Eesti Kalastajate Seltsilt | Hetkeseis probleemsetel paisudel: valitseb paras segadus (1)

Pea igasugune paisutamine takistab veeorganismide vaba liikumist ja mõjutab vee kvaliteeti.

Heidame pilgu mõnele tuntumale juhtumile, mille ümber käivat juriidilist tulevärki on loodushuviline lugeja saanud meediast pika aja vältel jälgida.

HELLENURMES LIHTSAT LAHENDUST EI TULE. Elva jõel takistab Natura 2000 alal kalade rännet ja rikub kaitsealuste hariliku hingu ja paksukojalise jõekarbi elutingimusi Hellenurme pais. Hiljuti otsustas Riigikohus, et Eesti riik ei pea täielikult taastama olukorda, mis valitses Hellenurme paisu asukohas enne selle rajamist rohkem kui sada aastat tagasi. Kalapääsu rajamise keskkonnamõjude hindamist ei saa aga nö lükata omaniku kaela, sest huvitatud on sellest eeskätt riik.

Keskkonnaamet peab veeloa taotlust uuesti lahendades välja selgitama, kas paisu säilimine tooks kaasa jõe kui elupaiga ja kaitstavate liikide olukorra halvenemise võrreldes Natura ala loomise hetkega. Lisaks tuleb hinnata, kas paisu säilitamine seaks ohtu elupaikade parandamise eesmärgi ning kas seda pole võimalik saavutada näiteks kalapääsu rajamisega.

Muinsuskaitseamet on kalapääsu rajamise välistanud, sest see muudaks paikkonna ilmet. Keskkonnaamet peab nüüd leidma pädeva asutusena loodus- ja muinsuskaitse vahel tasakaalu, sest ka kultuuripärand on osa keskkonnast.

Riik tellis eelmisel aastal kuluka õigusliku uuringu, selgitamaks välja Kunda jõe hüdrojaama vaidluse asjus Kultuuriministeeriumi ning Keskkonnaministeeriumi pädevust antud küsimustes. Uuringu tulemus selgitas, et sellistes küsimustes on lähtuvalt Euroopa Liidu direktiividest olulisem saavutada looduskaitselised tingimused. Kummaline, et seda ei tundu olevat siin arvestatud.

KOTKAS KÕIK HÄSTI. Valgejõel purunes viis aastat tagasi Kotka pais, mille taastamiseks pole omanikud luba saanud. Keskkonnaamet keeldus 2017. aastal elektritoomiseks vee erikasutusloa andmisest ning seepeale pöördusid paisuomanikud kohtusse. Läbi käidi kõik instantsid ning äsja otsustas Riigikohus nende kassatsioonikaebuse rahuldamata jätta.

“Määravat tähtsust ei ole sellel, mis oli 8. augustil 2016 paisu avanemise põhjuseks. Kolleegium peab sarnaselt vastustaja ja kohtutega määravaks, et pärast paisu avanemist on vaidlusalusel jõelõigul kujunenud uus, asjaomastele liikidele oluliselt soodsam olukord ning paisutuse taastamine kahjustaks seda oluliselt,” leidis riigikohus. Lõpp hea, kõik hea.

KUNDAS LÄHEB AINA SEGASEMAKS. 2018. aastal otsustas Riigikohus, et vee erikasutusloa andmisest keeldumine Keskkonnaameti poolt Kunda I paisul oli õige. Seega pole paisutusel justkui seaduslikku alust, ent paisu omanik esitas ikkagi uue taotluse vee erikasutusloa saamiseks. Keskkonnaamet keeldus eelmise aasta lõpus taotlust menetlusse võtmast. Arvata on, et siingi järgneb keeruline juriidiliste käikude rida, mis võib taas võtta aastaid.

MIS OLEKS LAHENDUS? Tegelikult seisab kõik raha taga. Nn elektritootjad panustavad selgelt võimalusele, et riik avab rahakoti rauad ja ostab need paisud ära – nagu Sindis. Probleem on praegu vaid selles, et kuuldavasti laiuvad paisuomanike soovide ja riigi võimaluste vahel umbes kümnekordsed käärid. Sindi paisu ostis riik ametlikel andmetel 1,3 miljoni euro eest. Paise on palju, riigi võimalused aga napid.

Ligi saja kohalike omavalitsuste valduses oleva paisu hoidmine, hooldamine ja haldamine käib KOVidele endile selgelt üle jõu. Hiljutise uuringu järgi maksab ühe paisjärve tühjakslaskmine keskkonda säästval moel u pool miljonit eurot. Vaatame nüüd artikli alguses toodud arve ja kujutame endale ette, millist summat kõigi paisude kõrvaldamiseks vaja läheb ... Ent nende püsti hoidmine on veelgi kulukam, sest lisaks muda eemaldamisele kulub regulaarselt suuri summasid ka paisu rekonstrueerimisele. Muret tekitab paisude seisukord: poolaastaga on ootamatult purunenud kolm paisu.

Paisude eemaldamise ülesandest me ei pääse ning see tee saab olema pikk. Esmalt tuleb aga luua selge tegevusplaan ja hakata EL fondidest vahendeid taotlema. Alternatiiviks on kohtu uste kulutamine, mis ei pruugi olla ei soodsam ega kiirem lahendus.