Blogid

AJALUGU | Veterankalamees Katenevi päevikud 1983: aasta ilusaimad saagid tulid Peipsilt 

Viktor Katenev, 18. märts 2021 16:00
SIIAPÜÜK. 1. aprill. Suurimad kalad 1,9 ja 1,7 kilo. Foto: Erakogu
Talv ei taha kuidagi tulla, 11. jaanuaril nägin Viljandi järvel kolme paati kalastamas.

19. JAANUAR, PEIPSI. Kalurid käivad endiselt järvel paatidega.

23. JAANUAR, VILJANDI JÄRV. Lõpuks on järv kattunud noore jääga. Käisin paar tundi Orikal sikutiga kalda lähedalt ahvenaid noolimas. Sain 31 tk – 2,0 kg, koju tõin ainult viis suuremat. Suurim ahven 180 grammi.

Ka järgmistel päevadel tegin kahe-kolmetunnise tiiru järvel. Ühel päeval püüdsin 48 ahvenat, kõik lasin tagasi.

Loen Viljandi rajoonilehest artikli väljalõiget „Kalastajate konverentsilt”. Üheksa aastat pärast ENSV Kalastajate Seltsi loomist on Viljandi klubil 3198 liiget ehk sisuliselt on liikmeskond jäänud muutumatuks. Klubil on Viljandi järvel 15 sõudepaati, mida saavad tasu eest kasutada kõik liikmed. Kaks paati on klubil Tõstamaal Pärnu klubi baasis. Kahe viimase aasta jooksul on veekogudesse lastud 46 800 klaasangerjat, 2 miljonit haugivastset, 2600 karpkala, 16 000 samasuvist koha (võrdluseks: 2018. aastal lasti Viljandi järve 1000 pisikest koha ja selle „suursündmuse” kajastamisele eraldas Sakala pea poole oma esikaanest. Raha kulutas linnavalitsus kohade peale veidi üle 1000 euro, ühe keskmise kuupalga. Enne seda asustati kohasid Viljandi järve ametlikult viimati 2005. aastal. Mitteametlikult olevat ka 2013. aastal midagi lastud, kuid selle kohta ma mingit infot ei leidnud. Nii tehaksegi sääsest elevant.)

Asustusmaterjali soetamiseks kulutas klubi 5000 rubla. See oli tol ajal umbkaudu 30‒40 inimese kuupalk. Ja nõnda talitas klubi igal aastal.

HAUGIL. Kala kaalus 6,2 kilo. Foto: Erakogu

24. VEEBRUAR, PEIPSI. Lõpuks sai siia tuldud, jääd juba 30 cm, lund ka tublisti, pidevalt tuli autot vaaludest läbi lükata. Sõitsime jääle Kallaste alt viiekesi. Üritasime siiga püüda kaugel kaldast. Vaid üks meist, Leo Priivits, püüdis ühe 0,8 kg siia, teised ei saanud midagi. Ahvenatega ka eriti kiidelda polnud: Leol neli ahvenat, Tarmol kaheksa, minul 28 tk – 2,2 kg. Mati Luht on siiski tänavu siigasid juba päris kenasti saanud, kolm päeva tagasi oli 18 siiga püüdnud.

26. VEEBRUAR, PÄRNU LAHT, LIU. KEK-i buss tõi meid üle pika aja merele. Minu 35 ahvenat – 3,1 kg oli suurim saak meie meestest, Muru Mati püüdis 19 ahvenat, Vello Ilves ja veel üks kalamees 20 ahvenat, teistel vähem. Jääd 30‒35 cm, lund jääl ei ole.

6. MÄRTS, PEIPSI. Tulime kahe autoga, üks neist oli veok, mille kastis tõime kohale tõukekelgud ja kaks mootorratast: üks vanem Jawa ja teine uus külgkorviga IŽ (Mirka Jüri äsja soetas selle). Siiapüügi load olid vaid tsiklite peremeestel, teistele ei jagunud, kõik välja müüdud. Kallaste alt tuli päris palju Burane peale, eelmistel aastatel oli neid harva märgata.

Sõitsime peale 18 km ja alustasime püüki. Üks meie kalamees, Villu Land, tuli järvele suuskadel, temal kulus meieni jõudmiseks ligi kolm tundi. Inspektor käis ka järvel Buraniga, kuid oli leebe mees ‒ koostas protokollid vaid mootorsõidukite omanikele, kel load puudusid, teisi ei karistanud. Ega see trahv ka eriti hirmus olnud, tavaliselt 10 rubla, kui püüdja juurest siiga ei leitud (ega keegi otsinudki).

Püüdsin päevaga 8 siiga – 7,0 kg, suurim 1,3 kg. Minu kaaslastel nii hästi ei läinud ‒ Jüri püüdis kaks väikest siiga, vennad Kalmannid üks ja kaks siiga, suusataja Villu ühe siia.

KEK-i kalamehed Jüri ja Eldur lasid töömeestel ehitada soojaku, kus olid narid ja raudahi ning toimetasid selle Kallastesse, kalasadama territooriumile järve kaldale. Majani, kus elas Mati Luht, oli soojakust umbes 40‒50 meetrit. Pika kaabliga saime puukuurist voolu. Edaspidi tõime Viljandist aeg-ajalt briketti ja küttepuid juurde ning elu oli lill.

Jäimegi ööseks soojakusse. Hommikul sõitsime siiga püüdma, võtmist polnud ollagi. Vaid Väino Kalmann püüdis kuus siiga, teistel üks kuni kolm. Minul kolm siiga – 2,1 kg.

LAHEPERA SAAK. Kokku 81 kilo. Foto: Erakogu

6. MÄRTS, LIU. Viljandi klubi MV-d jääaluses kalapüügis. Osavõtjaid 297. Esikoht võideti 10,6 kg saagiga. Mina võistlusel ei osalenud.

18. MÄRTS, PEIPSI. Tulime viiekesi Väino Kalmanni autoga. Tuusikuid saada ei õnnestunud, kuid läksime kolhoosi Peipsi Kalur esimehe jutule ja suutsime temalt oma seltskonnale kirjaliku loa siiapüügiks välja lunida. 

Kõige rohkem püüdis Väino vend Eldur – kaheksa siiga, kõik üle kilo kalad, suuremad 1,8 ja 1,6 kg. Mina sain viis siiga – 3,9 kg, Jüri kaks siiga, Väino kolm siiga, viies mees Hendrik kaks siiga.

Järgmisel päeval läksime peale jällegi autoga. Lumi on peaaegu sulanud, käiakse juba tõukekelkudega. Päev oli mõnus ja siiga tuli paremini kui eelmisel päeval. Minul käis mitukümmend siiga sikuti kallal, kuid lahtise kolmikuga kipuvad nad enamasti lahti pääsema, nii et kotti jõudis 10 siiga – 8,6 kg, suurim 1,4 kg. Kolm alamõõdulist lasin tagasi. Ahvenaid sain ainult kolm, parajas kaalus. Väino püüdis 10 mõõdus siiga, Eldur 11, veel seitse väikest lasi tagasi ka. Jüri piirdus viie siiaga ja Hendrik kahega.

Viljandist olid jääl veel mõned mehed, nendega ka Luht Mati, kes püüdis neist kõige enam – viis siiga.

Täna kontrollis meid jääl kohalik inspektor Mart Poolakese. Tema ütles, et kolhoosi esimehe kirjutatud luba ei maksa tema jaoks mitte midagi ja koostas protokolli, aga ainult auto omanikule Väinole. Inspektor ütles, et mis see 10 rubla teil pundi peale maksta on, iga mees paneb kaks rubla ja trahv makstud. Soovis: „Kivi kotti!“ ja kadus. Olime sellise asjade käiguga igati rahul – hea, et minema ei kupatanud.

21. MÄRTS, PEIPSI. Päev kodus ja juba jälle Peipsile. Sel korral olime Koni Atsi autoga. Tuusikuid endiselt saada ei olnud, limiit pidi läbi olema. Luht Mati muretses meile lätlastele mõeldud päevased tuusikud, mis maksid 50 kopikat. Nendega võis püüda ahvenat kuni 3 km kaldast. Piir Lätiga oli sõrataudi tõttu suletud ja järvel oli kohe kergem hingata. Neid 50-kopikalisi tuusikuid ostis Mati inspektori käest, kes meid tavaliselt kontrollimas käis. Igale mehele ostis kaheksa tuusikut üheks päevaks ehk samas väärtuses, mis muidu üks siiatuusik maksis. Kui inspektor tuli meid kontrollima, esitasime need load, mis ta ise meile müüs ja mingit probleemi ei tekkinud. Inspektor rääkis, et eelmisel päeval oli üks sõiduauto prao ületamisel tagumise otsaga läbi vajunud. Pool salongi oli vett täis, kaldalt toodi köied ja tõmmati auto välja.

Öö magasime soojakus ja hommikul jällegi järvele. Sõitsime samasse kohta, kus eelmisel päeval lõpetasime. Täna võttis siig kehvemini, mina püüdsin neli siiga – 5,3 kg, suurim 1,6 kg, teised ka üle kilo. Ats ja Jaak said samuti neli siiga, Peeter püüdis kaks siiga ja isegi ühe korraliku lutsu, kes tõusis põhjast mitu meetrit kõrgemale, et sikutit rünnata.

LAHEPERA JÄRVEL. Järjekordne purikas tuleb paati. Foto: Erakogu

25. MÄRTS, PEIPSI. Sai peetud pikem paus (kaks päeva) ja jälle siiale tuldud. Sõitsin koos vendade Kalmannitega ja Vello Ilvesega. Saime kolhoosi esimehelt tõendi, et lubab meil siiga püüda ja sõitsime autoga järvele. Üks seltskond Viljandi mehi oli juba enne meid jääl, Luht Mati ka nendega.

Püüdsime kaldast 10 km kaugusel. Siig oli aktiivne, kõik said korralikud kogused. Kõige enam püüdnud meestel oli kuni 18 siiga, minu saak 11 siiga, ahvenaid päeva vältel mitte ainsatki.

26. MÄRTS, PEIPSI. Öö magasime soojakus, hommikul liikusime tõukekelkudega püügile. 55 minutiga jõudsime 10 km peale, eilsesse kohta. See oli aga üpris tumm. Sõitsin ligi kilomeetri eemale, püüdmata piirkonda, ja hakkasin seal kala saama. Juba kell 9.30 oli mul 10 siiga kotis. Õhtul lugesin kokku 26 siiga – 24,1 kg, vaid ühe alamõõdulise sain lisaks. Suurim siig kaalus 1,5 kg. Ahvenaid püüdsin viis.

Kaaslased said samuti siiga tublisti: Eldur 14, Vello 15 ja Mati 13 siiga. Maha tulime tund ja 20 minutit. Õhtul sõitsid sõbrad koju, saatsin oma siiad nendega ära ja ise jäin Mati juurde.

Nägin päeval, kui minust kilomeetri kaugusel kogunesid mehed tihedasse punti ja õhtul sain teada, et Serjoga isa püüdis sikutiga piraka haugi – 11,2 kg. Õnneks oli ta vana kooli mees, püüdis siiga ainult tuuraga raiutud august, tänu sellele haugi jääle toimetamisega erilisi probleeme ei olnud. Õhtul käisin Serjoga juures seda monstrumit imetlemas. Oli ikka loom küll. Nad käisid kala poes kaalumas.

Hommikul kell kuus läksime Matiga tõukekatega järvele. Mati jäi püüdma sinna, kus mina eelmisel päeval üksinda püüdsin. Mina aga liikusin pool kilomeetrit kõrvale, kuhu polnud auke veel puuritud. Peagi ilm muutus, algas tihe lumesadu, mis kestis mitu tundi. Maha sadas 10 cm lund. Tõukekelguga enam sõita ei saanud, tuli teist nööriga järel vedada.

Siig ei teinud ilma muutusest väljagi, võttis endiselt. Püüdsin oma isikliku siiarekordi – 1,80 kg. Kokku sain 14 siiga – 15,4 kg. Seejuures tuli vaid üks ahven, aga kopsakas – 570 grammi. Mati saak oli minu omast tublisti suurem, tal oli 27 siiga.

Viljandist oli üks auto kohal, nendega sõitsin õhtul koju. Riided said päeva jooksul läbinisti märjaks, vatipüksid kaasa arvatud, vaja oli neid kuivatada.

HAUGIPÜÜK. Mati haugi välja võtmas. Foto: Erakogu

29. MÄRTS, PEIPSI. Päev puhkust ja rohkem ei kannatanud kodus istuda. Tulin Jaak Tauliga, sõitsime autoga 12 km peale ja alustasime püüki. Lund sajab juba kolmas päev järjest, jääl on paks kiht lumelörtsi, tõukekaga liikuda võimatu. Autos olime viiekesi. Siig oli lausa pöördes, võtmisi palju. Mati ja tema tuttav kohalik viinanina Serjoga püügile suurt rõhku ei pannud, kuna neil olid pead väga haiged. Mati püüdis siiga terve päeva autos istudes auto aknast. Isegi selline püügiviis oli päris edukas, Mati ja Serjoga püüdsid kumbki 15‒16 siiga.

Minul tuli isiklik arvuline päevarekord: 33 siiga ja 31,4 kg, suurim 1,6 kg. Veel seitse alamõõdulist siiga lasin tagasi. Ahvenaid ei saanud mitte ühtegi. Jaak püüdis nagu minagi 33 siiga. Väga vinge adrenaliinirohke päev oli.

Öö magasin soojakus, hommikul saabusid Viljandist Eldur Kalmann ja Vello Ilves. Sel korral läksime järvele jalgsi. Kõndisime peale 7 km ja hakkasime proovima. Kaaslased liikusid peagi paar kilomeetrit edasi, mina jäin maha. Lõpetasin püügi varakult, kuna veendusin, et 7 km peal siiga eriti ei ole ja peab ikkagi kaugemale liikuma. Püüdsin vaid seitse siiga ja tulin ära kaldale, aga Eldur ja Vello, kes püüdsid õhtuni 9 km peal, tulid suurte noosidega. Eldur sai 33 siiga ja Vello 20.

1. APRILL, PEIPSI. Rääkisin ära Väino-nimelise tuttava, kes tegelikult eriti kalamees ei olnud, aga tal oli Moskvitš. Võttis oma kaks venda ka punti ja tulime Kallastele. Jääle läksime tõukekelkudega. Väino pani mulle korraliku põntsu ‒ lasi päevaga kaks sikuskat koos siigadega ära ja kahel murdis konksud küljest. Õpetasin talle küll, kuidas tuleb siiga väsitada, aga hasart oli mehel nii suur, et ta kurivaim ei võtnud õppust ja tuli aga jälle uue sikuti järele. Debüüt minu targal juhendamisel oli Väinol edukas, püüdis 15 siiga, vennad esinesid lahjalt (ega ma kõiki korraga juhendada ka saanud, kuna vennad püüdsid meist eemal). Üks püüdis neli siiga ja teine oskas nulli jääda.

Minul sündis uus siia rekord – 1,85 kg, üks ilus oli veel 1,7 kg. Kokku püüdsin 10 siiga ja 12,8 kg, üks kolmest ahvenast 520 g.

2. APRILL, PEIPSI. Väino sõitis eile õhtul koju, saatsin oma kalad temaga Viljandisse. Õhtul tulid Viljandist kohale Jüri Mirka, Vello Ilves ja nendega veel kaks algajat siiapüüdjat. Magasime soojakus ja läksime hommikul järvele. Teised siirdusid jääle tsikliga, mina tõukekaga. Sellega tuli järvele ka hommikul saabunud Muru Mati. Liikusime 11 km peale. Kala tuli kenasti, päev läbi oli tegemist. Õhtuks 21 siiga kotis, kokku 21,9 kg ja suurim 1,8 kg. Mati püüdis 15 siiga. Teised kaaslased toimetasid kusagil mujal. Jüri sai üheksa ja Vello viis siiga.

Magasime öö soojakus ja hommikul tegime hooaja viimase siiapüügi. Minuga koos tulid Muru Mati ja Mirka Jüri. Liikusin tõukekaga eilsest kohast 1 km kaugemale ja sain 11 siiga – 12,0 kg, suurim 1,7 kg, veel kaks olid 1,5. Muru Mati müüs oma eilsed kalad lätlastele-kiisatapjatele maha, täna jäi aga nulli.

Üks edukas hooaeg sai läbi, kokku püüdsin 174 siiga, kokku 170 kg. Tagasi sai lastud ka veel 19 alamõõdulist siiga. Selleks kulus 16 püügiretke.

Kevadel ostsin uue Jawa, see oli mul juba neljas taoline pill. Iga uus mudel oli eelmisest tublisti kallim ‒ kui esimene ratsu maksis 630 rubla, siis viimane juba 1200. Eks see oli veidi võimsam – 23 hj, eelmised 18 hj. Rattad olid suurema läbimõõduga, suunatuled ees ja taga ning midagi oli veel varasemast teisiti.

JA HAUGI MUUDKUI TULI. Mati Lahepera haugidega. Foto: Erakogu

8. APRILL, HÄÄDEMEESTE OJA. Käisin luurel, teibi ojas vähe, sain ainult 18 kala, kokku 1,7 kg. Veel kolm päeva tagasi püüti 50‒60 kala päevas. Ilmselt mõjus ilma jahenemine, kolm päeva tagasi oli +16, täna vaid +7. Meri alles jääs, vaid kalda lähedal on lahtist vett näha.

10 päeva hiljem tulin uuesti, kuid seis endiselt nukker, püüdsin 9 teibi.

22. APRILL, LAHEPERA JÄRV. Eelmisel sügisel toimetas Mati meie Kazanka Lahepera järvele, siia pidi kevadeti Peipsist haug ja latikas kudema tulema. Tulime Matiga spinninguga haugi püüdma. Tahtsin kontrollida, kas siin võtab Peipsist tulnud haug varakult, nagu seda teeb Võrtsjärve „jäähaug” Tänassilma jões. Samal ajal, kui osa hauge oli kudenud, marjast tühjad ja toitusid, siis teised alles kudesid aktiivselt roostikus. Põnev püük oli, väikseid hauge ei kohanud, kõik suur kala.

Püügi algus midagi head ei tõotanud, esialgu võttu ei olnud ja ma arvasin juba, et sai asjata tuldud. Jätsin loopimise katki ning hakkasin võileibu näsima ja termosest kohvi rüüpama. Mati jätkas metoodiliselt järve pinna nüpeldamist. Äkki röögatas: „Taga!”Arvasin, et teeb pulli, kuid peagi nägin, et spinning lookas ja kala pinnal mulistamas. Jätkasin söömist arvates, et see on pime juhus, kuid juba järgmise heitega järgnes uus rabamine ja ilus suur haug oli peagi paadis. Lõpetasin söömise ja asusin tegutsema, kala tuli ja eranditult suur.

Õhtuks püüdsin 14 haugi, kokku 31,9 kg. Suuremad: 3,2 kg, 3,1 kg, 3,1 kg, 3,0 kg. Matil veelgi priskemad: 2 x 4,2 kg, 3,8 kg, 3,6 kg, 3,4 kg ja nii edasi. Mati püüdis kokku 16 haugi – 42,8 kg. Keskmine haug Matil 2,68 kg (!).

25. APRILL, LAHEPERA JÄRV. Olime jälle Matiga Eldoraados. Tal läks üks ilus haug koos võnkuva landiga minema ja rohkem tal neid kaasas ei olnudki. Algul andsin talle ühe poepleki, aga kuna see eriti kala ei toonud, siis andsin oma pöörleva landi. Seda haug võttis, kuid mitte nii hästi kui minu võnkuvat lanti. Sel päeval püüdsime õhtuni, sest siis tuli Varnjast veoauto ehitustöölistega ja sellega saime kalad Kallastele toimetada. Minu saagiks oli 28 haugi ja kokku 64,2 kg, suuremad 6,2 kg, 4,5 kg, 4,0 kg. Matil oli kokku 14 haugi – 35,4 kg. Kõik need kalad müüs kalur Mati järgmisel päeval Kallastes maha. Kalurid veel järvel ei käinud ja värske kala soovijaid jätkus.

Mati tuttav Serjoga nägi meie püütud kalu ega uskunud, et need on landiga püütud. Arvas, et püüdsime võrguga. Järgmisel päeval Mati kalale ei tulnud ja võtsin Serjoga kaasa, Mati andis talle oma spinningu. Serjoga tunnistas siiani kevadeti vaid västart. Nüüd demonstreerisin talle, et ka spinninguga saab kala püüda. Tegelikult ei tulnud Serjogal püügist suurt midagi välja, põhiliselt harutas sasisid ja kui tegigi „eduka” heite mõne meetri peale, siis need lühikesed visked kala ei toonud. Tal ei olnudki ainsatki võttu päeva jooksul. Minagi eriti ei saanud, vaid üheksa haugi – 18,0 kg. Esimest korda tuli ka alamõõduline haug landile.

Imestasin, et järvel liikus väga vähe paate. Vestlesin ühe paatkonna meestega, kes samuti lanti loopisid. Nendelt kuulsin, et siin pidavat kehtima kuni mai lõpuni kalapüügikeeld – tohoh! Mehed nentisid, et ega keegi niikuinii kontrollimas käi, püüdke aga rahulikult edasi. Ma siiski edasistest käimistest Lahepera järvele loobusin.

Kuigi Lahepera järves toimis püügikeeld, olid kutselised kalurid ööpäev ringi toimetamas ojas, mis ühendab Lahepera järve Peipsiga. Kaluritel olid sinna mõrrad paigaldatud ja püük toimus ööpäev läbi valve all, meestel oli ööbimiseks silla juures soojak. Päeva jooksul peatusid soojaku juures tihti sõiduautod, ilmselt osteti kaluritelt värsket kala.

13. MAI, KARKSI PAISJÄRV. Kuulsin, et V. Jaska oli eelmisel päeval siin käinud ja püüdnud neli karpi. Tulin ka üritama. Püüdsin ujukiõngega, võtmisi oli päris palju, aga karbid väikesed – need, mis mullu sügisel sisse lasti. Mõnel sügisel asustati arvult rohkem, kuid väiksemaid, teine aasta vähem, kuid suuremaid. Tavaliselt lasi klubi paisjärve kahe tonni ringis karpe. Need kalad olid harjunud, et neid söödetakse javõtsid kevadel päris aplalt õnge. Püüdsin kokku 20 karpi, kuid koju viisin vaid kuus ülekilost kala, et need suitsu panna, ülejäänud 14 karbikest lasin tagasi.

16. MAI, PEDJA JÕGI. Tulin Puurmanisse spinninguga haugi püüdma. Käisin sillast nii allapoole kui ka tükk maad ülespoole. Kuus haugi olid mõõdulised, suurimad 2 x 1,9 kg. Püüdsin ka oma rekordilise turba – 1,16 kg, võttis minu pöörlevat lanti.

18. MAI, VILJANDI JÄRV. Tulin järvele ja Avo Kaur võttis mind paati, tal oli juba kaks haugi püütud. Hiljem sai ta juurde veel kolm haugi ja ka mina püüdsin kolm haugi, mul suurim 2,6 kg.

22. MAI, SUUREJÕE. Viljandi klubi MV kalapüügis spinninguga. Osavõtjad 95. Võistluse võitis Volli Meier, kes püüdis vaid ühe haugi, aga see oli 5,5 kg ja sellest piisas. Teise koha saavutas Säde ühe 2,66 kg haugiga ja mina tulin kolmandaks, püüdsin kaks haugi 1,52 kg.

Nüüd hakkas mul kibe tööperiood, vaid harva leidsin natuke aega, et kalal käia.

16. AUGUST, PEIPSI. Sai käidud kahe Viljandi tuttavaga järvel. Ilm tormine, peale meie keegi järvele ei läinud, isegi kutselised mitte. Pidasime viis tundi vastu ja tulime ära, sest laine oli hirmuäratavaks muutunud. Püüdsime kajakate raiumise järgi, sikutiga. Koju tõin 80 ahvenat – 7,5 kg, väiksemaid sai tagasi ka loobitud.

19. AUGUST, TÕSTAMAA. Tulin üle mitme aasta siia kalale. Kohale sõitsin eelmisel õhtul ja täna hommikul läksin sõudepaadiga lahele. Viljandist oli siin veel kaks meest. Neil oli mootor ka kaasas, said kogu lahe läbi kammida, kuid kala poolelt neil eriti kiita polnud ‒ kumbki püüdis ühe haugi ja mõned ahvenad ka. Mina haugi ei saanud, ahvenaid püüdsin seitse, kokku 1,4 kg.

Septembris sai käidud Suurejõel ja kaks korda Õisu järvel, iga kord püüdsin kolm haugi. Oktoobris käisin kalal vaid ühe korra Tänassilma jõel, jällegi kolm haugi. 28 oktoobril püüdis Viljandi mees T. Jäärats Tänassilma jõest Rebaste kandist spinninguga suure haugi – 9,36 kg.

8. NOVEMBER, VILJANDI JÄRV. Haugipüügi võistluseks tuli järvele 27 kalameest. Pärast üheksa-aastast vaheaega võtsin taas osa sellest iga-aastasest võistlusest, mida oli peetud juba üle 20 aasta. Püügiaega oli kõigil viis tundi. Esikoha võitis K. Sillat, kes püüdis kaks haugi – 2,10 kg. Teiseks tuli A. Vorobjov, samuti kaks haugi – 1,92 kg. Mina püüdsin ühe haugi, 1,27 kg ja tulin kolmandaks. Kokku püüti ainult kuus haugi – 6,0 kg.

Järgmisel päeval käisin veel korra Tänassilma jõel lanti loopimas, sain kolm haugi, neist kaks pooleteisekilosed.

23. NOVEMBER, VILJANDI JÄRV. Jää juba kannab. Püüdsin 21 ahvenat, nendest tõin koju ainult seitse, kokku 0,85 kg, teised läksid auku tagasi.

18. DETSEMBER, PEIPSI. Tulin liinibussiga Tartusse, sealt taksoga Kallastele soojakusse. Käisin tõukekaga tiiru järvel, sain 11 ahvenat, suurim 340 g. Öö magasin soojakus ja hommikul läksin taas järvele. Ahven päris korralik, püüdsin neid kokku 79 tükki, kuid sorteerisin välja 43 kobedamat – 7,0 kg, teised lasin tagasi. Suurim isend 410 grammi.

Öö soojakus ja hommikul jälle järvele. Matit kaaslaseks ei olnud, kuna temaga olid lood kehvasti. Viinakurat võttis üha rohkem tema üle võimust, tekkisid erinevad probleemid, sai hakkama koerustükkidega, mille tagajärjel sattus 1,5 aastaks Rootsi kardinate taha. Minu mäletamist mööda sai ta aasta pärast välja, kuid kalurite hulgast löödi ta ka minema.

Kolmandal päeval õnnestus kinni püüda 2,4 kg haug, üks väike siig ja 45 ahvenat. Läksin bussiga koju.

Käisime veel korra Jüri Tiroliga Peipsil, olime seal kaks päeva, kuid kala püüdsime vähe. Sellega saigi aasta läbi.

Kokku käisin kalal 71 korda ja püüdsin 546,5 kg. 

Suurim kala oli 6,2 kg haug.