Kas tänapäeva inimese suhe loodusega läheb rappa? (5)

Näiteks kodumaise, metsast kütitud karusnaha kandmine teeks loodusele enam head kui selle kasutamisest loobumine.

Enamikule on oluline, et muudatused ei kahandaks nende isiklikku heaolu. Elame ju paljukiidetud heaoluühiskonnas. Kliima soojenemise peatamise teemal on kogu planeedil peetud palju vaidlusi ja sõlmitud kokkuleppeid. Mitte miski ei toimi, mitte miski ei muutu. Siis tuli koroona ja surmahirm sundis meid senist käitumist muutma. Saastekoormus planeedil Maa vähenes tunduvalt. Lihtne näide – vaadake selge ilmaga taevasse. Veel aasta tagasi võis seal näha risti-rästi kulgevaid lennuki heitgaasidest põhjustatud jutte. Praegu saame enamasti jälgida puhast taevast. Vaata ja naudi! Ometi igatseme taga aegu, mil sai tormata ühest maakera servast teise, raisates arutult niigi piiratud loodusressursse. Mis Eestimaal viga on, et siit nii hirmsasti ära tahame? Seda laadi näiteid võiks tuua palju.

Kõik me soovime teha midagi head ja kasulikku. Enesetunne paraneb, kui seisad „õige asja“ eest. Samas pole teemat põhjani valdamata alati selge, kummal pool „õige asi“ on. Määravaks kipuvad saama emotsioonid. Kuulad üht poolt ja nõustud, kuulad teist ja leiad, et temal on ka õigus. Kus on siis tõde? Tegemist on nagu pimedas ruumis elevandi kompamisega.

Paljudele ei meeldi lageraie, mõned taunivad karusnaha kandmist, osade arvates on hunte vähe, teiste meelest liialt palju. Loetelu võib jätkata lõputult. Tõde on enamasti kusagil vahepeal.

TASAKAAL LÄHEB PAIGAST. Metsloomade nahad olid esimesed rõivad, mida tänapäeva inimeste eelkäijad riietusesemetena kandma hakkasid. Mõned teevad seda tänaseni, mina nende hulgas. Mul on kombeks kuulutada: „Kõik, kes kannavad Eesti metsadest kütitud karusnahka, teevad meie loodusele suure heateo!“ Mõtlen seda tõsiselt ja tunnen kütitud karusnaha kandjate vastu suurt poolehoidu.

Miks? Jahinduse peamisi ülesandeid on ökoloogilise tasakaalu säilitamine. Liialt palju väikekiskjaid tähendaks kadu nende toiduobjektidele. Küsite, kas siis loodus ise ei saaks hakkama? Saaks ikka, kui meid, inimesi, poleks nii palju ja me ei teeks pidevalt ja teadlikult rumalusi. Näiteks marutaudivastane vaktsineerimine metsades võttis looduselt vahendi kiskja-saaklooma vahelise tasakaalu hoidmiseks. Tulemuseks on linnadesse kolinud rebased ja sügisesel ajal teedel vedelevad kährikkoerte laibad. Pea kõik metsikult elavad koerlased on nakatunud kärntõppe. Haigus levib samuti ilveste ja kärplaste hulgas. Normaalne pole olukord, kus jänest on vähem kui rebast. Ilmselgelt on kiskja-saaklooma vaheline tasakaal paigast nihkunud.

Varasematel aegadel perioodiliselt, nelja kuni kuue aasta tagant korduv metsamarutaud taastas normaalsed ökoloogilised suhted. Praegu peaks seda tegema jahimees. Samas saab enesest lugupidav kütt jahtida süümepiinadeta neid ulukeid, kelle liha ta sööb või kelle nahku kasutab. Tapmine lõbu pärast ei järgi loodusseadusi. Minagi ei poolda karusnahafarme. Samas taastaks nõudlus kütitud karusnaha järele kiirelt ökoloogilise tasakaalu.

METSASEADUS VAJAB PARANDAMIST. Viimasel ajal on moodi läinud RMK töötajate kirumine – metsa raiutavat palju ja valesti. Minu arusaamist mööda pole metsnikud ja metsaülemad milleski süüdi, sest nemad teevad oma tööd rangelt seadust järgides. Samas on metsaseadusega üht-teist paigast ära. Majandusmetsas lahtiste silmadega ringi vaadates võib igaüks selles ise veenduda. Ega seenele või mustikalegi pole enam suurt kuhugi minna, kõikjal laiutavad lageraie langid või noorendikud.

Lageraies pole iseenesest midagi hullu, seda on läbi aegade tehtud. Mets ongi pidavas muutuses olev maastik. Oluline on raie maht. Tuleb leida tasakaal vana, keskealise ja noore metsa vahel. Ideaalis võiks kõike olla kolmandiku jagu, siis pidurduks vanametsa liikide väljasuremine. Okaspuude puhul algaks vanamets sajast ja lehtpuumets kaheksakümnest aastast. Langi suurus ei tohiks ületada kolme hektarit. Lageraiega ei võiks minna edasi enne, kui varem raiutud langil kasvab vähemalt viie meetri kõrgune noorendik.

Praegu kasutusel olev raie- ja väljaveotehnika on Eesti olude jaoks liialt raske. Mõnevõrra leevendust pakuks lintide kohustuslik kasutuselevõtt.

Seni on iga muudatus metsaseaduses soodustanud raiemahtude suurendamist. Kunstlikult luuakse „raieküpset“ metsa juurde erinevate puuliikide raievanuse alandamisega. Praegune raieküpsus ei ole paika pandud ökoloogiliste kaalutluste alusel, vaid peab silmas majandushuvisid. Kasutusele on võetud ka rinnasdiameetri järgi raiumine ‒ enam ei peagi jälgima metsa vanust, vaid puu läbimõõtu. Viljakas kasvukohas võib raiet lubada isegi 40 aasta vanuses kuusikus.

NII SAASTUVAD JÕED. Veekaitse vööndis tuleks keelata igasugune raie. Praegu kehtivad piirangud on näilised ega taga vesikonna (jõgi, järv, oja) elustiku jätkusuutlikku toimimist. Erinevate veekogude kaldaalad raiutakse lagedaks põhjendusega, et seal kasvavad puud olid haiged. Selle tulemusena satub vette hulgaliselt orgaanilist ainet nii maast kui ka õhust, muutub valgusrežiim, tõuseb veetemperatuur, vohama hakkavad nii vetikad kui ka veetaimed. Üldise eutrofeerumise tulemusena kannatavad enim lõhe- ja forellijõed ning -ojad.

Ametisse asunud uus, Kaja Kallase juhitav valitsus on lubanud metsaseaduse „rohelise pilguga“ üle vaadata ja asuda säästva metsanduse teele. Kogu Eesti rahvale on eluliselt oluline, et nad oma sõna peaksid.

POPULATSIOONIDE VAHELE TULEVAD PIIRID. Meie loodust on ees ootamas kaks rasket katsumust: Rail Baltic ja Eesti-Vene riigipiir. Kiirraudteega jagatakse niigi väike Maarjamaa sisuliselt põhjast lõunasse pooleks. Liikide omavaheline suhtlus lakkab või muutub kaheldavaks. Raudtee ületamist soodustavad abirajatised vaevalt ettevaatlikumaid metsaasukaid rahuldavad. Hulgaliselt saab hukka linde, metsakanaliste olukord pole praegugi kiita.

Igaüks, kes metsaelust vähegi hoolib, peaks mõistma, et sellist jama meile tarvis pole. Esiplaanile on tõstetud majanduslik kasum ja reisihimuliste näiline mugavus.

Kui Eesti-Vene riigipiir ehitatakse sama tõhusaks nagu plaanitud, siis lakkab ida-lääne suunaline metsloomade lävimine. Meie mail elutsevad suurulukid kuuluvad samasse populatsiooni Vene omadega. Hundid, ilvesed ja karud ei tea riigipiiridest midagi. Vereuuenduse lakates algab aeglane hääbumine. Suhtes Venemaaga tuleb loota diplomaatiale ja kainele mõistusele, mitte Trumpi müüri taolisele rajatisele. Kindel on, et ükski tara tanke peatada ei suuda.

Loodusel on imeline võime end ise taastada, aga selleks vajab ta aega. Järjest rohkem kipume unustama, et oleme osake loodusest. Rumal on saagida oksa, millel istume.