Käimiste jooksul olen paaril korral saanud suure kala otsa ja lausa augu alla välja toonud, aga mõlemad said siiski lahti enne, kui ma oleksin nad nii või teisiti vabastanud. Lahti pääsesid nad seepärast, et kasutan ka suuremaid, 7-9 cm põiklante ja neid võtab ahven meelsamini kõhu all rippuvast kolmikkonksust. Kui nüüd kala on sinna otsa istunud ja algab protsess ta jääle saamiseks, siis enamikul kordadel nende suuremate põikidega takerdub landi nina konks jää alumise serva taha. Et kala ülespoole liikuma saada, tuleb nõks liini järgi lasta, et konks jääservast lahti tuleks, aga sellega koos vabaneb kahjuks ka kala.
Viimane kord oli selline situatsioon päris paljude pealtvaatajate silme all. Jälle kena mammi otsas (terve augualune oli ahvenat täis - no ikka afonja mõõtu) ja jällegi väljatoomisel takerdus landi esikonks jää taha kinni. Kohe torkas pähe eelmise korra priske ahvena äraminek seepärast, et andsin korraks järgi. Nüüd mõtlesin, et sellist viga ei tee, vaid võtan käega kalast kinni ja tõstan välja. KRT! Mõtlesin üht, aga tegin ikka teisiti... Ikka lasin liini järgi ja läinud ta oligi.
Hiljem kõik see publikum, kes mängu jälgis, küsis vaid, kui suur ta oli? SUUR OLI, väga suur, ausalt!
Nende käidud kordade jooksul olin ka mitmete teiste kenade 300-930 g kalade välja võtmiste tunnistajaks. Viimati mainitud suuruses 930 g vanaema tabas tubli kalamees Simo. Sai kiirelt kala mõõdud võetud ja fotod mälestuseks tehtud ning ahven kenasti vabastatud, et ta oma koduses keskkonnas annaks tubli geeniga järglasi. See on kindlasti tubli ja õige tegu oma kodujärvedes teha!
Tegin valmis ka kino käidud püügikordadest, aga eks vaadake nüüd ise kenasti üle.Seniks säravat kevade algust kõigile ja meeldejäävaid vabavee-retki soovides.
Kommentaarid