Haug – igati väärikas aasta kala

Ette rutates võib öelda, et haug paistab silma ka hea ujumiskiiruse, eriti ülihea kiirendusega.

HAUGI LEVIK. Haug (Esoxlucius) on väga laia levikuareaaliga kala, aga tema levila piirdub siiski ainult põhjapoolkeraga. Ta eelistab elada magevees, kuid tunneb end hästi ka madala soolsusega Läänemere riimveelistes osades. Haugid elavad pea kõigis veekogudes, kus kalu leidub, aga seal peab olema kudemiseks sobivaid kohti. Koos ahvenaga on ta Eesti järvedes kõige levinum kala, asustades 72% uuritud järvedest. Jõgedes on haug aga suveräänselt levinuim kalaliik – teda on leitud 65% uuritud Eesti jõgedest.

Toidupuuduse korral kalduvad haugid kannibalismile, mis põhjustab noorte haugide suurt suremust. Seetõttu eelistavad nooremad ja väiksemad haugid hoiduda jões või järves kohta, kus on palju veetaimi, sest seal on väiksem tõenäosus liigikaaslaste saagiks langeda. Röövtoidulisele haugile sobib rohkem hea läbipaistvusega vesi, mis on iseloomulik taimestikurikastele veekogudele, kuid ta saab hakkama ka sogasemas veekogus, nagu näiteks Võrtsjärv.

KASVUKIIRUS JA MÕÕTMED. Haug on kiire kasvuga ja kasvab suureks. Nagu enamik kalaliike, kasvavad ka haugide emased isastest kiiremini ja on pikema elueaga. Temast suurema kasvukiirusega on meie kaladest ainult lõhe ja säga, haugist suuremaks aga kasvavad säga ja atlandi tuur.

Ametlikult peetakse Rahvusvahelise Sportliku Kalapüügi Assotsiatsiooni (IGFA) andmetel maailmas kõige suuremaks püütud haugiks 1986. aastal Saksamaal Grefferni järvest tabatud 25 kg kaalunud kala (https://igfa.org/igfa-world-records-search/). Sama organisatsioon pakub kõige pikemaks haugiks 120 cm pikkust kala, kes püüti Hollandis asuvast Nimwegani järvest 2013. aastal. Kirjandusest leiab andmeid ka oluliselt suuremate haugide kohta, kuid neisse teadetesse tuleks suhtuda kriitiliselt ‒ näiteks Leedus 1904. aastal püütud 76 kg haug või 1925. aastal Tšehhoslovakkias püütud 47 kg haug. Kirjanduses leidub andmeid koguni 150‒170 cm pikkuste haugide kohta, kuid ka need on pigem legendid.

Eesti rekordhaugid elavad Keeri järves Tartumaal, kust püüti 2016. aastal 22,7 kg kaalunud haug. Teada on, et enne II maailmasõda püüti Keeri järvest 19,9 kg kaaluga haug. Need rekordhaugid olid muidugi emased, kuna isased nii suureks ei kasvagi.

Enamasti elavad haugid 10‒15 aastat. Eesti teadaolevalt kõige vanem haug oli aga 22-aastane ja püüti 1922. aastal Tamula järvest. Maailmas on aga haugi rekordvanuseks registreeritud lausa üle 50 aasta.

Nagu eelnevast jutust selgub, on väga suurte püütud kalade puhul oluline nende korralik mõõtmine, kaalumine ja vanuse määramine. See võimaldab rekordid nn ametlikult vormistada. Hiljuti manalateele läinud Eesti tuntuima kalateadlase Ervin Pihu unistus oli, et teadlased vaataksid ja mõõdaksid üle kõik rekordkalad. Kalamehed võiksid näiteks informeerida Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse kalateadlasi, kes on vilunud kala vanust määrama.

KUIDAS HAUG TOITUB. Algul toituvad haugimaimud zooplankteritest, kirpvähkidest ja putukavastsetest, kuid lülituvad kalamaimudele niipea kui võimalik. Nad kasvavad kiiresti ja saavutavad esimese aasta sügiseks juba 10 cm pikkuse. Haugi võib pidada väga agressiivseks röövkalaks, kes eelistab aeglasevoolulisi taimestikurikkaid varitsuspaiku. Tal on kannatust kaua saaki oodata, liigutades ainult veidikene uimeotsi. Kui on õige hetk ja ta otsustab saaki rünnata, näitab ta üles väga märkimisväärset kiirendust.

