Vee all

Kalateadlane Martin Kesler: „Kesk- Euroopaga võrreldes valitseb Eestis jõe ääres rahu ning vabadus endale sobivat kohta otsida on hoopis suurem.“ (3)

Rainer Kerge, Õhtuleht, 21. veebruar 2021 06:00
KUDE KÄIB. Jõeforellid koelmul.Foto: Shutterstock
„Põhja-Eesti lõhe- ja forellijõed on igas mõttes huvitavad ja mitmed Läänemere äärsed kalauurijad käivadki aeg-ajalt Eestis kalal,“ ütleb kalateadlane Martin Kesler, lõhespetsialist, ja loetleb Eesti eeliseid: „Meie populatsioonid on looduslikud, püügivalikuid palju ja rahvast jõe ääres vähe.“

Kumb on õige, kas lõhe või lõhi?

Vana küsimus. Lõhi on õige, aga tänapäeval kasutatakse lõhet nii palju, et ka mina olen läinud paraku kergema vastupanu teed.

Juba kauged vaarvanemad, kes kondasid ringi hiljuti jää ja mere alt ilmunud Eestis, ütlesid ahingu otsa jäänud lõhe kohta: „Nämm, lõhi!“

Võib nii olla küll. Soome keeles on ju ka lohi, i-ga, sellest sõnatüvest see tuleb.

Mina olen Brežnevi-aegne laps ja mäletan 1980-ndatest, et lõhe oli ulmedelikatess ja -defitsiit. Mis kõik toona muidugi defitsiit ei olnud – aga ma nägin lapsena kodus nii banaani kui ka musta kalamarja, kuid lõhet mitte kunagi. Kas siis lõhet Eesti vetes ei olnudki? Või teda küll püüti, aga ta jõudnud ikka üldse kohalikeni, vähemalt sisemaal elavate kohalikeni?

Läänemeres majandati sel ajal lõhet nii, et kalakasvandused kasvatasid palju poegi, asustasid neid merre ja sealt üritati neid võimalikult palju välja püüda. Saagid olid suuremad, aga loodusest pärit lõhet oli ülivähe. Eesti jõgedes oli seis ikka väga kehv. Praegu on lõhe läinud odavaks Norra kalakasvanduste tõttu, kus on õpitud teda tõhusalt meresumpades kasvatama ja sealt ta suuresti meie lauale jõuab.

Kui ma tahan saada Eesti lõhet, pean võtma õnge ja ta ise kinni püüdma?

Jah. Meie kalurid püüavad ka ikka lõhet, aga need kogused pole võrreldavad sellega, kui palju me kasvanduselõhet aastas sisse sööme. Seda me ostame Norrast ikka sadades tonnides.

MARTIN VENEMAA KALAREISIL. Nerka muutub kudeajaks erepunaseks.Foto: Erakogu

Kui ma pakuksin teile röstsaiaviilu kerge Merevaigu-katte ja lõhega, siis teie ütleksite kohe ära, kas see kala on Norrast lõhefarmist või püütud kuskilt Eesti põhjarannikult?

Läänemere lõhe on kollase, mitte ilusa punase lihaga, ja tema liha on värskelt kõva tekstuuriga. Ma usun, et selle vahe ma teeks ära küll.

Vanad lõhekütid ütlevad, et ehkki kalaliik on sama, siis Norra lõhed panevad püüdjale jõulisemalt vastu. Kas elu ookeanis kasvatab kala sitkemaks kui elu Läänemeres?

Ma ei oska jõulisuse osa kommenteerida, aga Läänemere lõhe ja ookeanis elav lõhe on selgelt erinevad küll. Läänemere lõhe on kudema tulles keskmiselt seitse-kaheksa kilo, Norras aga kaks-kolm kilo, nii et neil on juba suuruse vahe rohkem kui kahekordne. Lisaks on nad vastuvõtlikumad erinevatele parasiitidele.

Läänemeres on nii soodsad tingimused, et lõhe lihtsalt kasvab siin paremini?

Kindlasti on siin soodsamad tingimused, näiteks kilu-räime arvukus mereala kohta on suurem.

Meres ei pea lõhe kõhu täis saamiseks nii palju ringi ujuma?

Umbes nii jah, ookeanis liiguvad lõhed tuhandeid kilomeetreid. Ameerika rannikult ja Euroopa rannikult pärit lõhed saavad toitumisringil kokku Gröönimaa vetes ning veedavad natuke aega seal. Gröönimaal püütakse mõlemalt mandrilt pärit populatsioone.

Mis puutub kala suurusesse, siis mõnedki Norra jõed on hästi pisikesed ja sealse lõhe kasv on kindlasti ka kohastumus, et kitsastesse jõgedesse ära mahtuda. Läänemere lõhe jälle ei käigi väikestes jõgedes, siin on need kõik puhtalt meriforelli päralt. Taolisi nüansikesi on erinevaid.

KUDE KÄIB. Jõeforellid koelmul.Foto: Shutterstock

Millise Eesti jõgedes ja rannikumeres elava punase kala populatsioon on arvukuselt kõige kriitilisemas seisus? Kelle puhul tuleks väga jälgida, kust ja palju püüda?

Räägime punase kala kaitsmisest ja toetamisest. Kudemisteede avamiseks võeti paar aastat tagasi maha Sindi pais. Praeguseks on vist puhastatud ka Purtse ülemjooks.

Eelmisel suvel käis seal kibe töö, ma pakun, et see pole veel läbi.

Okei, Purtse puhastustööde mõju kohta siis veel andmeid pole, aga kas Sindi paisu mahavõtmine juba kasvatab kuskil Exceli tabelis numbreid?

Vara veel Pärnu jões lõheplahvatust oodata. 2016 avati lõhele Valgejõgi ja ka Vasalemma jõel pole enam paisu ning me seirame nendes jõgedes endisest paisust ülesvoolu asuvaid kudealasid, kus vanasti lõhet väga ei olnud. Nüüdseks on selge, et huvitaval kombel päris üleöö lõhe uutesse kohtadesse kudema ei tule.

Samas oli Pärnu jões eelmisel aastal poegi küll hõredalt, aga neid oli kuni Navesti suudmeni. See tähendab, et lõhe oli liikunud kudemiseks ka Sindist ülesvoolu ja kõik seirepunktid kuni Navestini näitasid, et seal on looduses koorunud noori lõhetähnikuid.

Millal siis näeb nende jõgede avamise käegakatsutavalt köögilauale jõudvaid tulemusi? 10, 20, 30 aasta pärast?

Raske täpselt öelda. 1990-ndate lõpus hakkas Põlula kalakasvandus asustama jõgedesse lõhepoegi. Toona olid looduslikud populatsioonid igal pool väga kehvas seisus. Olukorrani, kus lõhe koeb jões nii, et seal on püütavas koguses kalu, läks kümme aastat või isegi natuke rohkem – ehk kaks lõhe põlvkonda.

Ka Pärnu jões oli lähtepositsioon ülikehv – me saime Sindi paisult lõhepoegi üle aasta ehk pooltel aastatel ei tulnud lõhe üldse sinna kudemagi, sisuliselt oli sealne populatsioon varjusurmas. Nii et vabalt võib minna 10–15 aastat, enne kui poegi on stabiilselt enamikel kärestikel, asi toimib ja lõhesid hakkab olema nii palju, et neid on võimalik püüda.

Mis on füüsilistest takistustest praegu Eestis punase kala suurim mure? Kunda pais?

Jah. Eestis on kaks head kalajõge, mis annaksid päris märgatavalt kala juurde. Üks on Kunda ja teine Jägala jõgi, kus on Linnamäe pais. Kui need kaks probleemi saaks lahendatud, tuleks väga märgatavalt kala juurde.

TÕKE KALADE RÄNDETEEL. Linnamäe paisu tõttu lõhe Jägala jões praktiliselt ei sigi.Foto: Shutterstock

Häda on selles, et muinsuskaitse ja omanik ei taha vana head tammi maha võtta?

Lühidalt öeldes jah, aga eks muinsuskaitse on paisu omanikule nii-öelda vahend, et mitte teha kalatreppi või luua mõnd muud lõhele sobivat juurdepääsu, ja siis majandada ise paisuga. Mida teha, tuleb muidugi hästi läbi mõelda. Kunda jõe teise paisu juurde ehitas Eesti riik kalalifti, mis maksis üle 500 000 euro. See oli riigile kallis, paisu omanik läks selle tõttu pankrotti – ja kalad ikka ei saa üles! Kallist ja väga mittefunktsionaalset asja ei tasu teha.

Oleks 500 000 eurot pannud lõhekasvatusse, oleks Eestis poed odavat lõhet täis.

Või ostnud paisu ära ja teinud sellega, mis vaja. Paisu hind ei ole ka nii kõrge.

Looduskaitse Eestis keskendub elupaikadele ja kõige rangem kaitserežiim on Natura alal, seal on looduskaitse eesmärk ülimuslik. Jägala jõgi on joast mereni Natura ala ja Kunda jõgi samuti, need paisud on Natura aladel, mis juriidiliselt tähendab, et kõik tegevused peavad toetama sealsete elupaikade säilimist. Kompromissid – et me mingit liigutust nende kaitsealuste liikide heaks ei tee – on välistatud.

Eelmise ministri ajal otsiti aga võimalusi Natura eesmärke mitte täita, jätta näiteks Linnamäe pais rahule. Samas on Eesti riik ise valinud need Natura alad, ise otsustanud, et neid lõike me kaitseme; ülejäänud Jägala jõge ei kaitse. Kõik paisud, mis asuvad joast ülesvoolu, olgu, aga vaat alamjooksul on neli kilomeetrit väärtuslikud, seal on mõistlik teha looduse jaoks maksimumi. Kui see ei oleks Natura ala, oleks juba ammu lepitud, et midagi pole teha, seda jõge me ei kaitse, aga meil on Natura alal need paisuprobleemid.

Minu meelest on ainus konstruktiivne mudel Sindi paisu näide ‒ riik ostab paisu ära ning teeb siis kaladele sobivaid ja Natura eesmärkidega kooskõlas otsuseid.

Mis on saanud ideest kasutada ära Narva jõe vana jõesäng, lasta sinna uuesti vesi sisse, taastada kärestikud ja rajada muuhulgas ka lõhele mõned teed? Putin on vastu?

Eesti Loodushoiu Keskus tegi kunagi kalkulatsiooni, kui palju sinna kanjonisse peaks vett laskma, et taastuksid ajaloolised lõhe- ja tuurakoelmud – sellest kärestikust võidaks kindlasti ka atlandi tuur, keda me üritame taastada, aga tema on küll nii kehvas seisus, et meil siin looduslikult sigivat populatsiooni sisuliselt polegi.

Narva jõgi on piiriveekogu ja Eestil on õigus saada jõe valgala suuruse järgi kas vett või elektrit. Me ei saa aga Venemaalt kumbagi. Koostöö kahe riigi vahel pole kõige parem.

JÕEFORELL. Välismaiste kalameeste jaoks on meie forellijõed eksklusiivselt metsikud ja looduslikud. Foto: Shutterstock

Ühesõnaga: see on küsimus poliitikutele, mitte looduskaitsjatele.

See on pigem poliitiline küsimus, jah. Kadunud Jaak Tambetsil Eesti Loodushoiu Keskusest oligi see mõte, et kui Eestil on õigus saada vett, võikski me kasutada oma osakut joa ja kärestiku taastamiseks. Narva jõe keskmine vooluhulk on umbes 400 kuupmeetrit sekundis. Kui ma ei eksi, siis Eestil on õigus 50 kuupmeetrile sekundis ja see kataks praegu kuiva jõesängi ära. Selle veehulgaga saaks tagasi kilomeetrise kärestiku, mis kindlasti meeldiks lõhele ja oleks lisavõimalus ka tuurale, kes tahab samuti kudeda kärestiku kivisel põhjal.

Vähemalt osaliselt taastuks ka Narva sümbol ja vaatamisväärsus – juga. See oleks kihvt, kui minu silmad näeksid, et me suudame Narvas niimoodi kokku leppida. Praegu on kõige hinnalisem ala Narva jões ära võetud.

Augustist 1990 mäletan ma sellist pilti, et sõitsime Koola poolsaarel Kirovskist bussiga Murmanskisse ja tund aega oli kahel pool teed surnud mets. Siis tuli mingi maavara rikastustehas, mille juures seisis viiekorruselise maja suurune silt „Hoia loodust!“, seejärel jätkus kahel pool teed surnud mets. Kindlasti ei saanud sealsed jõed olla ülearu puhtad. Kuidas on Eestis taasiseseisvumise järel lood jõgede puhtusega? Kuidas on vee kvaliteedi muutumine mõjutanud kalade elu?

Juba see annab tunda, et linnade reoveed on puhastatud. Kui Nõukogude Liit lagunes, oli kuulus Purtse jõgi veel nii reostatud, et keegi julgenud lootagi, et seal hakkab kunagi lõhe elama. Praegu lähevad Purtse jões asjad ülesmäge, alumisel viiel kilomeetril elab iga kivi all mõni lõhepoeg. Sama lugu on ühe populaarsema lõhejõe Seljaga. Ka seal ei olnud Nõukogude aja lõppedes lõhet ja forelli oli ülivähe, sest Rakvere reovete küsimus polnud lahendatud.

Pirita jõest võttis Tallinna Vesi vett, nagu ise tahtis ja jõgi jäi kuivaks, sealgi oli lõhepopulatsioon väga kehvas seisus. Samamoodi oli vee kvaliteediprobleem Valgejões. Loobu jõe ülemjooksul oli pesupulbritehas, kus aeg-ajalt juhtus äpardusi, 1980-ndatel on Loobus massiliselt kalu surnud. Vee kvaliteediga oli paljudes jõgedes väga suuri probleeme, kaos selles valdkonnas oli hoopis midagi muud kui praegune olukord. Enamikes Eestist jõgedes kalade jaoks vee kvaliteediga probleeme enam praktiliselt pole.

See jutt tõestab taas, et anna ainul loodusele võimalus ja ta taastub kiiremini, kui me karta või loota oskame.

Jah, kuigi Selja jõe eduloo taga on ka see, et seal polnud suuri paise ja kui riik ehitas Põlula kalakasvatuskeskuse, hakati Selja jõkke populatsiooni taastamiseks asustama lõhepoegi. Umbes 2005. aastal hakkas Selja jões lõhe ise korralikult paljunema ja eelmisel aastal otsustasime, et sinna pole enam vaja lõhepoegi juurde viia.

Mu vend, kange kalamees, palus küsida, mida teha, kui kaitsealune liik sööb kaitsealust liiki? Ta tõi näite ühest jõest, kus ta omal ajal püüdis jõeforelli, aga kus nüüd näeb kalale minnes ainult saarmaid, kes panevad nagu allveelaevad edasi-tagasi ja ühtegi forelli ei ole. Mida teha, et mõlemad kaitsealused liigid ellu jääksid?

Nagu me rääkisime: Eesti looduskaitse peamine alustala on liikide jaoks kriitiliste elupaikade kaitse. Eeldatakse, et kui elupaigad on olemas, peab liik seal vastu. Lõhet me avameres ju ei kaitse, me kaitseme lõhe jaoks kriitilisi kudejõgesid ning loodame, et kui me oleme talle kudemiseks vajaliku elupaiga alles jätnud, saab ta hakkama.

Inimene vaatab siis, et lõhe saaks järgmise põlvkonna tehtud ja sellega enam pead ei vaevata, kuidas need kalad ellu jäävad – kas saarmas sööb kõik ära või mõni elab täiskasvanuks ja satub ka kaluri kätte?

Pirita jõe kalaloendurist tuleb videoklipp igast objektist, mis selle eest läbi läheb. Õhtuti, kui pimeneb, siblivad seal koprad ja saarmad, linnas elab väga palju saarmaid. Neist hoolimata läheb lõhe sinna kudema ja annab poegi – elu käib! Liigid peavadki koos eksisteerima, see on looduse osa, et üks sööb teist. Me ei lähe lõhe nimel saarmaid hävitama.

Loodetakse, et nad leiavad ise mingi – ka inimesele rahuldust pakkuva – tasakaalu?

Jah. Mitme liigiga on läinud nii, et … Hallhüljes oli meil kaua looduskaitse all, aga nüüd on ta arvukas, sööb kala ja on kalurile nuhtluseks. Nüüd me võime hüljest küttida, tema arvukust piirata ja teda kui ressurssi tarbida, majandada hülgega nagu näiteks põdraga. Saarmas on aga looduskaitse all, teda ei tohi veel sihipäraselt küttida.

Sõber palus küsida, millal ja kus hakatakse lubama harrastuskalapüügiks harjust?

Mina harjuse püügi vastu ei ole, sest tal läheb ka suhteliselt hästi. Suured populatsioonid on Valgejões, Kunda ja Selja jões, aga ka Piusa jões. Ma arvan, et harjuse püügi lubamine ei ole mägede taga. Harjuse arvukuse kasvuga taga on sama lugu, millest me juba rääkisime ‒ Valgejões ja Selja jões oli vee kvaliteet kunagi halb ning harjus seal selle tõttu kehvas seisus. Tänapäeval on harjus seal teiste kalade seas täiesti olemas.

Eestlastele meeldib mõelda, et meil on kohutavalt unikaalne loodus: tohutult soid ja järvesid ja ikka veel metsa ka. Vii siin välismaalane rappa ja ta ei suuda uskuda, et selline asi on maamunal olemas ning jaapanlased küsivad, palju teil Kuresoos inimesi töötab, et kõik need bonsaid hooldatud saavad. Kas Eestis on mõni koht, kuhu te saaks viia välismaa kolleegi ja öelda: „Vaat sellist asja ei näe sa mitte kuskil mujal maailmas!“

Nii eriliseks ma Eestit ei pea, aga Põhja-Eesti lõhe- ja forellijõed on igas mõttes huvitavad ning mitmed Läänemere äärsed kalauurijad käivadki aeg-ajalt Eestis kalal.

Kalauurija käib Eestis kalal, kuna Põhja-Eesti forell on ägedam kui kuskil mujal?

Meie populatsioonid on looduslikud, püügivalikuid palju ja rahvast jõe ääres vähe. Kesk-Euroopaga võrreldes valitseb Eestis jõe ääres rahu ning vabadus endale sobivat kohta otsida on hoopis suurem. Kuskil Koola poolsaarel on kindlasti kalarohkem, sest seal on veel metsikumad jõed. Kui me vaatame itta, on seal kõigest hoolimata väga palju loodust alles.

Samas – mida rohkem on rannikul meriforelli, seda rohkem on meilgi püüdjaid teda kivi otsas taga ajamas. Forell on ihaldusväärne saak, tema püük on väga huvitav ja see motiveerib kalale minema. See liik on lihtsalt populaarne.

Kuna ta on maitsev ning temast saab Facebooki ja Instasse ägeda pildi?

Jah, lisaks ta võitleb ka hästi, püügivõlu on ikka vägagi märkimisväärne ja rahuldustpakkuv.

Kas te käite ka vahel õngega ja lihtsalt huvi pärast kala püüdmas?

Ikka, aga muidugi suhteliselt vähe.

Mis püük teid erutab? Võitlus lõhega? Või on mõnus hiilida talvel jääaugu ääres mingit väga kavalalt võtvat kala?

Ilmselt kombinatsioon mõlemast. Võitlust hirmus suure lõhega ma otseselt taga ei aja, aga kala võtma saamine on kahtlemata huvitav protsess, näiteks püüdes lendõngega – nii et putukas ujub pinnal ning kala ise tuleb ja võtab ta ära. See tähendab, et täpselt selles kohas toitub keegi parajasti pinnalt ja sa leiad selle kala üles. Selline mängulisus on elamus, mille pärast käin mina aeg-ajalt kalal.

Mina olen näinud lendõngepüüki vaid filmis „Jõgi voolab läbi elu“, kus Brad Pitti kehastatud tüüpi ja tema venda õpetas isa püüdma metronoomi abil ‒ sedasi harjutati randmenõksu, et istutada püügiputukas õige putuka kombel veele. Teie õppisite samamoodi?

Mind lükkasid lendõngepüügi teele teised kalauurijad. See pole ka mujal maailmas mingi üllatus, kui kalauurijad käivad vabal ajal kalal. Paljud käivad, ning sealt siis tuleb ideid.

Kui suure lõhe te olete kätte saanud?

Kui töö koha pealt vaadata, siis me püüdsime viimaseid päevi püsti olnud Sindi paisu alla kudema tulnud kalu ja saime 20-kilose isalõhe.

Seda ei tõmba üks mees veest väljagi.

Püük käis nii, et me olime paadis, üks tegeles elektripüügiaparaadiga ja teine võttis hästi suure kahvaga – viuh! – kala kärestikust välja. (Otsib telefonist pildi.) Meeter ja 28 sentimeetrit!

Siga ka ei kasva nii suureks, enne süüakse ära. Kui suure kala olete õngega saanud?

Eestis 1,9 kilo, jõest, aga Eesti lõhejõgedes käin ma ainult lendõngega.

Aga Norrast või Rootsist?

Ma ei ole kaalunud, aga Norrast on pisut suuremaid ka saadud, kuigi seal pole lõhe keskmiselt nii suur kui Eestis.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee