel üksinda või perekonniti elanud metskitsed kogunevad sügise edenedes talvekarjadesse. Enamasti toimetab grupis koos kuni kümmekond looma. Eriti heades toitumispaikades (talirapsi- ja orasepõld, värskelt raiutud haavalank jne) võib näha mitmekümnepealisi seltskondi. Karjas koos on rasket talveaega kergem üle elada. Kui enamik loomi toitub või magab, siis mõni ikka valvab.

Sellistes gruppides ei ole liidrit, karja juhti. Kes märkab esimesena ohtu, sellel intensiivistub valge värvus tagumikul–sabapeegli karvad tõusevad turri. Vahel hüppab hoiataja tähelepanu saamiseks kõrgele õhku ja lööb sõrgu tugevasti vastu maad. Nii annab ta liigikaaslastele ohust märku ja edastab ohuallikale sõnumi: „Ära üritagi! Ma näen sind!” Näiteks ilves sellisel puhul enamasti loobub juba plaanitud sööstust.

Laias laastus võib metskitsed jagada põldudel (kultuurmaastikel) ja metsas elavateks loomadeks. Metsaelanikud hoiduvad raiesmikele, noorendikesse ja rikkaliku mustikakasvuga palumetsadesse. Selliseist paigust leiavad nad kõige lihtsamini toiduks sobilikke roht- ja igihaljaid taimi ning puude pungi ja võrseid. Metskits ei tarvita kunagi toiduks puukoort. Kultuurmaastikel elutsevad loomad sõltuvad põllumeeste kasvatatust.

MÄLETSEJA REBIB VÕRSEID. Metskits on toidu suhtes väga valiv. Suvel toitub ta peamiselt rohttaimedest, eelistades liblikõielisi ja mõningaid tarna liike. Sügisel, kui rohi kolletub, sobivad toiduks igihaljad taimed. Esijalgadega kraabib metskits suupärast lume alt välja. Ent kitse jalg on peenike nagu luuavars ja lumekihi paksenedes muutub selline tegevus ebaefektiivseks. Toidu kätte saamiseks kulub rohkem energiat kui seeditust tagasi saadakse.

Ninaesise kättesaamist ja ka liikumist raskendab sulade ja külmade vaheldudes lumele tekkiv koorik. Nüüd aitavad hädast välja puude pungad ja selle aasta võrsed. Arusaadavatel põhjustel ei meeldi kitsede selline toidusedel metsakasvatajatele.

Ülemises lõualuus puuduvad kitsel hambad, nagu kõigil mäletsejatel. Toitudes ta hammustab ja rebib taimi. Jänese naksatud võrse hammustuskoht näeb välja sile nagu terava noaga lõigatud, kitse oma aga karvendab. Kuuseistikust kasvab korralik palgipuu isegi korduva ladvavõrse kärpimise korral. Mänd kipub pärast teist-kolmandat apmsamist põõsaks muutuma.

Metskitsed. Foto: Erik Karits

TALV PANEB PROOVILE. Karmid põhjamaised talved tekitavad metskitsele tõsiseid katsumusi. Pakasest rohkem ähvardab tema eksistentsi paks ja koorikuga lumi, sest raske on liikuda ja toitu kätte saada. Kits, erinevalt põdrast, ei tohi lumel magada − tema karv niiskub ja külmetuse tulemusena võib tekkida kopsupõletik. Selline loom kevadet ei näe. Magamisase tuleb maani paljaks rookida. Rasketes oludes kasutavad kitsed samu juba „sissemagatud” asemeid.

Sel ajal on kiskjatel pidu. Kurnatud looma võib murda isegi rebane või nugis, talvisel ajal teevad suurt kahju hulkuvad koerad. Nad ei peagi ilmtingimata ulukit murdma, looma hukkumise võib põhjustada ka põgenemisele kulutatud energiahulk. Viimaste aegade vähese lumega pehmed talved on metskitse soosinud. Eks me näe, mida toob tänavune tali. Kirde- ja Ida-Eestis on jaanuari esimeseks pooleks sadanud metskitse jaoks murettekitavalt palju lund, aga kevad on veel oi-oi kui kaugel.

SARVED JA KARV VAHETUVAD. Oktoobri lõpul või novembris-detsembris maha aetud sarved hakkavad sokul kasvama talvel. Aprilli lõpuks on need saavutanud täissuuruse ja loomad nühivad need karvast-nahast puhtaks vastu noori puid. Sellega märgistavad nad ühtlasi territooriumi. Nühkimiseks eelistavad metskitsed puukesi, mida on selles piirkonnas vähe või mõni üksik. Mõned aastad tagasi istutasin kakssada lehist − praeguseks hingitseb neist ainult kaks. Sokud tuletasid meelde, et võõrliigid Eesti loodusesse ei sobi. Esmasest meelehärmist üle saanud, pean tõdema, et neil on õigus.

Puukoore parkained annavad sarvele värvi. Näiteks tammesid nühkinud sokk kannab musta värvi peaehet. Oskaja võib sarvi uurides ära arvata, milliselt maastikult on uluk kütitud.

Aprillis-mais toimub kitsede kevadine karvavahetus. Mida tervem, tugevam ja noorem loom, seda kiiremini tuleb ta sellega toime. Suvekarvastik on kollakaspunast tooni. Tundub, et koos kasukaga vahetatakse ka iseloom. Kui talvel elasid loomad grupiti sõbralikult koos ja püüdsid üksteist igati toetada, siis nüüd läheb hinda eraomand ja liigikaaslasi enam ei sallita. Kellel jõud, sellel õigus. Nõrgemad kihutatakse halastamatult minema ja seatakse paika territoorium.

Metskits. Foto: Erik Karits

KÄIB EHTNE TANTS JA TAGAJAMINE. Jooksuaeg algab metskitsedel juulis ja võib venida augusti lõpuni. Sel ajal kostab hommiku- ja õhtutundidel metsaäärsetelt heinamaadelt ja raiesmikelt-noorendikelt kitsede piuksatusi. Nii annavad nad kavaleridele teada paaritumiseks valmisolekust. Kitse häält matkides oskavad kogenud jahimehed, pidades peibutusjahti sokkudele, viimased ära petta. Leidnud sobiva kitse, algab tunde või isegi terve päeva kestev tagaajamine. Kits jookseb oma territooriumil soku eest ära, tehes ringe või kaheksaid. Sellest annavad hiljem tunnistust rohtu sõtkutud rajad, nn „nõiaringid”. Füüsilise pingutuse tulemusena leiab kitse organismis aset ovulatsioon – munaraku eraldumine.

Sokk on võimeline pulmade ajal paarituma mitme kitsega. Halb lugu, kui sooline struktuur läheb küttimise tulemusena paigast ära. Esineb piirkondi, kus sokkusid jahitakse meelsasti trofeede saamiseks, aga kitsi püütakse hoida. Põhjenduseks jaburdus, et „nad on ju nii armsad”. Selle tulemusena venib jooksuaeg pikale. Tugevaid elujõulisi sokkusid on jäänud vähe, olemasolevad aga kurnavad end liialt, kõhnuvad ega jõua talveks valmistuda. Karmides oludes hukkuvad sellised loomad esimestena. Enne innaaega ja selle esimesel poolel tohiks küttida ainult nõrku, kehvade sarvedega isendeid. See looks eeldused tugevale ja elujõulisele metskitse populatsioonile.

Talled sünnivad mais-juunis, neid on üks kuni kolm, harva neli. Imetamine kestab neli kuud. Pojad jäävad emaga kokku kuni järgmiste tallede sünnini. Paaril esimesel elunädalal kitselapsed emaga koos ei liigu, lapsevanem käib neid paar korda ööpäevas imetamas. Nii on ohutum. Kuna pisikestel peaaegu puudub lõhn ja kellegi lähenedes jäävad nad vaikselt lamama, siis ei ole suurt ohtu kiskjate saagiks langeda. Riskifaktori vähendamiseks hoiavad talled ka õdedest-vendadest kaugemale.

KES OHUSTAB KITSE? Väheldastel hirvlastel on palju vaenlasi. Targad mehed väidavad, et üks ilves murrab aastas 60 looma. Seda ei saa kuidagi pahaks panna, sest metskits ongi tema põhitoit. Nii hunt kui ka ilves toimivad tõeliste „kitsearstidena”. Kiskja murrab alati kergemini kättesaadavat saaki, st haigeid ja mitmetest siseparasiitidest nakatunud isendeid. Ainult paksu ja koorikuga lume korral kütivad kiskjad valimatult.

Liikluses hukkub hulgaliselt metskitsi. Mida kõrgem on nende arvukus, seda rohkem juhtub avariisid. Metsloomadega vähem kokku puutunud autojuhtidel on halb harjumus üle tee jooksnud loomale järele vaadata. Tegelikult peaks instinktiivselt suunama pilgu sinna, kust uluk ilmus, ja hoo maha võtma. Metsaasukatel on reegliks, et kui keegi ületas tee, siis peavad teised talle ohtu trotsides järgnema. Metsloomad suudavad hästi tunnetada liikumiskiirust vaid kuni 50 kilomeetrit tunnis. Võib-olla õpivad nad kunagi evolutsiooni käigus ära, et inimese loodud masinad on võimelised rohkemaks.

Paljud talled ja ka jänesepojad leiavad otsa põllumajandustööde käigus. Instinkt sunnib neid ohu lähenedes peitma end vastu maad surudes. Heinaniiduki või kombaini vastu selline taktika ei aita, vaid saab saatuslikuks. Enamasti põllumehed arvestavad sellega ja alustavad saagikoristust põllu keskelt, liikudes järk-järgult serva poole. See annab viljas või heinas varjujatele võimaluse ohutult taanduda.

KITSE PÕLI LÄHEB PAREMAKS. Tänu leebetele talvedele läheb metskitsedel praegu hästi ja nende arvukus on tõusnud sedavõrd, et isegi jahihooaega pikendati. Ma ei tea enda tutvusringkonnas ühtki kütti, kes võiks metskitse jaanuaris-veebruaris kirbule võtta. Tänu metskitse tugevale populatsioonile on ka kõigi lihasööjate, olgu need siis loomad või linnud, toidulaud rikkalikult kaetud. Loodame, et see nii ka jääb.

Kas teadsid, et …

Metskits arvatakse Eesti aladel elavat juba 10 000 aastat.

2015. aastal loendati neid Eestis umbes 31 000 isendit.

Metskitse tegutsemisraadius on umbes 5 kilomeetrit.

2017. aastal oli metskits Eesti aasta loom.

Jahipidamise osakaal üldisest suremusest arvatakse olevat alla 10%.

Medaliväärsed trofeesarved algavad 350 grammist. 

Allikas: RMK

Pulm tuleb täpselt ajastada

Emased kitsed on viljastamiskõlbulikud ainult kolm-neli päeva, mille jooksul peab sokk õige kitse üle leidma ning paarituma. Emasloom laseb end isasel enne tunde või päevi taga ajada ning pulmatantsu kulminatsioon joostakse vaid mõnemeetrise raadiusega ringi mööda. 

Kits või sokk?

Külmal aastaajal, mil metskitsed sarvi pole, saab sokku määrata u 10 cm pikkuse kõhualuse karvatuusti, nn "pintsli" järgi.

Kitse tunned ära kollakatest karvadest "põlle" järgi valge "ahtripeegli" alumises osas.