Haug toitub kõige intensiivsemalt suve teisel poolel, vähem talvel ja peaaegu üldse mitte kudemise ajal. Ta toitub aktiivselt peamiselt päevasel ajal, kui tema nägemine on hea. Haugi silmad ei ole kohastunud nägema öösel, sest valgustundlike rakkude taga olev valgust tagasipeegeldav peeglitaoline moodustis ehk läikepiige on haugi silmades kehvalt arenenud. Öösel paremini nägevatel kaladel, näiteks kohal ja latikal, sisaldab läikepiige rohkelt valgust hästi peegeldavaid guniinikristalle. Muuseas, just nende kristallide tõttu paistavad paljude kalade soomused hõbedasena.

Haugil on suur suu ja ta suudab alla neelata kalu, sealhulgas liigikaaslasi, kelle pikkus on tema omast kuni 73%. Samas kõrge kehakujuga kalu nagu latikat ja kokre suudab haug alla neelata maksimaalselt 43‒45% enda pikkusest. Haug neelab saaki valdavalt pea ees, eriti ogalisi kalu, näiteks ahvenat. Särgi ja teisi mitteogalisi kalu võib haug alla neelata ka saba ees.

Haugide hulgas esineb kleptoparasitismi, kus suuremad haugid võtavad väiksematel suguvendadel saagi jõuga suust ära. Sarnast toidu röövimist väiksemate ja nõrgemate käest esineb palju näiteks mitmete veelindude, aga ka kotkaste hulgas.

SUGUKÜPSUS JA KUDEMINE. Suguküpseks saavad emased haugid 3‒5 aastaselt (37‒57 cm pikkusena), isased aasta varem, 2‒4 aastaselt (29‒46 cm). Haug koeb kevadel meie kaladest esimesena, enamasti aprilli keskpaigast mai alguseni. Muidu erakliku eluviisiga kalad kogunevad kudemise ajal väikestesse parvedesse. Koelmute otsingul võivad haugid tungida jõgesid, ojasid ja isegi kraave pidi ülesvoolu.

Esimestena asuvad kudemisrändele isased ja varsti järgnevad neile emased. Kui emased jõuavad koelmutele, moodustuvad haugidest väikesed rühmad: üks emane ja üks kuni kolm isast. Kui isane on emasega suuruselt enam-vähem võrdne, tekib paar. Kui isased on märksa väiksemad, siis moodustub grupp, kus on lisaks emasele mitu isast. Gruppe esineb sagedamini kui paare.

Kudemine toimub üleujutatud luhtadel madalas, umbes poole meetri sügavuses vees. Eelistatuim substraat marjale on eelmise aasta tarnapuhmad. Kõrgvee puudumisel koevad haugid hädapärast ka vetikatega kaetud kividele. Lumevaestel aastatel, kui kevadised üleujutused jäävad kesiseks, võivad paljud haugid jätta üldse kudemata. Sellisel juhul resorbeeruvad suguproduktid kehasse tagasi, aga kuna see võib kesta sügiseni, võib seetõttu kudemine vahele jääda ka järgmisel aastal. Ervin Pihu uuringud Võrtsjärvel ja Peipsil on näidanud, et kolmandik kuni pool emastest haugidest jääb veevaestel aastatel kudemata.

Haugi koetud marjatera läbimõõt on 2,2‒2,8 mm. Mari haudub 6‒10 kraadi juures 12‒25 päeva ning eelvastsete pikkus koorumisel on 6‒10 mm. Algul on haugi mari kleepuv, kuid haudumise ajal kaotab oma kleepuvuse ja jääb kuni koorumiseni vette hõljuma. Mida kiiremini kudemiskoha madal vesi soojeneb, seda kiiremini haugivastsed kooruvad. Haugi kudemise edukus sõltubki enamasti veetasemest ‒ tavaliselt on kudemine edukam kevadise kõrge veetaseme korral, kui luhad on veega üle ujutatud. Samas, näiteks Võrtsjärve taimestikurikas lõunaosa võib just madala kevadise veetaseme korral olla haugile kümnete ruutkilomeetrite ulatuses sobivaks koelmuks.

Et kindlustada liigi seisukohalt edukas kudemine, on haugil, aga samuti mitmel teisel liigil välja kujunenud kuderühmad, et kompenseerida juhuslikke halbu keskkonnatingimusi. Need rühmad koevad eri aegadel ja sageli ka eri kohtades, näiteks Võrtsjärves madala veetaseme puhul järve lõunaotsas, aga kõrge veetaseme korral luhtadel. Selliselt õnnestub mõnel grupil kudemisperioodil valitsevate muutlike ilmastikuolude tingimustes ikka kudemine. Ka vähendab pikem kudemisaeg kalaliikide noorjärkude omavahelist toidukonkurentsi – vanemad noorjärgud on juba jõudnud üle minna suurematele toiduobjektidele ega jäta vastkoorunuid nälga. Rahvasuus on haugi kuderühmadele antud tabavaid nimetusi: maarjahaug, hangehaug, keltsahaug, konnahaug, lillehaug ja toomehaug.

KOKKUVÕTTEKS. Haug on väga eriline kala ja väärib kindlasti aasta kala tiitlit. Ei puudunud ju palju, et haugist oleks saanud meie rahvuskala.

HAUG ON KALADE FERRARI. Haugile on omane nn kiire start, ta saavutab maksimaalse kiiruse väga lühikese ajaga. See on vajalik saagi tabamiseks, aga ka teise haugi eest põgenemiseks.

Haugi keha võtab kiirel liikumisel S-tähe kuju. Varitsustaktika ja hea kiirendus sobivad kokku tema kehakujuga. Tal on pikk ja kitsas nooljas keha, kus selja- ja pärakuuim asetsevad sabauime lähedal. Selliselt töötavad selja- ja pärakuuim sabauime pindala suurendajatena ning võimaldavad haugile ülihea kiirenduse.

Võiks öelda, et haugil on kalade hulgas sama positsioon mis Lamborghinil või Ferraril sõiduautode seas. Kui panna haug võistlema temast palju kiiremini ujuvate kaladega, siis näiteks paigalt kuni maksimaalse ujumiskiiruse (50‒60 km/h) saavutamiseni haugil vastast ei ole, isegi nende kalade hulgas, kelle maksimaalne ujumiskiirus on haugi omast kaks korda suurem. Maksimaalset kiirust suudavad kalad, sh haug, hoida siiski vaid mõne sekundi.

MILLISEID MEELI HAUG EELISTATULT KASUTAB? Haugi peamised meeled toidu otsimisel on nägemine ja küljejoon.

Haug näeb väga hästi valges, kuid pimedas jääb tema nägemisteravus alla paljudele meie kalaliikidele, näiteks latikale ja kohale. Haugi kuulmine on samuti tagasihoidlik, kuna tal puudub otsene ühendus ujupõie ja sisekõrva vahel, mis näiteks on olemas hea kuulmisega karpkalalastel, tursklastel ja heeringlastel. Ühendus ujupõie ja sisekõrva vahel kas Weberi aparaadi või ujupõiest väljasopistunud peenikese õhutoruna on kaladel hea kuulmise absoluutne eeldus.

Ka haugi haistmine on suhteliselt tagasihoidlik. Kuigi see on parem kui ahvenal, jääb ta tugevalt alla karpkalalastele, sägale ja angerjale. Mida rohkem haistmisrakke on kala ninas, seda paremad on haistmisvõimed.

Haugil on väga hästi arenenud küljejooneelund. Just kehva nähtavuse korral kasutab ta seda saakloomade tabamiseks. Näiteks talvel saab haug saaki avastada peamiselt küljejoone abil, kuna jää all, eriti veel paksu lumikatte korral, valitseb pilkane pimedus. Nägemisega pole seal midagi peale hakata ning haugi haistmine ja kuulmine pole samuti kiita. Mõned haugid võivad haiguse või parasiitide tõttu nägemise kaotada, aga isegi pimedad haugid on võimelised küljejoone abil saaki tabama. Siiski aitab küljejoon saagi tabamisele kaasa vaid meetri raadiuses.

Haistmisrakkude hulk haistmisorganites mõnel kalaliigil ja imetajal 

Ahven 3 000 000

Haug 6 000 000

Latikas 27 000 000

Säga 155 000 000

Inimene 10 000 000

Koer 224 000 000