Kalagiid Kevin Sepp leidis lõpuks unistuste ameti (2)

Kevin Sepa puhul toob edu pigem analüütiline mõtlemine ja endale asjade lõpuni selgeks tegemine. Juhuse hooleks ei jäta ta mitte midagi.

Kalagiid Kevin Sepp naudib ühtmoodi nii jääpüüki kui ka punase tagaajamist.

Kaks aastat tagasi otsustas Kevin, et teeb elu lihtsamaks nii endal kui ka kõigil neil, kes soovisid temaga koos kalale minna. Ta alustas tegutsemist kalagiidina ja 2020 pidi olema testiaasta, mis näitab, kas ettevõtmisel on üldse mõtet. Selgus, et teenuse arendamisega on kindlasti mõtet edasi pusida ja tänavu võtab ta asja ette juba hoopis laiema haardega.

Möödunud aastal käis Kevin kalal kokku umbes 200 päeval, neist sajal korral püüdis meriforelli. Giidipäevi kogunes nii 40 kanti. Kaks nädalast trippi sai tehtud Põhja-Soome harjust ja jõeforelli püüdma ning üks paaliareis Norrasse. Paaliat on Kevin viimasel kolmel aastal igal aastal korra püüdmas käinud.

Need on päris muljetavaldavad arvud ja sunnivad küsima: kas niimoodi kalapüügist küllalt ei saa? „Kui päris aus olla, siis jõekapüügist tuli suvel küll tüdimus peale,“ muigab Kevin. „Õigemini andis magamatus tunda. Kui õhtul lõpetasid püügi kesköö paiku ja hommikuseks püügiks oli vaja startida kell kaks öösel, siis see kurnas.“

Kevin töötas mõnda aega professionaalse pokkerimängijana ja veetis pikki päevi arvuti taga. Ent ühel hetkel sai sellest villand. „Raha tuli kenasti sisse, aga mõistsin, et õue – kalale ja loodusesse – ei jõua enam üldse nii palju, kui sooviksin,“ selgitab ta. Et kalapüük oli teda lapsest saati huvitanud, järgnes töö kalastuskaupluses. Ent see jäi üürikeseks. „Ei sobinud,“ ütleb ta. „Ega eriti palka ka makstud.“ Mõnd aega pidas ta kajakke tootva Tahe Outdoorsi müügijuhi ametit, siis juhatas üht Matkaspordi kauplust. Ent elu ei tundunud ikkagi veel päris õige – kuni  giidiametini. 

VIRTUAALNE VÕISTLUS. Kohtume Keviniga kenal laupäevahommikul tema kodujärvel Pikasilla kandis. Kevin osaleb sel päeval koos sõbraga virtuaalsel Talikunni võistlusel. Kui loo autor kohale jõuab, on Kevin ja Lembit järve Makita trelliga hoolega juba tund aega augustanud, ent sikut on paar korda vaid tonksanud ja undade vastu ei tunne mitte keegi huvi. Ilm on anomaalne: öösel oli 14 kraadi külma, ent keskpäevaks tõuseb temperatuur plussi. Rõhk langeb kolinal ja pelgame, et see on kala suu totaalselt lukku löönud.

Rapsime järvel veel kaks tundi, ent võtt paremaks ei muutu. Kevin vaatab jää all toimuvat ka Deeperiga. Mõneski augus on kala näha, ent sikutit ei puutu keegi.

Keskpäeva paiku kolime ümber lähedalasuvasse jõekääru, kus üle-eelmisel päeval luuret tehes sai Lembit 1,3-kilose haugi juba kolmanda sikutõstega. Sonnil on paks jää, ent kiire vooluga lahtine vesi vuliseb meie aukudest kohati vaid viie meetri kaugusel. Sonni põhi on uskumatult muutliku reljeefiga – üksteisest vaid poole meetri kaugusele puuritud aukudes võib sügavus varieeruda 20–50 cm. Kevin selgitab, et siit on saadud nii seitsme-kaheksakiloseid hauge, suuri latikaid kui ka kahekiloseid jõeforelle.

Püüame suurte põiklantidega. Peagi on kõigil võtud, kuid kalad lähevad üsna kohe otsast ära. Ja siis tuleb mul esimene kala jääle. Kiire mõõtmine annab tulemuseks täpselt 55 cm, ja et landi saab suust üsna puhtalt kätte, läheb ta vette tagasi. Kala küljel siplevad kaanid, mis tähendab, et haug istub ühe koha peal ega liigu. Kala võtma saamiseks tuleb talle üsna „pähe“ puurida ja lant nina ette sokutada.

Peagi saan jääle teise kala, samas suuruses. Võtte on endiselt kõigil, kuid kalad kipuvad ära pudisema. Püük käib üksteisest maksimaalselt meetri kaugusele puuritud aukudes. Varsti saab ka Kevin haugi kätte. Kiire mõõtmine võistluse ametliku mõõdulindiga, lisaks foto salasõnaga ja 59 cm haug lähebki ametlikult kirja. Kevinil toimib firetiger toonides Rapala, minul Nils Masteri rohe-kolla-punastes toonides raske põik.

Kaasas on ka unnad, millesse meil enam erilist usku ei ole. Liigutame neid vahel ühest august teises, sest kala on väga passiivne. Ühel hetkel laseme tagasi eelneval õhtul püütud söödakalad. Terve püügiaja peale tõuseb vaid üks lipp ning seegi kala põgeneb päris kiirelt.

Veel mõned võtud, ja siis ei juhtu paar tundi järjest kuni hämaruseni enam midagi. Kala muutub selgelt täiesti passiivseks.

KUIDAS VARAKEVADEL MERIKAT TABADA? Kalagiid tunnistab, et tema hakkas merikal käima puhtalt sellepärast, et Tallinna ümbruses ei ole peale punase suurt midagi püüda. Juhul, kui ei taha just Harku järvel või Raku karjääris kalastada. „Mida mulle ei meeldi teha,“ tunnistab Kevin. „Olen maalt pärit ja seega võiks püügitegevus ikkagi toimuda linnakärast eemal. Nii tunnetad iga oma rakuga vaikust enda ümber.“

Tänavu on Kevin käinud meriforelli püüdmas üksteist korda ja neist kõigil on keegi seltskonnast ka mõõdukala saanud. Tänavune merikalatt on tõstetud juba 3,2 kilo peale. Mõõdukalu on ta saanud sel aastal seitse, lisaks käest läbi käinud10 alakat. „Viimased kaheksa püügikorda järjest olen saanud kala kätte, see on ka mu isiklik rekord,“ ütleb Kevin. „Viimane oli seitse püügipäeva järjest iherust tabada.“

Kõik need püügipäevad jäid jaanuarikuusse. Kevin oleks hea meelega veelgi merikat püüdnud, aga kliendid ei taha külmade ilmadega meres kahlata. Pigem huvitas kundesid tänavu Pärnu lahe püük ja seal käis Kevin paarkümmend korda. Kevin arvab, et nädal aega teeb veel jääpüüki, siis läheb tagasi merikat püüdma. „Pärnu laht on huvitav koht, sest isegi kõige kehvema võtuga päeval tuleb ikka keegi kaldale kümne või enama kilogrammi ahvenatega,“ ütleb Kevin. „Meie kliendid said ka kenasti kala. Päris esimest korda püüdjatel väga hästi ei läinud, aga kogemuse võrra on nad ikka rikkamad.“

Talvel ja varakevadel meriforelli püüdes otsib Kevin liivast põhja ja viskeulatusse jäävat sügavusjoont – kohta, kus põhi kukub kiiresti paari meetri peale ja rohkemgi. Kala passib selliste kohtade lähedal, aga pigem madalas. Toov tuul, mida merikakütid enamik hooaega eelistavad, ei mängi sel ajal erilist rolli. „Pigem otsin ka natukene murduvat lainetust, mis paneb vee liikuma ja lisab hapnikurikast vett,“ selgitab ta.

Kui päike vett juba rohkem soojendab, tasub otsida madalaid soppe, kus toov tuul hoiab üles köetud vee paigal. Päris hiliskevadel, kui päevane temperatuur küünib vaat et rannailmade tasemele, alustab Kevin hommikuse püügiga juba kell neli. Hilisõhtune püük võib venida ka keskööni, kui valgust jätkub. Tihtipeale ööbib ta püügikohas, kas telgi või rippvoodiga, et hommikul kohe varakult vette saaks. „Looduses magades puhkab nelja-viie tunniga palju paremini välja kui kodus kaugem magades,“ ütleb Kevin. „Ei tea, kas asi on värskes õhus või hoiab kalapüük meeled erksad.“

TAMIILI EI SALLI. „Merikapüügil olen liikunud aina kergema testiga ritvade poole,“ ütleb Kevin. „Ja ritv ei pea üldse maru pikk olema. Praegu püüan 2,62-meetrise Favorite ridvaga Shooter SW testiga 7–28 grammi. Kahjuks ei ole neid veel Eestis saada.“ Rullina on kasutusel 2019. aasta mudel, kerge Shimano Vanquish suurusega 3000.

„Mulle tamiiliga püük ei meeldi, kasutan alati nööri,“ jätkab ta. „Küll seon FG-sõlmega nööri ette fluorokarbonist lipsu, läbimõõduga 0,3–0,35 millimeetrit. Nöör on samuti Favorite oma, Smart PE 8 x 0,171 mm. Varem kasutasin Daiwa Morethan nööri, aga Favorite oma on sama hea ja kordades odavam. Paraku ei ole sedagi veel Eestis saada, aga olen maaletoojale rääkinud, et see on nii hea ja et peab tooma.“ Favorite kirjade järgi sama diameetriga nöör on reaalsuses ka peenem kui Daiwa oma.

Aga miinuskraadid, kas siis pole tamiil parem? „Kasutan silikoonspreid ja nööri jäätumisega ei ole probleemi,“ selgitab Kevin. „Nipp on selles, et silikoon tuleb peale kanda juba eelmisel õhtul, mitte vahetult enne püüki. Nii saab pool päeva isegi –5 kraadi juures muretult püüda.“

Kevin püüab suure osa ajast Viirastuse lantidega, lemmik on mudel nimega Freyr. „Saan nendega madalas väga aeglaselt kerida,“ ütleb ta. Väiksemaid Viirastuse plekke kasutab ta ka Norras ja Põhja-Soomes kiire vooluga jõgedes harjuse püügiks. Ka paalia himustab seda lanti. „Meie vetes olen nendega tabanud ilusaid jõeforelle, säinaid ja harjuseid,“ ütleb ta.

Enamasti püüab Kevin meriforelli söögikala imiteerivates toonides lantidega. Mullu sügisel näitas ennast heast küljest ka MT lant, mille Pärnu landimeister Kevini soovil erksatesse toonidesse värvis.

Varakult vette visatud

Kevin on üles kasvanud Lõuna-Eestis otse maalilise järvekese kaldal. „Kalapüük läks lahti kohe,“ meenutab ta. „Juba nelja-viieaastastena veetsime vennaga enamiku ajast purde peal lanti loopides. Ikka Nevskajaga – kui sasi sisse tuli, siis sai pool päeva harutada.“

Kuidas vanemad sellistel mugulatel üldse järve kaldal toimetada lubasid? „Ujuma õpetati meid juba väga väikestena,“ selgitab Kevin. „Mäletan, et mind visati vette ja pidin ise välja rabelema, aga vesi polnud väga sügav ning meid ikka jälgiti pingsalt. Kui elad järve kaldal, siis nii lihtsalt peab. Nelja-viiestena olime juba kõvad ujujad. Hiljem oli meie peamine lõbustus jääpankadega mööda järve sõitmine. Vahel kukkusime sisse, aga ujusime ikka välja ja läksime läbimärjana koju. Muidugi hoidsime kalda lähedale. Eks ajad olid ka teised praegusega võrreldes. Huvitaval kombel me selle peale mitte kunagi haigeks ei jäänud.“

Mida algaja merikapüüdja valesti teeb

Tihtipeale tulevad Kevini kliendiks meeleheitel algajad merikakütid, kes piitsutavad vett juba hooaeg või kaks, aga kala pole ikka veel saanud.

Kevin nendib, et ebaedu põhjuseid on enamasti kaks. Esiteks läheb püüdja vette liigse kolinaga.

Teiseks ebaõnne põhjuseks on klassikaline „valel ajal vales kohas“. Ei ole mõtet püüda päikeselise ja tuuletu ilmaga keset päeva – kala lihtsalt läheb rannast ära. Tule hommikul ülivara või õhtul, siis on kala kalda ääres.

Kevini suurimad kalad

„Ma suuri kolle spetsiaalselt jahtimas ei käi,“ ütleb Kevin. „Mulle meeldib püüda UL või võimalikult tundliku varustusega ja nautida iga kala tabamist.“

Neljakilose meriforelli püüdis Kevin möödunud sügisel.

Ahvenarekordi, 980 grammi püstitas ta Viljandi järvel Kuldkala võistlusel.

Haugipüügiga tegeleb Kevin pigem harva, kuid suurim Saaremaa vetes tabatud C&R isend oli 6,3-kilone.

Otsas on olnud ka umbes 10-kilone lõhe Soomes. „Püüdsin ultra light varustusega harjust, kui see koll otsa tuli,“ meenutab ta. „Väsitasin teda pikalt ja sain korra ka enda lähedale, nii et nägin suuruse ära. Ühel hetkel sai ta siiski koos landiga minema, ilmselt kratsis nööri vastu kive katki.“

Üks jõhker koll on Kevinil ka meres otsas olnud. „Mõtlesin, et lant jäi kivi taha,“ räägib ta. „Tõmbasin paar korda ridvaga, kinni mis kinni. Pidasin aru, mida nüüd edasi teha, kui järsku hakkas ridva ots liikuma. Ja ära ta läks. Kui selle Soome kümnekilosega võrrelda, siis oli see oluliselt suurem. Ma ei tea, kolmteist kilo? Aga võib-olla kolmkümmend?“

Jälgi Kevinit sotsiaalmeedias

Kevin teeb pidevalt postitusi Fishing Estonia sotsiaalmeedias (Instagram, FB) ning pilku tasub peal hoida ka kodulehel www.fishing-estonia.ee.

Katsetab uusi brände.

Kahlamisvarustuse osas on Kevin hetkel Patagonia usku. Kahlamispüksid, jope, jalanõud ja isegi alusriietus on Patagonia omad. Kuid sel hooajal annab ta ka võimaluseuuele pakkujale meie turul FHM. Nende talveriided on ennast väga hästi tõestanud (talipüügipiltidel on FHM püksid ja jope).