Eesti Kalastajate Selts: ulatuslikud kuivendussüsteemid mõjutavad meie veekogude loomulikku toimimist ja elurikkust (1)

Läbi aegade on inimestele meeldinud mõjutada loodust käituma endale kasulikult.

Mõnikord on see välja tulnud paremini, mõnikord halvemini. Enne 1950. aastaid oli kuivendussüsteeme rajatud vaid tühised 10–15% tänastest toimealadest. Suur maaparandus algas 60-ndatel, kestis 80-ndate lõpuni ja algas uuesti 2010. Nagu ikka, soovis inimene saada rohkem tulu kiiremini ja vahendeid valimata. Sel hetkel tunduski kõik olevat õige ‒ vili voogas põllul ja puud kasvasid kiiremini.

MIS JUHTUS? Looduses on kõik omavahel seotud. Maaparandusele järgneva 10‒15 aasta jooksul kasvasid puud tõepoolest mühinal, samas aga hävinesid taimed, mis olid harjunud märgaladel kasvama. Siis kolisid mujale loomad, kelle elu sõltus neist taimedest.

Enamasti lõppesid kraavid jõgedes ning kiirelt ja sirgelt liikuv vesi kandis sinna kõiksugu sodi ja setteid. Kraavidest jõkke juhitud setete rohkusega ei saa looduslikud jõed hakkama ning nii olid järgmisteks kannatajateks jões elutsevad putukad, karbid ja muud pisiloomad. Kuni lõpuks jõudis järg kaladeni. Eriti tundlikud on vee kvaliteedi osas näiteks jõeforell ja harjus.

See kõik toimus mitte üleöö, vaid inimsilmale praktiliselt märkamatus tempos. Täna sügame mõtlikult kukalt, et mis siis nüüd juhtus ‒ vanaisa rääkis ikka ulmelistest kalasaakidest, kuhu see kala siis nüüd kadus?

Nii läheb, kui inimene proovib olla loodusest targem. Õnneks on meie liigile omane õppimisvõime. Ei ole keeruline järeldada, et kuivenduskraavide näol loodust muuta polnud parim idee. Ent inimese ootus saada kasu jääb. Ning kas see tuleb kellegi või millegi arvelt, on indiviidile tihti teisejärguline. Kui minna maaomanikule ütlema, et nüüd on aeg oma kraav kinni ajada ja mets üle uputada, et mingil keerulise nimega molluskil ja kaladel oleks mõnus, siis ei juhtu paraku mitte midagi.

LAHENDAME PROBLEEMI MÕISTUSEGA. Looduskeskkond, milles eksisteerime, on meil ühine. Kujundlikult võiks tuua paralleele korteriühistuga. Kõik panustavad ühiselt, kui hakatakse näiteks paneelmaja soojustama. Esimese korruse elanik ei saa otsustada, et üks kandev vahesein on liiast – mis see teiste asi on, minu korter! Kuid miks me lubame nii lihtsalt omavoli loodusega ümberkäimisel?

Mis on lahendus, küsite. Neid on mitmeid ja alustada tuleks väikestest sammudest. Looduse kahjustamisega samavõrra ohtlik võib olla ka arutu ja tormakas püüe tehtut parandada. Kuid lõpmatu hulk Eesti jõgedesse suubuvaid maaparanduskraave ootab arukat, teaduslikult põhjendatud tegevuskava. Et vesi oleks puhtam ja et taastada looduses seni toiminud tasakaal.