FOTO | Võtame aja maha ja märkame kevadet

Märts on alati väga tujukas ning on juba tänaseks näidanud nii kauneid, varakevadisi ja päikesepaistelisi ilmasid kui ka tuisku, lund ja külma.

Küünlakuu lõpp paiskas Eestimaa eri nurkadesse sooja. Vihm ja tuul sõid samuti isukalt lund ning ühtäkki pääses pärast pikki lumenädalaid palju lihtsamalt neisse põllu- ja metsanurkadesse, kus varem oli hõlpsamaks liikumiseks tarvis räätsasid või sootuks suuski.

Sula polnud jõudnud veel nädalatki võimutseda, kui päev pärast vabariigi aastapäeva kõlas Kesk-Eestis põldlõokese lõõritamine ning kohtumine 35-pealise kiivitajasalgaga pani küsima, kas tõesti on veebruari lõpp ka talve lõppmänguks.
Nõnda see siiski polnud. Samas, isegi kui paks lumekasukas kataks kuused ja männid veel kuu lõpulgi, on päikese võim talvest üle ja päris talvetunnet enam põues pole. Ootus on taasärkamise järele.

KEVADSAABUJAD AIAS. Aed või park on ehk üks paremaid paiku, kus neid esimesi märke silmata, eriti kui oled kaua teatud linnuseltskonda jälginud. Lisaks on paljudele aed ka lisakohustus ning tihtipeale polegi võimalik kõiki vabu hetki looduses käimisele kulutada. Samas annab aias nokitsemine võrdlemisi hea ülevaate kevadsaabujatest. Nii ootan ma isegi kevadel aias tegutsedes esimesi must-kärbsenäppe ja väike-põõsalinde, kes saabuvad enamasti aprilli teisel poolel. Nende saabujateni on muidugi veel kõvasti aega.
Kui aias on talvekuudel linde söötnud toidumaja, on seda küllap väisanud igapäevased tuttavad rasvatihased, põldvarblased, sinitihased, sekka talvikesi, rohevinte, leevikesi ja rähne. Vahel võib toidumaja all harvade külalistena näha ka nurmkanu, kuid üldjoontes on pilt mitmeid kuid üsna muutumatu. Märtsis aga satub toidumaja juurde üha enam nii musträstaid kui ka talvikesi, eriti jahedamatel hommikutel. Ka vintlased, näiteks urvalinnud, leevikesed ja rohevindid, kellest paljud alustavad tagasirännet põhja poole, kinnitavad toidumaja juures tihtipeale keha.

Mõned rohevindid aga seavadki end juba aedadesse sisse, kuid pesitsema veel ei asu. Isaslinnud muutuvad kevade saabudes eriti rohekas-kollaseks ja nende laulgi areneb kevade saabudes suisa helisevaks. Küllap on ka tavapäraseid rasva- ja sinitihaseid jälgides märgata, kuidas mõned isendid on juba eriti erksaks värvunud. Mida soojemaks lähevad ilmad, seda väiksem seltskond tihaseid aeda jääb – enamasti need, kel on aiaga seoses ka pesitsemismõtted.

VINTIDE AEG. Eriti rõõmustav on näha esimest toimetavat suurnokk-vinti, kes eristub oma koguka keha ja võimsa nokaga hetkega ülejäänud seltskonnast. Aias, eriti kui seal on mõnda aega linde toidetud ja maas leidub seemnete jääke, teevad hea meelega peatusi ka muidu eemale hoidvad pisikesed metsalinnud siisikesed ja meie arvukaimad sulelised metsvindid.

Mina ootan kevadeti aeda teiste vintlaste seas põhjavintegi, kes on Eestis üsna vähearvukad, eelistades sookaasikuid, kuhu inimene just väga sageli ei satu. Kevad aga on minu meelest üks paremaid aegu nende vaatlemiseks ja ehk ka pildistamiseks. Seda enam, et isaslinnud muutuvad eriti värviliseks. Kui neid ei õnnestu aias näha, tasub pöörata pilk põllulappidel ja metsades peatuvatele metsvindisalkadele ning suure tõenäosusega leidub seal põhjavintegi.

Aialindudest on oma kohal ka kanepilind, kes parasjagu rändelt saabub ja keda minu aias leidub harilikult kuni kolm paari. Punaka rinnaesise ja laubaga isaslinnud ning hallikas-pruuni üldmuljega emaslinnud askeldavad aias pea suve lõpuni. Kui aed on küllalt seemneterikas, kasvatavad nad mõnes tihedas sirelihekis või elupuul üles mitu pesakonda.

Kõige kindlam on aias askeldajaid jälgida mõistagi aknast, kuid oma kogemusest tean öelda, et kui aias järjepanu toimetada, ei pruugi ümberringi tegutsevad sulelised kahejalgset pahaks panna. Nõnda võib näiteks aias maad kaevavat inimest külastada esimene linavästrik või maast mõne vihmaussi välja tirida reibas punarind, kes on muidu üsna ettevaatlik tiivuline.

HÄÄLED PARGIS JA METSAS.  Kindlasti hakkavad silma väljadel peatuvad hane- ja luigeparved, sookurepaarid ja vigurlende tegevad häälekad kiivitajad või hoopis jõgedel pulmamänge mängivad partlased. Minu meelest on ühed parimad paigad kevade nautimiseks meie metsad ja pargid. Just neis võib näha ja kuulda kevadekuulutajaid nii päeval kui isegi öösel, mil meie kodumaised kakud häälekalt territooriume kinnistavad. Kõigepealt alustavad loojangu paiku oma vilistamisega pisikesed värbkakud, hämaras lisandub kõrvukrätsude hääli ja pimeduses võtavad sõna nii händkakud kui karvasjalg-kakudki.

Nii mõnelegi metsaelanikule algas kevad juba mitu kuud tagasi. Nõnda hakkavad pesitsemisega lõpetama näiteks kuuse-käbilinnud. Rongad ja mõned meie suurimad kotkad alustavad just märtsis nii munemise kui ka haudumisega. Valgeselg-kirjurähnidel on pesapaigad valitud ning tublimatel juba õõnsusedki taotud.

Talvised metsalindude sega- ja isegi sabatihaste perekonnasalgad on hakanud lagunema. Kiiremad sabatihasepaarid asuvad märtsis juba suurt pesagi meisterdama. Vaatamata äärmiselt usinatele metsaelanikele, pole kevad veel täistuure üles saanud.

Just praegu on võimalik saada ülevaade metsades toimetavatest rähnidest, kes lasevad lendu nii kutsehüüde kui trummeldavad puutüügastelgi. Meie pisemad linnud porrid ja pöialpoisid on praegu väga häälekad. Viimase, kõigest 5 grammi kaaluva linnu hääl on aga nii kõrge, et tema laulu kuulatamine on justkui kuulmistesti eest. Vanemas eas ei pruugigi tema laulu tajuda, isegi kui ta vahetult kõrva ääres laulaks. Viimastel aastatel on meie metsadesse sattunud ka rohkelt lõunapoolsema levikuga lääne-pöialpoisse, kes on palju värvilisemad ja rütmilisema lauluga. Nende osas tasuks silmad ja kõrvad lahti hoida aprilli keskpaigast alates.

KUIDAS LOODUST JÄLGIDA? Enne kui puud ja põõsad saavad rohekarva lehevammused, tasub otsida okste vahel ja risus liikuvaid võsaraate, punarindasid ja reipaid käblikuid. Kõik nad on osavad lauljad ning valivad repertuaari esitamiseks mõne kõrgema ja esilelatuva paiga, kuid inimese lähenedes poevad taas kiirelt oksarisu ja tihedate kuuskede kaitsva hõlma alla. Nõnda tasub neile läheneda vaikselt ja jälgida, et jalge all ei praksuks oksaraod ega krõbiseks lehevaip. Mina valin hiilimisjahiks sageli vihmajärgse aja, mil metsaalune on pisut niiskem. Parima ülevaate toimuvast annab mõneteistkümne minutiline jõudehetk, istumisaluseks samblakattega känd või tuulemurd.

Just aja mahavõtmine ja looduses rahulikult kulgemine on parim abivahend kevade märkamiseks. Kui tormate läbi puistu või pargi, tardub enamik linde-loomi ning märkamata võivad jääda esimesed kevadised õitsejadki, näiteks näsiniin, sinililled või suisa sarapuu.

LAANEPÜÜD MÄNGIVAD. Vanemates segametsades, kus leidub ka tihedat alusmetsa, võib praegu silmata laanepüühärrasid, kes lasevad mõnel kännul või tüükal kuuldavale pika ja imepeene vile. Kui möödunud soojal talvel sai laanepüüsid laulmas kuulda nii jaanuaris kui ka veebruaris, siis tänavu alustasid esimesed kuked võrdlemisi hilja. Esimesi katsetusi kuulsin alles veebruari viimastel päevadel.

Laulmise vahepeal täidavad laanepüüd aga kõhtu lehepungi ja remmelgaõisi noppides. Nad on häirimise osas pisut vähem tundlikud kui tedred ja metsised, kuigi kahejalgse lähenedes üritavad siiski taganeda ning hoida puuvõrasse või tihedate kuuskede varju. Eriti ettevaatlik on emaslind, kes hoiab alati tagaplaanile ja hoiatab vajadusel isaslindu.

Nende püüde mäng pole küll nii uhke vaatepilt kui teiste metsislaste oma, kuid selles leidub sellegipoolest rohkelt nüansse. Isaslind trummeldab tiibadega vastu keha, ajab suled kohevile, mõnikord hüppab efekti mõttes õhkugi. Nende vilistavat laulu kuuleb enim hommikuti, enne päikesetõusu ja mõni aeg pärast seda. Kuna laanepüüdel on üsna kindel territoorium, on võimalik laulu kuuldes aru saada, kus need väikesed kanalised igapäevaselt toimetavad. Võib olla kindel, et kui korra laanepüüdele peale sattuda, tasub neid edaspidigi samast paigast otsida.

Erksaks muutuvad puugid ja rästikudki

Ära unusta, et metsas on nüüd rohkem elu kui mõned kuud tagasi.

Kontrolli riideid ja keha pärast igat looduseskäiku, sest puugihakatisi leidub metsa all juba rohkelt.

Ka pole kõik metsas leiduvad taimed ohutud, mistõttu ei tasu näiteks sinilillede korjamise ja näsiniine puutumise järel näppe suhu või silma toppida ning veel vähem kokku puutuda taimemahlaga, kuna tegu on mürgiste taimedega. Rästikuidki on juba veebruari lõpul nähtud päikesevanni võtmas.

Laululinnud toovad ka reaalset kasu

Aias pesitsevad must-kärbsenäpid või rasvatihased aitavad aiapidajal hõrendada ebasoositavate putukate ridu.

Taimtoidulised kanepilinnud hekseldavad aga päris suurel hulgal umbrohuseemneid.