Janno Simm: „Metsaomanikuks olemine on kohustus looduse ja järeltulevate inimpõlvede ees.“ (1)

Metsaomanik Janno Simmi hinnangul kujutab linnaelu endast vaid elu odavat aseainet.

Simmi elu on justkui lõpmata seiklus. Pärnust pärit mehena tõmbas teda merele ja ta on kaasa teinud lugematul arvul purjeregattidel. Tema oli ka üks ümber ilma seilanud purjeka Lennuk meeskonna liikmetest.

Siberis hantide keskel elanud, Tartus psühholoogiat ning Taanis ja Norras filmindust ja antropoloogiat õppinud mees töötab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis. Seal tegeleb ta filmi- ja videokogude täiendamise ja digitaliseerimisega, selle kõrvalt demokraatiat valvates. Nimelt on Simm üks neist, kes käib juba aastaid üle maailma valimiste läbiviimist vaatlemas. Nõnda on ta viimastel aastatel hoidnud kätt valimiste pulsil nii Pakistanis, Afganistanis kui ka paljudes teistes Aasia, Lähis-Ida ja Aafrika riikides.

Kuidas Simm

ja Peravalla kokku said

Aastaid tagasi hakkas Janno Simm otsima maale talukohta ja kerge see polnud, sest uus kodu pidi olema ühtaegu mitte kaugel Tartust ja teisalt justkui vanajumala seljataga. Lõpuks leidis Janno maakoha kunagisest Võnnu kihelkonnast, endisest Peravalla vallast.

Peravald on justkui maailma lõpp – üsna selle lähedalt algavad lõputu Emajõe Suursoo ja Järvselja ürgmets. Just see kant oli ennevanasti Tartu linna puiduaidaks, kust toodi lotjadega piki jõge linna küttepuid. Sellele viitab ka Janno maakoha juurde viiv tee – Ropka ringtee. Tartu Ropka linnaosa on saanud nime sealse mõisa järgi, kuid Ropka mõisal oli omal ajal Janno talu naabruses puulõikaja koht, mis varustas mõisat küttepuudega.

Kuigi eelkirjutatu põhjal võib arvata, et siin ei ela mitte keegi, siis nii see pole. Külmi korstnaid jääb külades üha vähemaks, sealkandis on juured alla ajanud paljud linnast maale elama kolinud pered. Eriti rahvarohkeks muutub kant aga seente ja marjade valmimise aegu – siis näeb Emajõe Suursoo koos ümberkaudsete metsadega välja kui suur rahvapidu.

Metsaomanik Simm õpib

Ostetud talukohaga tuli kaasa kuus hektarit metsamaad, millele lisandusid mõned naabruskonnas soetatud metsamaatükid ja esivanemate talumaa Viljandimaal. Peremehe sõnul on ta seetõttu kursis nii kodu- kui ka kaugmetsaomanike murede ja rõõmudega. Kui kodumetsas teeb peremees valgustus- ja harvendusraied ning metsauuenduse ise, siis päritud kinnistul ostab ta teenuse täielikult sisse. Kõike lihtsalt ei jõua. Ent tegema peab. „Metsaomanikuks olemine on kohustus looduse ja järeltulevate inimpõlvede ees“, ütleb Janno.

Küll aga leidis Janno oma tegemiste kõrvalt aega minna Luua Metsanduskooli. Tema sõnul on iga maamees pannud elu jooksul kõrva taha metsanduslikku tarkust ning oskab kindlasti ka mootor- ja võsasaagi käes hoida. Kuid ühel hetkel saabub siiski teadmine, et sellest ei piisa.

„Omal käel või naabrimehe juhendamisel pusimine on üks, süstematiseeritud teadmistepagas sootuks teine asi. Läksin Luuale mõttega korrastada oma aastatejooksul ise õpitud teadmisi ning saada üht-teist ka juurde,“ räägib ta.

Luuale õppima minekuks andis Jannole inspiratsiooni Luua õppejõud Tõnu Reinsalu, kes viis Tartu Jahimeeste Metsaseltsis läbi mootorsaekoolitust. Pärast seda adus Janno, et vaatamata aastatepikkusele saekasutamisele leidub veel palju nüansse, mida juurde õppida. Kui ta siis luges uudist metsaomanikele suunatud kursusest Luua koolis, polnud enam kahtluse raasugi, et tuleb kooli minna.

Rääkides õppimisest, kasutab Janno Simm sõna „mõnus“. „Täiskasvanute koolituse hea aspektina toovad õppurid kaasa oma kogemused ja teadmised, mis avavad teemasid praktilisemast aspektist või ka täiendavad õppejõudude pakutavat,“ lisab ta. Ukraina ja Ghana valimiste tõttu tuli Jannol õpingutest küll akadeemilist puhkust võtta, kuid Luua õppejõudude tarkusi on kindlasti plaanis juurde ammutada.

Kohe ei pea raiuma

„Mul on siin kodu juures tükike raieküpset palgimetsa, kuid praegu pole plaanis uuendusraiet teha, ükskõik kui head hinnad metsamaterjalile ka oleks,“ selgitab Simm. „Hoian ajaks, mil seda läheb vaja lastele iseseisva elu alustamiseks. Männik ju kannatab hoidmist, ei pea kohe maha võtma, kui lubatud raievanus kätte jõuab. Maal elavale inimesele on mets kõige muu mõnusa kõrval ka rahakott, kust mõistlik peremees võtab ainult siis, kui vaja läheb. Aga ka kukrusse peab raha kuskilt tulema ja selle taga on aastatepikkune töö metsas.“

Sestap ei saa Janno Simm aru suhtumisest, mil täiesti võõrad inimesed tulevad ütlema, mida sa oma varaga teha tohid või mitte: „Paljuski on probleem ka selles, et kunagised talud on tükeldatud. Ostes maale maja, saad paremal juhul hektarisuuruse talusüdame. Kui nüüd maja tagant metsa maha võtad, ongi pahandus käes.“

Kui raiud, istuta

Metsaomanik Simm on ka seda meelt, et füüsilisest isikust erametsaomanikke ja kümneid tuhandeid hektareid metsamaad omavaid suurfirmasid tuleb vaadelda erinevalt. Mida aeg edasi, seda enam väärtustavad erametsaomanikud metsa kui elukeskkonda ning teevad seal raietöid sarnaselt Simmile – siis, kui tõesti on vaja. Erinevalt suuri metsamassiive omavatest firmadest, mis omakorda kuuluvad näiteks suurtele pensionifondidele ja kelle ülesanne ongi toota kasumit.

Janno Simmi meele teeb mõruks kohatine vihakõne, millega metsaomanikke kostitatakse. „Kõik ei mahu Kalamajja elama ja praegune suhtumine, mil iga liigutust metsas võetakse laastamisena, näitab osa ühiskonna võõrandumist loodusest,“ räägib ta. „Idee iseenesest on õilis, kuid seisab savist jalgadel ja võtab kohati imelikke pöördeid.“

Nii jääb Simmile mõneti mõistetamatuks Alutaguse rahvuspargi laiendamise otsus. Selle tõttu kaotavad paljud kohalikud inimesed töö ja riik võtab metsaomanikelt sisuliselt metsa käest. Lendoraval, kelle kaitsmiseks seda kõike tehakse, ei lähe Janno Simmi teada üldse halvasti. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu hinnangul on lendorav kui liik soodsas seisundis ja Helsingis elavad lendoravad suisa linnapargis. Eestis on lihtsalt lendorava areaali piir, mille pärast ei peaks küll maainimesi kägistama hakkama. „Nõnda võime varsti hoopis maal elava erametsaomaniku punasesse raamatusse kanda,“ muigab Simm.

„Mis puutub aga metsade raiumisse, siis mingil hetkel saabki mets vanaks ja oma lastele peaksime edasi andma noore elujõulise puistu. Seega, kui raiud, siis ka istuta,“ võtab Janno Simm oma metsamehefilosoofia kokku.

Põder tahab ka süüa

Janno Simm on hea näide jahimehest, kes lisaks jahil käimisele hoolitseb ka metsloomade eest. Ta püstitab soolakuid, et põdrad ei peaks käima maanteel soola lakkumas ning viib kevadel metsa kaera, et vastärganud karudel oleks millegagi maiustada. Tema sotsiaalmeedias jagatud fotod rajakaamerat uudistavast põdrast või ringutavast karust on väga populaarsed.

Põtru Peravalla kandis jätkub, sest põder on veelembene loom, kes suvel istub suures soos. Talve hakul, kui soole tekkinud jääkirme hakkab jalgu lõhkuma, tuleb ta kõrgema maa peale. Kuna põder teeb taimekultuuridele üksjagu kurja, pole ka imestada, et metsaomanikud on põdra peale pahased.

„Eelmisel kevadel tegin looduslikule uuenemisele hooldust ja nägin, kuidas põder oli mu metsatükil talvitunud ja iga kolmas noor puuke oli ära hammustatud. Kuid põder peab ka kuskil elama, seda enam, et nende arvukus on küttimissurve tõttu vähenemas,“ räägib ta.

Kogukondlik jahindus tuleb tagasi

Muuseumitöötajana käis Janno Simm kunagi filmimas kirjamees Nikolai Baturinit, kelle sõnul peab maal elav mees olema jahimees. Päris kõik maamehed praegu jahimehed pole, kuid Simmi sõnul on jahindusse tagasi tulemas kogukondlikkus. Jahinduse mõte ongi kogukonna teenimine ning jahipidamine pole kaugelt enam väheste privilegeeritute hobi. Loodetavasti leiab ühiskonnas varem või hiljem mõistmist, et jaht pole mitte ainult püssiga metsas käimine, vaid hoopis laiemapõhjalisem ja mitmetähenduslikum loodusega koos elamise viis.

Vaadates praegust maaelu, on Janno optimistlik. Ta ei jaga nende inimeste muret, kelle arvates surevad meie külad välja. Vastupidi – hea hinna ja kvaliteedi suhtega kinnisvara on maal väga raske leida ning maale on kolinud pered, kes küll käivad linnas tööl, kuid kelle lapsed kasvavad looduse keskel. See annab tulevikuks lootust, sest linnaelu on Janno silmis elu odav aseaine.

Loe lisaks: 

Jahimehed lõid oma metsaseltsi

Janno Simm on Võnnu ja Haaslava jahiseltside liige, kuuludes samal ajal ka Tartumaa Jahimeeste Metsaseltsi juhatusse. „Metsaselts loodi 2013. aastal, mil tehti uut jahiseadust ning üks seltskond püüdis õhutada vastuolu maaomanike ja jahimeeste vahel,“ meenutab Janno Simm seltsi loomise lugu. „Vaatasime Jaak Volmeri ja Mati Mõttusega, et paljud jahimehed on maaomanikud ja nii saigi metsaselts loodud.“

Tänaseks on seltsil umbes 350 liiget, ent kuna riiklik strateegia soosib tema hinnangul mammutmetsaseltse, siis tuleks kas liikmeskonda laiendada või mõne suuremaga liituda. „Ent nii kaob ära kogukondlikkuse tunne ja inimesekeskne lähenemine,“ kardab Simm.

Metsasõda näitab võõrandumist

Metsaomanikuna on Janno aktiivselt kaasa löönud ka metsadebatis, mida paljud kutsuvad metsasõjaks. Tema selle militaarse sõnakasutusega ei nõustu. „Metsasõja termini on sisse toonud üks osapool, kuid tegemist ei ole sõjaga. Pigem näitab see debatt tänapäeva linnastunud inimese võõrandumist loodusest,“ sõnab ta.