Parasiidi ja kliimamuutuste koosmõju meie lõhilastele

Kindlasti on paljud kalamehed kokku puutunud erinevate parasiitidega kalade kehapinnal või kõhuõõnsuses.

Näiteks leiab talvisel ajal püütud kaladelt sageli kalakaane. Meriforelli või meritinti puhastades võib juhtuda, et kõhuõõnest või soolestikust valgub välja terve ports vingerdavaid pael- või ümarusse. Sellisel juhul on tegu silmaga nähtavate nugilistega, kes täies elujõus kalale tavaliselt olulisi vaegusi ei põhjusta. Samas on just silmale nähtamatud parasiidid peremeesorganismile sageli väga raske taak, kelle tegevus võib põhjustada mitmesuguseid vaegusi, mis halvemal juhul võivad lõppeda surmaga. Üheks selliseks on lõhilaste vohava neeruhaiguse (ingl proliferative kidney disease – PKD) tekitaja, limaeoslane Tetracapsuloides bryosalmonae. Vohav neeruhaigus ohustab lõhilasi Euroopas ja Põhja-Ameerikas nii looduses kui ka kalakasvandustes. Eesti vetes on parasiiti leitud meri- ja jõeforellil, vikerforellil, lõhel ja harjusel. Lisaks on mujal Euroopas limaeoslasega nakatumist täheldatud siial ja paalial.

ÜRGSEL PARASIIDIL KAKS ISANDAT. Vohavat neeruhaigust põhjustav parasiit kuulub kõrveraksete hõimkonda, olles kaugelt sugulane näiteks meduuside ja hüdradega. Limaeoslased pöördusid parasiitliku eluviisi poole juba ammu enne luukalade tekkimist Maal. Nimelt kasutasid limaeoslased esmalt peremeestena mitmesuguseid selgrootuid nagu rõngusse ja sammalloomi. Kui evolutsiooni käigus 400–350 miljonit aastat tagasi arenesid välja luukalad, hõivasid paljud limaeoslased uue peremeesorganismi, kuid samas ei hüljanud oma esimest selgrootut peremeest. Seetõttu ongi enamiku limaeoslaste elutsükkel küllaltki komplitseeritud ja keerleb ümber kahe peremehe.

Limaeoslase T. bryosalmonae elutsüklis on kesksel kohal tema põhiperemees – magevee sammalloomad, kes on koloniaalsed filtraatorid. Visuaalselt on sammalloomad üsna tagasihoidlikud, neid võib eemalt vaadates segi ajada samblaga. Mõnevõrra üllatuslikult võib parasiiti leida ka vooluveekogudes, kus elutsevad sammalloomad, kuid puudub vaheperemees lõhilaste näol. Seega ei ole lõhilased kui vaheperemehed parasiidi elutsüklis kesksel kohal, küll on seda aga nende põhiperemees, kelle sees toimub ka parasiidi suguline paljunemine.

LIMAEOSLASE ELUTSÜKKEL JA VOHAV NEERUHAIGUS. Sammalloomades paljunedes moodustab parasiit paunakesi, mis koosnevad tuhandetest mikroskoopilistest eostest. Paunakeste lõhkedes satuvad eosed vette ja kulgevad allavoolu. Kala pinda puudutades „tulistab“ parasiit kinnitumiseks välja kaks kõrveniiti ning seejärel väljub eosest tibatilluke amööbitaoline tombuke, kes tungib läbi lõpuste või naha uue peremehe vereringesse. Verega kantakse parasiit lõhilaste neeru ning mõne aja möödudes seab limaeoslane ennast mugavalt sisse neerutorukestesse. Sinna jõudmine on parasiidile tähtis seetõttu, et peremehe uriini kaudu saab ta levitada spoore, mis omakorda jälle sammalloomi nakatavad. Sellega ongi parasiidi elueesmärk täidetud. Niimoodi võib limaeoslane neerutorukestes aastaid usinalt spoore toota ja neid kala uriini kaudu levitada.

Arvestades, et mageveekalad eritavad uriini umbes iga 20 minuti järel (viktoriiniküsimus kalameestele!), on parasiidil spooride levitamiseks väga head võimalused. Neeruhaiguse läbipõdenud kaladel tekib küll immuunsus, kuid nad võivad mitme aasta vältel parasiidi spoore ümbritsevasse keskkonda väljutada. Varasemate uuringute käigus oleme limaeoslasi leidnud näiteks Soome lahes toitumisrändel olevate meriforellide neerukudedest. Veel on teada, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas esinevad väga erinevad T. bryosalmonae evolutsioonilised liinid, mis on kohastunud eluks just kohalikel lõhilastel. Näiteks Põhja-Ameerikast Euroopasse sisse toodud vikerforell võib küll kohaliku limaeoslasega nakatuda, kuid parasiit ei suuda sel juhul tungida uustulnuka neerutorukestesse ja läbi uriini spoore eritada.

KUIDAS HAIGUS AVALDUB? Peamised vohava neeruhaiguse sümptomid lõhilastel on neerukoe vohamine, punnsilmsus ja kehvveresus. Haigus sarnaneb lastehaigusega, mille käigus haigestuvad põhiliselt just lõhilaste noorjärgud. Kehvveresuse tõttu võib raskelt haigetel kaladel tekkida ka vaegusi organismi hapnikuga varustamisel ning häireid osmootses tasakaalus.

Huvitaval kombel põhjustab just kala immuunsüsteemi ülereageerimine peremehele kõige suuremaid probleeme. Seega pääsevad haigusest kergemini need kalad, kes ei lase end limaeoslasest suurt häirida ega kuuluta välja immuunsüsteemi üldmobilisatsiooni.

Temperatuuri tõustes on kalade immuunvastus tavaliselt tugevam ning just seetõttu on kõige hullemad neeruhaiguse juhtumid seotud suviste kõrgete veetemperatuuridega. Neeruhaigusega nõrgestatud kalale hakkavad lihtsamini külge ka kõiksugused muud tõved, mistõttu pole kala surma lõplik põhjus alati selge. Igatahes võib soojal suvel neeruhaiguse tagajärjel hukkuda suur osa kevadel koorunud lõhilaste järglaskonnast.

Lisaks temperatuurile sõltub haiguse kulg toitainete hulgast vees. Nimelt on sammalloomade arvukus toitaineterikkamas keskkonnas kõrgem, mis omakorda põhjustab limaeoslase arvukuse tõusu ja lõhilasi nakatavate eoste kõrgemat kontsentratsiooni vees. Samuti meeldib mõnele sammalloomale, nagu näiteks harilik sammallane (Plumatella fungosa), soe, hapniku- ja toitaineterikas vesi, mistõttu leidub neid suurel hulgal näiteks vahetult paisude all.

FORELLIL KULGEB NEERUHAIGUS RASKEMALT. Eesti suuremates, lõhele kudemiseks sobivates jõgedes elavad forell ja lõhe kõrvuti. 2018. aasta suvel kogusime noorkaladelt proove kahest Eesti põhjaranniku jõest: Mustojast ja Vasalemmast. Mõlemas jões esinevad nii neeruhaigust tekitav limaeoslane kui ka lõhe- ja (meri)forelli populatsioonid. Meie uuringu eesmärgiks oli võrrelda parasiidi arvukust ja haiguse kulgu kevadel koorunud lõhe ja forelli noorjärkudel, sest siiani ei olnud teada, milline liik on vohava neeruhaiguse suhtes vastuvõtlikum.

Analüüsi käigus selgus, et suve jooksul suureneb parasiidi hulk forelli ja lõhe noorkalade neerukoes erineva tempoga. Nimelt suurenes parasiidi arvukus lõhe neerus ühtlaselt, kuid forelli neerus toimus suve keskel parasiidi arvukuse järsk tõus. Neerukoe ja verepildi analüüsil selgus, et lõhe hakkab juba suve keskpaiku neeruhaigusest taastuma, samas kui forellil muutus haiguspilt üha hullemaks. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et forell on vohava neeruhaiguse suhtes märkimisväärselt vastuvõtlikum kui lõhe.

NEERUHAIGUSE KULG ERINEVATES JÕGEDES. Mis puudutab jõgedevahelisi erinevusi, siis oli haiguse kulg Mustojas oluliselt raskem kui Vasalemma jões, vaatamata sarnasele veetemperatuurile jõgede alamjooksudel. Oluline erinevus kahe jõe veekvaliteedis puudutab toitainete kontsentratsiooni –Mustojas on aastate keskmine üldfosfori ja lämmastiku sisaldus Vasalemma jõest ligikaudu kaks korda kõrgem. Nagu eelpool kirjeldatud, mõjutab toitainete rohkus eeldatavalt limaeoslase põhiperemehe, sammalloomade arvukust.

Mustoja erineb Vasalemma jõest ka vooluhulkade ja paisutustest tuleneva mõju poolest. Tagasihoidlikuma vooluhulgaga Mustoja alamjooksul asub kaks paisjärve, millest ülemise, Vihula paisjärve veepeegel on väga suur – 11 hektarit. Paisjärvedes toimub suvel intensiivne pinnaveekihi soojenemine ja lisaks on tegemist olulise toitainete reservuaariga. Seega on vohava neeruhaiguse tõsised puhangud Mustoja alamjooksul eelkõige inimtegevuse tagajärg.

MIDA ME SAAME TEHA? Elupaikade taastamisel vooluveekogudes on sageli parimaks lahenduseks paisude eemaldamine. Elektritootmise säilitamise eesmärgil pakutakse alternatiivina sageli paisudele kalapääsude ehitamist. Samas ei vähenda kalapääsude rajamine paisutuste mõju vooluveekogude veerežiimile, -temperatuurile ja vee keemilisele koostisele, kui säilib paisjärvede suur veepeegel. Siiski võivad kalapääsud aidata temperatuuritundlikel liikidel leida varjepaiku ülesvoolu, kus asuvad jahedaveelised jõelõigud. Kuid tasub meeles pidada, et rändeteede avamine ühel või teisel viisil võimaldab nii neeruparasiidi kui ka teiste patogeenide ülesvoolu levikut.

Samas ei põhjusta limaeoslasega nakatumine olulisis vaegusi jahedaveelistes jõelõikudes elavatel forellidel. Seega on neeruhaiguse mõju vähendamiseks oluline vähendada ka meie jõgede reostuskoormust ning vältida kaldatsoonis puude mahavõtmist, mille tõttu toimub päikesele avatud lõikudes suvine veetemperatuuri tõus. Tasub meeles pidada seadusest tulenevaid piiranguid veekaitsevööndis. Puhvertsoonide olemasolu veekogude kallastel ei taga pelgalt jõesängide varjatuse, vaid takistab ka toitainete sissekannet ning pidurdab eutrofeerumist.

Hea tava on püügivarustuse desinfitseerimine, et vältida parasiitide ja patogeenide edasikandumist veekogude vahel. Suvisel ajal on soovitatav jätta kahlamisvarustus päikese kätte kuivama, et UV-kiirgus hävitaks võimalikud patogeenid. Samuti ei ole siseveekogudes kalastades soovitatav kasutada vildist tallaga kahlamissaapaid, mis pakuvad mikroorganismidele mõnusat varjepaika.

KOKKUVÕTTEKS. Parasiidid on ökosüsteemi loomulik osa ja nendest pole võimalik täielikult lahti saada. Seetõttu peame õppima nendega koos elama. Samuti on keeruline muuta kliima soojenemise globaalseid trende, kuid kindlasti on võimalik leevendada minevikus tehtud vigu ja suurendada ökosüsteemide vastupidavust tuleviku kliimamuutustele.

Artiklis kirjeldatud uurimustöö pealkirjaga „Climate change-driven disease in sympatric hosts: temporal dynamics of parasite burden and proliferative kidney disease (PKD) in wild brown trout and Atlantic salmon“ ilmus jaanuari alguses teadusajakirjas Journal of Fish Diseases.

KUIDAS PARASIIT EESTI JÕGEDES LEVIB

Vohava neeruhaiguse põhjustaja registreerisid Eesti vooluvetes esimest korda ligikaudu 20 aastat tagasi TÜ Mereinstituudi teadlased.

Limaeoslase esinemist Eesti forellipopulatsioonides on viimastel aastatel uurinud Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli teadlased.

Seni on seiratud 35 vooluveekogu, mille lõhilastelt on parasiiti leitud kahekümnes jões ja ojas. Näiteks leidub limaeoslast järgmistes vooluveekogudes: Kunda jõgi, Selja jõgi, Vainupea jõgi, Mustoja, Altja oja, Võsu jõgi, Loobu jõgi, Valgejõgi, Pudisoo jõgi, Kuusalu oja, Valkla oja, Keila jõgi, Vääna jõgi, Vasalemma jõgi, Vihterpalu jõgi, Timmkanal, Pedja jõgi, Leevi jõgi, Ahja jõgi, Võhandu jõgi. Kuid siin on oluline pidada meeles, et külmaveelistes vooluveekogudes ei pruugi limaeoslane ilmtingimata põhjustada lõhilaste märkimisväärset suremust. Küll aga võib haigus probleeme põhjustada pinnaveetoitelistes, tagasihoidliku vooluhulgaga ja paisutatud jõgedes, kus suvised veetemperatuurid võivad kerkida üle 20°.

PARASIIT ASUSTAB JÕGESID EBAÜHTLASELT

Siiani pole selge, mis põhjustab parasiidi väga ebaühtlast levikut. Näiteks  on üsna tavaline olukord, kus limaeoslane puudub ühes vooluveekogus, kuid samas on väga sage geograafiliselt lähedal asuvas jões. Samuti esineb jõgesid, kus praktiliselt kõik alamjooksul elavad lõhilased on limaeoslasega nakatunud, kuid ülemjooksu kalad on parasiidist priid.