Blogid

VIDEO | Kodujärve vanaema!  (4)

Igor "Ixa" Nael, 12. veebruar 2021 17:20
Ixa pea kilose Viljandi järve ahvenaga. Foto: Ixa Nael
Just nii alustaksin selle korra blogijutukest. Nimelt sai nädala alguses käidud oma kodujärvel kindla plaani ja sooviga tabada võimalusel mõni afonja mõõtu tegelane.

Selgitan korra veel ära, kes pole aru saanud, mida tähendab minu postitustes nimetus "AFONJA". Ahvenat, kelle kaal on vähemalt kilogramm või enam, kutsungi Afonjaks. Ja kõik ülejäänud sinna kaalu alla jäävad triibulised siis hellitavalt kas pätsu, triibu, vanaema või isegi mammi.

Olgu, lähme siis tagasi sellesse päeva. Järve peale jõudes olin esimene, kes seal auke puurima asus. Hiljem lisandusid veel üksikud õnne proovivad kalamehed. Etteruttavalt siis sain pärast infot, et olin ainuke tol päeval, kes üldse käed kalaseks sai. Teistel, kas kala tonksas ainult või pudenes poolel teel otsast ära. Ja kui ausalt, siis võttu nagu üldse õieti polnudki.

Selle aja jooksul kl 8.00-16.30, kui mina seal askeldasin, oli mul vaid neli reaalset kontakti kaladega. Millest kaks ma realiseerisin, üks pudenes mulgu all ära ja üks toksas mokaga õrnalt sikut, mis oli ka kenasti kajalood Praktikul näha.

Nüüd lähemalt siis nendest kahest realiseeritud kalakestest.  Esimene tabatu näitas ennast mitmeid kordi landile lähenemas ja siis taas taandumas. Mõeldud-tehtud. Vahetasin sama landi, aga suurema vastu ja ei läinudki kaua aega mööda, kui põmaki käis ja selline 250-300 g triibu mul käes oli. Alguses mõtlesin, et läheb toiduks, aga kuna eelmine päev sai ka jõel kalal käidud ja pannijagu ära korjatud, siis lasin ta tagasi kosuma. Kuid enne vabastamist lugesin sõnad peale, et selle eest võlgneb mulle kohtumise oma vanaemaga! Ja oppaa johanna!! Mingi aeg hiljem see juhtuski! Praktiku ekraan läks kirjuks, kui ussi mäng kiirendatul kujul. Kenad paksud jooned hakkasid põhjast üles torpeedotama. Nii! Vajutasin KINO kaamera käima! Krrt! Aga see ei hakanud kohe jäädvustama. Oli vist külma käes kangeks jäänud. OK! Vajutasin siis teist korda käima, samal ajal hoidsin otsas tundejärgi kena tegelast. Yess, hakkas salvestama. Arvan, et mõni teine oleks käega löönud ja keskendunud põhiliselt kalapüügile. "Haige" mina aga käitus vastupidiselt, et seda protsessi ja emotsiooni ikka teieni tuua saaks.

"Sa vana peedu-eedu!!" Mis kõik mahlased ja emotsionaalsed väljendid minust hõiskele tulid. Krdi mega tunne oli ikka see vanaema jääle saada. Yesss, mõtlesin ma! See tagasi lastud kala täitis mu soovi, yess!!

Aga oli tuldud kindla plaaniga võimalusel tabada korralik ahven ja ta kindlasti peale mõõtmist ning jäädvustamist ka kenasti vabastada. Ja nii saigi ta kaalutud ja numbrid näitasid kaaluks kena 925 grammi! Semu Toivo kaasabil sai ta ka jäädvustatud, ning ka kenasti vabastatud, kus ta meile lõpus sabaga hüvastijätu lehvituse kinkis.

Neid ilusaid kalu on mõnna püüda, aga uskuge, et veel ilusam ja parem tunne jääb, kui te nad pärast mõõtmist-jäädvustamist ka vabastate. Sest tavaliselt kodu-järvedes tööstuslikke püüke ei tehta (pole lubatud) ja ei kehti selline arusaam, et kui mina ei võta, siis võtab kalur nagunii. Nii on tubli ja õige, kui hea geeniga isendid saavad jätkata oma populatsiooni. Ise olen nii korduvalt käitunud. Eriti kevade poole, kui nad kohe-kohe hakkavad marja heitma. Olen isegi nii mõne tegelasega seepärast sõnasõtta läinud, et miks kena kala (marjakala) tagasi lasen. Jah, seaduses pole keelatud neid jurakaid ära tappa, aga kui ise ei hoolitse, siis varsti pole meil enam seda kena järelkasvu.

Ja nüüd siis see magusam osa -KINO!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee