Majandusmetsas ringi vaadates mõtlen, et nii mõndagi võiks teha teisiti.
Statistika näitab, et üle poole Eestimaast on kaetud metsaga. Seda uskudes võime end uhkusega pidada metsarahvaks. Iseenesestmõistetavalt peaks metsarahvas tundma kõiki kodumaiseid puid ja põõsaid. Hoida ja armastada saab ikka seda, keda hästi tuntakse.
Põlvkond ja rohkem tagasi see nii oligi. Vähemalt ei leidunud maarahva hulgas naljalt kedagi, kes poleks teadnud paaks- või türnpuud, paikkonniti võidi neid küll kutsuda teise nimega. Eelpool nimetatud põõsaste kohta ütles vanaema kitsepuu ja hundiõunap. Samas ta teadis, milliste hädade vastu aitavad marjad ja puukoor või mida valmistada puidust ja juurtest.
Tänaseks on elu maal hääbunud, peibutavad suurlinna tuled ja muretu olemine kusagil kaugel. Mets on jäänud võõraks, metsa on hakatud kartma. Isegi paljud kutselised metsamehed võivad peast vuristada erinevate puidusortimentide standardmõõtmeid, aga jäävad mõtlikult kukalt sügama, kui küsida lodjapuu või kuslapuu kohta. Pole siis ime, et paljud näevadki metsas ainult puitu ja raha, aga mitte elukeskkonda.
Mida tähendab sõna „mets“?
Metsa mõiste on aja jooksul muutunud. 2006. aasta metsaseadus loeb metsamaaks maad pindalaga vähemalt 0,1 ha, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%. Metsaseadus ütleb, et mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust.
Neil ammustel aegadel, kui mina koolipinki nühkisin ja metsandust õppisin, oli kasutusel lageraie mõiste. Lihtne ja selge, üheselt mõistetav. Tänapäeval öeldakse selle asemel uuendusraie.[1] Kriibib vähem kõrva ja rahustab-uinutab rohelise mõttemaailmaga rahvast. Osavalt seatud sõnal on uskumatu jõud! Loen kirjutist või kuulan juttu sellest, kui palju meil on üleküpsenud metsa ja et tuleks rohkem raiuda. Argumenteeritud ja sorav jutt paneb uskuma, et nii ongi. Juhtun kuulama arutelu üleraiest ja liikide väljasuremisest ning nõustun ka nendega. Kellel on siis õigus?
Tõe selgitamiseks tuleb minna majandusmetsa ja seal avatud pilguga ringi vaadata. Rõõmustamiseks põhjust pole – domineerivad on raiesmikud, noorendikud, latiealised ja keskealised metsad. Valmivat või raieküpset puistut paljudes piirkondades enam polegi. Olemasoleva liigirikkuse säilimiseks peaks vähemalt kümnendik metsamaast olema kaetud põlismetsaga. Alanud on kiire elurikkuse hävimine. Kuidas me oleme nii kaugele jõudnud?
Raieküpsust annab venitada
Teada on, et metsamehed tahtlikult metsaseadust ei riku. Samas nõuab kiirelt arenev metsatööstus toorainet. Kui raieküpset metsa ei jagu, tuleb metsaseadust „kohandada“. Pole midagi lihtsamat kui alandada puuliikide raievanust ja, oh imet, meil on raieküpset metsa jälle küllaga. [2]
Trikk on läbinähtav ja rohelisema ilmavaatega rahvas kipub torisema? Siis peab välja mõtlema midagi kavalamat. Näiteks raiumine rinnasdiameetri järgi. Seal ei ole näitajaks mitte vanus, vaid puu läbimõõt. Selle järgi võib eriti viljakas kasvukohas kuusiku maha võtta juba 40 aasta vanuselt. Näiteid saab tuua palju. Olen kuulnud „kährikut“ (metsaärikas – rahvakeeli) torisemas: „Pidin ostetud männikust harvendusraiega kõik peenikese välja võtma, alles siis sain õiguse rinnasdiameetri järgi lageraie teha. On vast seadused! Vea tehnikat mõttetult edasi-tagasi!“
Minuealiste isad pärandasid meile võimsad laaned, täis elurikkust ja linnulaulu. Kiires rikastumistuhinas saime neist ruttu jagu ja lõikame metsa, mille peaks maha võtma meie lapsed ja lapselapsed. Otsesõnu öeldes varastame tulevaste põlvede tagant.
Kaua aega on töös olnud metsanduse arengukava, mis kehtiks 2030. aastani. Karta on, et enne jõuab 2030. aasta kätte, kui see valmis saab. Seni raiume rahumeeli vanaviisi edasi.
Minu soovid võlurile
Kui mul oleks üks soov, mille mõni võlur täidaks, siis paluksin tal muuta metsaseadust. Aastane raiemaht Eestimaal ei tohiks ületada kaheksat miljonit tihumeetrit. Kolmekümne aasta taguse olukorra taastamiseks peaks see arv olema veelgi väiksem. Tuleb taastada nõukogudeaegne puuliikide raievanus. Praegu raiume varajasse keskikka jõudvat metsa.
Lageraie tegemisel tuleb arvestada valitseva tuulesuunaga – meil on see läänest itta. Riigimetsas annaks korraldada nii, et raie liiguks idast läände. Tormikindlamaks muutuval metsal paraneb ka tervislik seisund. Paljude omanike vahel killustunud erametsas seda meedet ilmselt rakendada ei annaks. Vaidlused raieõiguse järjekorra üle tekitaksid pahandust.
Lageraie suurus ei tohi ületada kolme hektarit. Erandkorras võiks see olla neli, kui on tegemist sama eraldisega. Praegused seitsmehektarised ja suuremad lõppraied ei anna metsale võimalust looduslikult uueneda.
Tuleb rajada metsakultuure istutamise teel. Ettekasvatatud taimed on küll kiirekasvulised, kuid paraku vastuvõtlikumad haigustele ja kahjuritele. Rohkesti mineraale sisaldav istutatu tekitab isu põdral, kitsel, hiirel, putukatel ja veel paljudel metsaasukatel.
Kohalik looduslik geenifond ei pääse mõjule. Istutamine on teretulnud tegevus, kui mujalt toodud puutaimed saavad seguneda kohalikega ja lõppraiesse jõuaks segamets. Kuuse puhul tasuks arvestada, et temaga koos kasvavad lehtpuud võiksid olla 10–15 aastat nooremad. Seda annab sättida istutustiheduse, kultuuri hoolduse ja esmase valgustusraiega. Kui metsakultuure ei hooldata, kaotab istutamine enamuses kasvukohatüüpides mõtte. Rohukasv ja lehtpuuvõsa lämmatavad nii kuuse kui männi istikud. Männi puhul peaks arvestama, et talle ei meeldi kasvada koos kase või haavaga. Metsakultuuride rajamisel tasub eeskuju võtta RMK tegemistest. Metsnikud teavad, kuidas ja kuhu metsakultuure rajada ning mismoodi nende eest hoolitseda.
Liiga hõre noorendik teeb tormihellaks
Järgnevalt tuleb noorendiku hooldus ehk valgustusraie. See määrab, missuguste takseernäitajatega on lõppraiesse jõudev puistu. Seda tehes ma enam riigimetsast eeskuju ei võtaks. Olen seda meelt, et mets peaks noorendikueas olema tihe ja puud saama mõningase võimaluse loodusliku valiku osas. Arvestama peab, et liigiti on puutaimedel erinevad nõuded kasvukoha tingimustele. RMK laseb ühe võttega lõigata noorendiku hõredaks. Umbes nii, et laialisirutatud kätega mees saaks seal lahedalt liikuda. Valgustingimused paranevad, allesjäänud puude juurdekasv suureneb hüppeliselt. See ongi seatud eesmärgiks – et mets kasvaks kiiremini, looduslike protsesside järel pole aega oodata.
Kase puhul toimib selline hõrendamine esialgu päris hästi. Võra suureneb ja jämeduskasv kiireneb, puudub lumevaalimise oht. Vanemaks saades kipuvad sellised kaasikud muutuma pärast esimest harvendusraiet tormihelladeks. Võimas võra on heaks tuuletakistuseks.
Hinnakem haavikuid
Suure lugupidamisega peaksime suhtuma haavikutesse. Targad mehed on kindlaks teinud, et Eesti metsades elab vähemalt kaks tuhat liiki, kes on ühel või teisel moel seotud haavaga. Mõni tahab teda süüa, mõni kasutada koduna, mõni mõlemat. Lõigates haavanoorendiku hõredaks, oleme selle puistu praktiliselt hävitanud. Kohe on platsis põder, kes koorib ülima hoolikusega allesjäänud puud. Suure loomana on tal tihedas ebamugav ja ohtlik toituda, nii sobivad söögikohtadeks paremini hõredad noorendikud ja puistute servaalad. Sealt on parem ümbrust jälgida ja karu või huntide eest spurtida. Kus põtra või hirve pole, seal hakkab haab paranenud valgustingimustes kiirelt oksa kasvatama. Alumised, nüüd juba pöidlajämeduseks paisunud oksad ajapikku kuivavad ja murduvad ning nende tüügastest tungivad puitu haavataeliku eosed. Puu pole veel paarikümneaastanegi, aga on juba nakatunud südamikku mädandava seenega.
Tihedad haavanoorendikud tuleb rahule jätta. Seal toimub iseeneslik hõrenemine. Alla jäänud puud seisavad pärast kuivamist pikka aega püsti ja turvavad konkurentsi võitnute tüvesid. Nende võrad ei laiuta, alumised oksad kuivavad juba sukavarda jämeduselt ja tüükaaugud kattuvad kiirelt koorega. Haavataelikule ei anta võimalust. Harvendusraiele võiks hakata mõtlema alles paarikümne aasta vanuses haavikus.
Kuusik ei taha liigset harvendamist
Hull lugu on kuusikutega. Neid ründavad juurepess, kooreürask ja jumal teab kes veel. Tervet kuuske võib leida sealt, kus teda pole noorendiku hoolduse või harvendusraie käigus hõrendatud. Noores eas tihedalt kasvanud, olelusvõitluses ellu jäänud puud jõuavad esimesse rindesse tervete ja hästi laasunutena. Loodusliku tekkega tihedad kuusekogumikud on vajalikud paljudele metsaasukatele – need on head talvituspaigad karule, pesaalused lindudele jne.
Valgustusraie käigus tehtud kuusekändudest sisenevad juurepessu eosed, omavahel põimunud juurte vahendusel nakatakse terve kogumik ja kolmekümnendatesse aastatesse jõudnud puu on juba südamikust mäda.
Sama lugu on harvendusraiega. See muudab kuusiku tormihellaks ning heaks kasvulavaks haigustele ja kahjurputukatele. Harvendusraie eesmärk peab olema puistule paremate kasvutingimuste loomine, aga mitte kasumi teenimine. Laastatud keskealisi kuusikuid vaadates jääb mulje, et vahel aetakse need kaks asja segamini.
Praegune, naiste juhitav valitsus on lubanud vaadata keskkonda rohelisema pilguga. Minul on nendesse usku. Viimane aeg oleks asuda säästva metsamajanduse teele!
Loe lisaks:
Hardi Tullus: metsaomanikul peab olema otsustamise võimalus ja rõõm
Vahur Sepp on väga heade teadmistega loodusmees. Oleme ammustel aegadel koos jahilgi käinud ja viimasel ajal olen alati huviga lugenud Vahuri looduslugusid populaarteaduslikes ajakirjades. Parimad on muidugi tema jahi- ja metslooma lood.
Tänases metsaartiklis leidsin mitu kohta metsanduse põhitarkustest, mida minagi oma loengutes metsanduse üliõpilastele metsakasvatuse õppeaines räägin. Kuuse-lehtpuu segametsa saamiseks tuleb tõesti kuusele vanuseline eelis anda ja üldse on kuusiku kasvu suunamisega parim, kui noorendiku hooldamisega puistu koosseis valmis kujundada, seda nii puhtkuusiku kui ka segametsa variandi korral ja hiljem enam kuuski mitte „torkimas käia“.
Artiklis saavad kiita RMK metsakultuurid. Lisaksin siia suundumuse, et RMK paneb järjest rohkem kasvama mändi ja vähem kuuske. See on õige suund, sest kliimamuutuste kõigi prognooside korral läheb kuusel raskemaks ja männile võib ennustada paremat püsikindlust nii põudade, liigniiskuse kui ka tormide korral. Samuti pole männil sellist vaenlast nagu kuuse-kooreürask ja põtra ohjata on lihtne.
Muidugi on Vahuri loos ka polemiseerimist pakkuvaid kohti. Vahur muretseb, et lageraie on metsaseaduses ära peidetud. Ei ta ole ühtigi. Mind häirib pigem see, kui meedia näiteks linnapargis mõne puu raiumist lageraieks nimetab. Kui väita, et metsaseaduses ja metsa majandamise eeskirjas olevad piirangud uuendusraietele lubavad metsa liialt noorelt raiuda ja uuega asendada, siis olen alati öelnud, et need normatiivid lubavad raiuda, aga ei kohusta teatud vanuse või diameetri saavutanud metsa uuega asendada.
Ligi pooled Eestimaa metsad on esimese põlvkonna metsad, kasvama hakanud mahajäetud põllumajandusmaale. Pole midagi halba, kui teha lageraie põllumaale kasvama pandud kuusikus 40-aastaselt ja samas lasta põlisel metsamaal juurepessust nakatamata kuusikul ka 100 või rohkemgi aastat kesta. Metsaomanikul peab olema otsustamise võimalus ja rõõm. Põllumaale kasvanud metsa raiumist suhteliselt lühikese raieringiga hindas ühel arutelul kolleeg metsaökoloog ilmekalt: pole hullu liigirikkusele, kui põllumaale kasvanud metsas varakult lageraiet teeme ja korraks niidukoosluse taastame. Metsakasvatus on loominguline tegevus.
Need on vaid mõned mõtted minu poolt ja metsanduse arengukava osas usun, et see saab ka ilma võlurita valmis enne järgmisi Riigikogu valimisi. Aga Vahurilt ootan uusi, mõtisklusi pakkuvaid metsalugusid.
[1] Lageraide mõiste on siiski ka praegu metsaseaduses olemas. Uuendusraie on nn lõppraiete koondnimetus. See hõlmab lageraiet, aga ka turberaiet, mis omakorda jaguneb erinevateks raieliikideks. Siin ja edaspidi toimetaja märkused.
[2] 10-aastase metsanduse arengukava (2011-2020) perioodi jooksul on raievanust tegelikult alandatud ühel korral 2017. aastal, põhjenduseks reageerimine juure- ja tüvemädaniku kahjustustele viljaka kasvukoha kuusikutes.
Kommentaarid