Mets

Lugeja küsib: kuidas kodumetsa üraskite rünnaku eest kaitsta? 

Arne Ader, 3. aprill 2021 06:00
Peale üraskite massilist paljunemist oli tormimurru ümbrus üraskikuiv. Et kuivanud kuuski oli hinnanguliselt 60–70 tm jagu, sai tehtud otsus neid kasutada palkide ja küttepuudena.Foto: Arne Ader

Minu aastane kogemus feromoonpüünistega ei ole kindlasti piisav, et teha põhjapanevaid järeldusi. Küll aga võiks kogetu anda innustust neile metsamajandajatele, kes ei soovi üraskikahjustusega metsa lagedaks raiuda.

Kevadeks sai tellitud kõige lihtsam üraskite püüdmise komplekt: kaks pilupüünist koos feromoonikotikestega. Püünised said üles pandud üraskite asuala päikeselisele edelaservale. Esialgu riputasin feromoonipakikese vaid ühte püünistest. Teine jäi ootama üraskite metsamullast väljumist, et olla nende lennuajal värskem ja atraktiivsem.

Kuuse-kooreüraskid alustasid aktiivset tegutsemist nädala võrra hiljem, kui oletasin. Ilm, mis tundus minutaolisele inimesele juba mõnusalt soe, ei olnud veel piisavalt mõnus üraskitele. Viimaste ärkamisel paistab olevat oluline mitte ainult õhu, vaid ka mulla soojus.

Koorejärajate tegutsemise algus langes enam-vähem kokku võsaülase õitsemisega. Lendama hakati õite puhkemisel ja õige tegutsemishoog jõudis kätte ülaste täisõitsengul. Esimese paari nädala jooksul püünistesse sattunud üraskikogus oli üllatav: 209 grammi ehk üle 28 000 üraski. Kevade ja suve jooksul lisandus sellele väiksemate portsudena veel tosin tuhandet koorejärajat. Teine põlvkond oli sealjuures tagasihoidlik ja selles oli kindlasti oma osa kevadisel feromoonpüügil.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee