Lõpuks sai siis ka käik Peipsi järvele ära tehtud.
Järvele peale saime juba varavalges.Kuna meid oli neli, siis Siim vedas mitu tiiru. Minu paika jõudes kerisid poisid juba esimesi kalu jää alt välja. Egas midagi, sai omalegi auk puuritud (kaks esimest mulku küll rüsisse) ja püüki alustatud.
Püük ise kulges nagu tavaliselt. Vähe ja väikesed! Põhimõtteliselt panustasin siku-põigi püügile. Aga selgus, et kahjuks vaid põigile loota ei saa, tuli ikka korralikult enne kombainiga auk vahtu lüüa ja siis sikut näidata. Ühesõnaga, tegid mulgu, said neli-viis kala ja jälle uus auk. No ei läinud võtmiseks! Ja suurus andis ka olla. Üks-kaks augult kotti ja ülejäänud tagasi kosuma. Kurb, aga tõsi.
Lõpuks kogunes oma tubli kolm kilo valitud triibulisi. Umbes sama kogus läks kindlasti tagasi kosuma. Suurim jäi 200 kanti, mõni gramm peale. Teistel semudel olid mõned kalad rohkem ja suurimad isendid küündisid neil poole kilo kanti.
Lõppkokkuvõttes jäime ikkagi tulemusega rahule. Saime ju protsessi nautida ja miskit ka pannile.
Minu (ka mõningad teiste semude) triibulised rändasid seekord suitsuahju (solaariumi), millest valmis "Peipsi Kuld"!
Aga mis ma siin ikka nii pikalt lobisen. Jällegi sai kogu lugu KINNO võetud!
Suurimad tänud selle eest semu Siimule ja ta paarilistele, kes lahkelt mind kaasa võtsid ja ka küüti pakkusid.
Üle tüki aja ei pidanud ise roolis olema ja muretsema, et kõik kenasti laabub. Teinekord on täitsa mõnna, kui su eest teised hoolt kannavad.
Selle eest kummardus neile ja aitäh!
Soovin taas meeldivat talve ja olge lahedad!
Kommentaarid