Matk

Ainulaadne Eesti: nii käib elu siinpool suursood (1)

Kristina Traks, 5. aprill 2021 06:00
SÜGISESES MEERAPALU SOOS. Nime poolest küll soo, kuid olemuselt täiesti raba – ainus omataoline Peipsiveere looduskaitsealalFoto: Heinrich Lukk
Peipsiveere Looduskaitsealal tegutseva loodusretkejuhina kuulen inimestelt sohu minnes sageli esimesena kaht küsimust: kas seal elab palju metsloomi ja ega me sinna ära ei upu. Vastused on lühidad: jah, loomi elab siinkandis rikkalikult ja ei, me ei upu sohu.

Kui sooga sõbraks saad, ei taha ta sind enam uputada, vaid on su vastu väga helde.

Emajõe-Suursoos ehk õigemini öeldes Peipsiveere Looduskaitsealal leidub imelist loodusrikkust igal sammul – täiuslik vaikus või hoopis helisevad linnuhääled, avarad vaated ja privaatsus, hingematvalt kaunid soosaared, jõed, järved, kohtumine siinsete neljajalgsete ja tiivuliste päriselanikega ning muidugi põnevad pärimuslood.

Selgituseks olgu öeldud, et soid on erinevaid ja sugugi mitte kõigis ei saa jalad märjaks. Peipsiveere LKA soode hulgas on esindatud kõik kolm sootüüpi: madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba. Laukaid, paljude lemmikuid, siit kahjuks ei leia või õigemini – nendes suplemisega oleme hiljaks jäänud. Vaid Meerapalu soos, piirkonna ainukeses rabas, võib veel märgata seal tõenäoliselt kunagi olnud laugaste jälgi.

KEVADHOMMIK KALLI JÕEL. Jõgi lookleb laia lindina läbi soo ja vool selles praktiliselt puudub. Foto: Heinrich Lukk

Nimeküsimus

Teeme kõigepealt selgeks nimeküsimuse. Paljude inimeste mällu on vastu Peipsi järve sirutuv Emajõe deltasoostik kinnistunud juba kooli geograafiatundidest nimega Emajõe-Suursoo ja Emajõe-Suursoo maastikukaitseala. Tegelikult on aga piirkonna korrektne nimi 2014. aastast alates Peipsiveere Looduskaitseala ning lisaks Emajõe deltasoostikule kuulub sellesse nüüd ka Piirissaar ja osa Peipsi järvest.

Paistab aga, et nime teema ei tekita segadust mitte ainult tavainimestele, vaid ka mitmesugustele instantsidele endile. Nii leiab RMK „Loodusega koos“ lehelt ja ka Eesti kaitsealade lehelt endiselt vana nimega Emajõe-Suursoo MKA kaardi, Puhka Eestis lehel on Eesti suurima looduskaitseala avapildiks võte mülkast, mis ei tundu üldse pärinevat antud paikkonnast. Rääkimata sellest, et Ahunapalus, kaitseala südames asuvas külakeses, lollitab matkahuvilisi juba aastaid kaart-infotahvel Ahunapalu-Virvissaare matkarajast, mis võeti maaomanike soovil 2009. aastal üles. Kuna[VS1]  kaart lubab pahaaimamatule kulgejale kaunist teekonda üle soosaarte, leidub aeg-ajalt ikka inimesi, kes selle retke heauskselt ette võtavad ning halvimal juhul soos elavate maaomanikega konflikti satuvad.

ÕHTUPOOLIK KALLI JÄRVEL. Siia pääsebki vaid veesõidukiga või talvel jääd mööda. Foto: Heinrich Lukk

Ainult üks ametlik matkarada

Kui rääkida matkaradadest, mida Eesti rahvas nii väga armastab, siis nendega on Peipsiveere LKA-l tõesti kitsas käes. On vaid üks kolme kilomeetri pikkune ringikujuline õpperada algusega Kavastus ja see ongi kõik. Ühelt poolt annab see väga vähe aimu suure sooala olemusest. Teisalt aga on tore, et meil leidub endiselt infrastruktuurita alasid omal käel uitamiseks ja loodusega tõeliselt lähedase kontakti kogemiseks. Just nii, et sa ei kuule laudteed pidi liginevate kaasmatkaliste kõnekõminat ega laste kilkeid.

Võib ilma naljata öelda, et Emajõe-Suursoos on suurem tõenäosus kohata kotkast kui teist inimest. Pole sugugi harv juhus, kui pea kohal tiirleb kotkaid mitte üks-kaks, vaid lausa kümmekond korraga. Üldse on selles paigas rikkalikult neljajalgseid ja tiivulisi. Siin on loendatud üle 170 linnuliigi ning ala kuulub rahvusvahelise tähtsusega Ramsari märgalade hulka ja Natura 2000 võrgustikku. 

Imetajatelegi on siin suurepärane elukeskkond, sest inimest ju segamas pole. Soosaartel müttavad seakarjad (ja neid kohtab järjest enam), pajustikes ragistavad põdrad, jõgedeäärsetel kinnistutel valitsevad kobraste dünastiad.

SOOSAAR NIMEGA PIMESSAAR. Täiesti oma nime väärt, sest siin on isegi päise päeva ajal hämaravõitu. Foto: Heinrich Lukk

Kuidas siia üldse saab?

Ahunapalu külast hargnevad sohu mõned teed, mis peagi lõpevad kas tõkkepuu või taluõuega. Seega autoga sohu sõita ei saa. Kes tahab aga suurt sood päriselt avastada, peaks seda tegema kas jõgesid-järvi pidi veesõidukiga (näiteks kanuuga) või talvel jääd mööda matkates. Seda viimast saab siinkandis teha Eesti mõistes täiesti eksootilisel moel koerarakendiga. Ahunapalus asub Eesti ja kogu Balti riikide suurim alaska malamuutide kennel, kus kasvatatakse ja treenitakse vintskeid põhjamaiseid kelgukoeri, kes suudavad kelgu ees läbida sadu kilomeetreid.

Muidugi saab rännata soosaarelt järgmisele oma isiklikke jalgu kasutades. Räätsad või talvel rohke lumega ka matkasuusad on siinjuures väga abiks. Parim matkaaeg kestab kevadest sügiseni. Jalgsimatka on hea alustada Ahunapalu külast. Kaart peab siin matkates olema korralik ja GPS laetud. Siinsetes soodes on suur oht ära eksida, sest soosaari on palju ja need mõjuvad eksitavalt. Segaduse korral umbropsu edasi minemine võib kujuneda suureks eksirännakuks, sest pole võimalust sattuda juhuslikult mõne talu õuele või maanteele. Suure tõenäosusega ei kohta siin tee küsimiseks marjahooaja välisel ajal ka ühtegi teist inimhinge.

SÜGISENE JÕHVIKAMATK. Siinsed sood on metsaandide rohkuse poolest kuulsad üle Eesti. Foto: Heinrich Lukk

Inimesed soos

Tänapäeval elatakse hiiglaslikul sooalal aasta ringi vaid mõnes talus. Natuke rohkem näeb liikumist soojal aastaajal, kui suvekodudesse saabuvad puhkajad. Endisaegsetest talukohtadest on alles enamasti vaid põlispuud, mõni roostetanud põllutööriist või vundamendikivid. Üle soo kulgesid taliteed, mis praegu on looduses vaevumärgatavad, kuid nende kohta leiab viiteid vanadelt kaartidelt. Kikassaare tee, mis viis Tasa talude juurest noolsirgelt üle soo Ahja jõe parveni, on võssa kasvanud ja läbitav vaid külg ees.

KOERASÕIT. Ahunapalus võib talvel tihtipeale näha sellist vaatepilti. Foto: Heinrich Lukk

Lood kestavad tänini

Inimesed on küll siitkandist kadunud, aga lood elavad veel edasi. Jõmmsoo (üks Peipsiveere LKA mitmest soomassiivist) on vast kõige kuulsamaks teinud Arnold Karila oma põgenemislooga Tartu hullumajast. Nimelt seadis ta end 60-ndatel Robinsoni kombel sisse ühele Jõmmsoo kaugele soosaarele ning elas seal mõnda aega, hirmutades marjulisi ja andes kohalikele jutuainest. Nõukogude võimude korraldusel toodi „kahtlane“ isik soost väevõimuga välja.

Ahunapalus elas möödunud sajandil pillimeister ja külapillimees Aksel Tähnas, kes mängis igal vabal hetkel kodus ja ka simmanitel erilist tüüpi kannelt. Päkarauakannelt mängitakse rõngakujulise metallist päkarauaga (päkk: pöial, rõngas käib umber pöidla – toim). Topeltkeeltega päkarauakannel teeb tavalise kandlega võrreldes märksa valjemat heli ja sellepärast saigi seda mängida ka pidudel.

Aksel Tähnas oli aastaid Eestis päkarauakandle esimängija ja juhatas Järvselja külakapelli. Elu jooksul valmistas ta kümneid kandleid ja viiuleid. Tema mängustiili käisid õppimas muusikakõrgkooli üliõpilased ning isegi Soome kanneldajad. Praegu on Eesti tuntuim päkarauakandle mängija Juhan Uppin.

Ahunapalu koolimajas oli kolm aastat õpetajaks luuletaja Henrik Visnapuu. Ta on kirjutanud kannatustest, mida talle põhjustas soo pidev niiskus, kuid teisalt andis Ahunapalu ümbruse kaunis loodus talle palju inspiratsiooni.

„Kastre mõisani kulges tee kultiveeritud maastikul. Kes aga ületab Kikkasaare parve Ahja jõel, see satub täiesti erilisse maailma. Ahunapalu ümbrus on üks päratu soo üksikute soosaartega, mille kagupoolset külge katab Peravalla metsamassiiv, mis on lõigatud läbi soosoontest.

Kevadeti on kogu see soo veest üle ujutatud. Luht algas Ahja jõe luhaga ja ulatus Peipsini. Tee Kikkasaare parvest seisis kevadeti viie kilomeetri ulatuses vee all, alles siis tõuseb tee esimestele soosaartele, kus asub paar talu,“ kirjeldab Visnapuu paikkonda oma mälestusteraamatus „Päike ja jõgi“.

LOODUS TOIDAB. Sügisannid soost ja soosaartelt. Foto: Heinrich Lukk

Jõhvikahullus

Muidugi ei saa suursoost kõneledes üle ega ümber jõhvikatest. Emajõe-Suursoo jõhvikavarud on Eesti rikkalikumad ning ka praegusel ajal on soo sügiseti korjajaid täis. Neid pole küll (õnneks) nii palju kui nõukogude ajal, mil pärast 15. septembrit linnast lausa eribussidega sohu marjule käidi. Siiski siirdub sügiseti igal hommikul päikesetõusu ajal soo poole autovoor. Enamasti tulevad inimesed, kes on siin aastakümneid marjul käinud. Usin marjuline võib sügise jooksul soost välja tassida aasta palga ning rahva seas ringleb hulgaliselt lugusid sellest, kui palju oli keegi marju korjanud ja mida kõike selle raha eest osteti.

Kui te soos matkates leiate põõsast Coopi kilekoti või kellegi särgi, siis on kindel – siin on hea marjakoht. Kahjuks on marjuliste hulgas levinud komme paigutada sohu kõikvõimalikke märke ja neid pärast endaga mitte kaasa võtta. Eks tuleb siis ise kiled ja pulstid kokku korjata.

Emajõe-Suursood on oma kujunemisel välja toonud ärimees Neinar Seli. „Teenisin oma esimese taskuraha Riia turul, kus müüsin maha kaks kasti vanaema juurest Emajõe-Suursoost korjatud jõhvikaid,“ on ta öelnud. „Jõhvikate korjamine tegi minust ärimehe.“

Peipsiveere Loodukaitseala. Foto: Joosep Raide

Loe lisaks:

Peipsiveere LKA numbrite keeles

  • Kaitseala pindala on 34 000 ha – Eesti suurim looduskaitseala.
  • Kaitseala eesmärk on kaitsta, uurida, tutvustada ja taastada Emajõe deltasoostiku ja Peipsi järve rannasoostike loodust, ökosüsteeme ja maastikku. Samuti säilitada, kaitsta, uurida ja tutvustada Piirissaare ja Emajõe suudmeala märgala ökosüsteeme ning Piirissaare rannamaastikke.
  • Emajõe Suursoo on Eesti suurim deltasoostik. Peipsi järvest ja Emajõest vaid 1‒2 meetri võrra kõrgem soopind.
  • Soostikus asuvad liivastest rannavallidest ja mõhnadest kujunenud umbes 80 mineraalmaa- ehk soosaart.
  • Kaitsealal on esindatud soo kõik kolm arenguastet – kõige enam on madalsoid, seejärel siirdesoid (tuntumad Jõmmsoo, Varnja ja Pedaspää soo) ja vaid üks kõrgsoo ehk raba ‒ Meerapalu.
  • Soostikus on 8 järve, millest suurimad on Koosa ja Kalli. Jõed Emajõgi, Ahja, Koosa, Kalli, Apna ja veel mõned väiksemad[VS2] .
  • Ainus viibimiskeeluga ala on Koosa sihtkaitsevööndis Koosa järv, kus on keelatud viibida veelindude pesitsusajal 1. aprillist kuni 31. juulini.
  • Alal on kohatud vähemalt 176 linnuliiki, kellest 141 liiki on võimalikud või kindlad pesitsejad. Kaitstavaid linnuliike on 77. Siin pesitsevad meie loodusmaastikega seotud kotkad: merikotkas, kalakotkas ja kaljukotkas. Varasemalt on kaitsealal pesitsenud ka suur- ja väike-konnakotkas. Kaitseala on Eestis üks tedre, täpikhuigu ja hüübi esindusala.
  • Imetajaid võib siin kohata 40 liiki. Näha võib põtra, metssiga, metskitse, rebast, kährikut, metsnugist, hunti, ilvest, karu. Jõgede ääres kõrguvad lausa kobraste lossid, aga ujumas võib näha veel ka vesimutti, mügrit, saarmast ja minki.
  • Kaitseala eritüübilised järved ja jõed on olulised kalade kudemisalad ja elupaigad. Siinsetes veekogudes elab hinnanguliselt 35 kalaliiki.
  • Eesti 11 kahepaiksete liigist on 9 kohatud elama Peipsiveere LKA-l.
  • Kaitsealalt on teada 425 liiki soontaimi. 27 taimeliiki on võetud kaitse alla.
  • Põnev aeg on soos aprillis-mais, mil Peipsi järve veetase tõuseb lumesulamisvee tõttu kuni 0,7 m ning selle tulemusel ujutatakse soostikus üle umbes 7000 ha suurune ala. Peipsi kõrgeima veeseisu korral ulatuvad veest välja ainult Meerapalu raba ja kõrgemad soosaared.

Allikas: kaitsealad.ee/et/kaitsealad/peipsiveere-looduskaitseala/.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee