Kevadisele laanepüüle saab lihtsamini ligi hiilida

Laanepüü eelistab vanemaid segametsi, kus leidub noori kuuski ning madalat ja liigirikast alustaimestikku.

Kevadine päike ihus lumele hammast ja heitlikele ilmadele vaatamata taandus lumevaip sooja abil ka sügavamatest metsasoppidest. Kuivade ja tuulisemate ilmadega muutus aga lehekõdu suisa krabisevaks. Ma olin mitme talvekuu vältel möödunud ühest vanemast kuuse-segametsast, kus olid oma kohal ka suured kased. Kõigi nende nädalate jooksul oli mul jäänud märkamata üks laanepüüpaar, kel paksu lumevaibaga kaetud maapinnale just väga sageli asja polnudki. Enamiku ajast toimetasid nad seal metsanurgas segamatult. Nüüd aga, mil metsapõrand oli lumest vaba ja leidus esimesi värskeid liblesidki, külastasid püüd ka madalamat metsakorrust.

Sahisevatel lehtedel ja kuivanud kaseokstel vudiv laanepüü hakkab teravamate meeltega metsaskäijale kohe kõrva, sest teisi selliseid vudijaid kevade alguses väga polegi. Nõnda taipasin metsaserval peatudes minagi, et mu läheduses jalutab laanepüüde paar, aeg-ajalt peatudes ja siis edasi tormates. Laanepüü ei kipu maapinnal toimetades ja seejärel kummalist kuju märgates kohe lendu tõusma, sest vurisev lend ärataks liialt tähelepanu. Kui oht on aga piisavalt lähedal, võtab ta muidugi tiibadele tuule alla ning tõuseb kõrgematele okstele, millel turnib näilisele kohmakusele vaatamata üliosavalt.

Laanepüüd on ühed neist metsaelanikest, kelle tegemistel püüan pidevalt silma peal hoida. Võiks arvata, et talvel, mil metsa on haaranud üldine vaikus, hakkavad tegutsevad laanepüüd kõrva ja silma, kuid just siis näen ja kuulen neid kõige harvemini. Märksa elavamad on need pisikesed metsakanalised kevadel ja sügisel, mil kuked vilistades territooriume kinnitavad. Suvel võib metsas jalutades aga päris sageli lendu ajada terve laanepüü pesakonna, kes siis mööda metsaalust laiali pudeneb.

Kuusk aitab varjuda ja annab sooja

Millistes paikades laanepüüdele elutseda meeldib, võib metsaskäikude najal kirjandusega tutvumatagi selgeks saada, kuid mõnikord võib ka üllatuda. Olen kohanud laanepüüpaari, kes tegutses pidevalt kuuse-männinoorendikus, milles leidus üksikuid lehtpuid ning lähedal asuvad metsad olid heal juhul latiealised. Võin oletada, et nad toitusid mitme kuu vältel suuresti pohladest, mida selles noores puistus leidus palju.

Kuigi laanepüü asustab mitmesuguseid metsakasvu kohatüüpe ning eri koostise ja vanusega puistuid, eelistab ta siiski vanemaid segametsi. Nende järelkasvus või alusmetsas peab olema noori kuuski ning alustaimestik on madal ja liigirikas. Kuuski on enamasti vaja varjeks, aga need loovad ka soojema mikrokliima.

Eriti hinnas on mosaiiksed metsad, milles leidub nii tormimurruga häile, vanemaid ja mitmekülgseid eraldisi kui ka lehtpuuenamusega metsatukkasid – ikka selleks, et pakkuda varjet ja toitu eri aastaaegadel. Külastades näiteks mõnda suuremat riigimetsas paiknevat vääriselupaika, mille külje all leidub rohkelt lehtpuueraldisi, võib seal pea kindlalt kohtuda ka laanepüüpaariga. Ühevanuselistes puhtpuistutes laanepüüsid kuigi sageli ei kohta. Nende lindude arvukust mõjutab lisaks röövloomadele ka sobilike elupaikade olemasolu.

Püü pelgab inimest

Kuni jalge all mõni oks ei praksu ja pasknäär kõndijat ei reeda, saab laanepüü rahulikult mõnel puuoksal või mättal toimetada ning nii on lootust teda jälgidagi. Kaua ta aga inimese silmavaadet ei talu, vaid lendab õige kähku kaugemale ja mõnikord laseb kuuldavale piiksatava hoiatushüüu. Pärast seda on laanepüü usaldust üsna keeruline tagasi võita, kuid nagu ikka, suhtub iga isend ümbritsevasse isemoodi.

Erinevalt tedrest või metsisest pole laanepüüdel kevadeti kindlaid mängupaiku, kuid samas on igal paaril 1,5–25 ha suurune territoorium. Nad on üsna paiksed linnud ja teades mõnda nende asuala, võib end jälgimiseks sisse seada. Esmapilgul tunduvad laanepüüd argade lindudena, kuid ühel hetkel muutuvad uudishimulikuks. Kindlasti on nad vähem pelglikud kui tedred või metsised.

Kevadel, märtsis ja aprillis, ei lase laanepüüd end kahejalgsetest liialt häirida, kuna mõtted on sigimisaja juures. Uljad noorlinnud ei lase end kuigivõrd häirida aga sügisel, septembri algusest oktoobri keskpaigani. Veidi rohkem taluvad inimese kohalolu need isendid, kes puutuvad kahejalgsetega sagedamini kokku.

Laanepüü toidulaud on valdavalt taimne
Laanepüü on põhiliselt taimtoiduline ning selgrootud loomad moodustavad vaid murdosa tema menüüst, sedagi enamjaolt soojal ajal. Märksa enam sõltuvad selgrootutest tibud, kes esimesel kahel nädalal ainult neist toituvadki. Nii nagu kõigil teistelgi kanalistel, on laanepüüdegi toit aastaajati erinev. Talvine söök on suvisest märksa ühekülgsem.

Kui kevadest sügiseni toituvad laanepüüd pungadest, taimeseemnetest ja marjadest, näiteks pohladest, siis talviti napsavad püüd peamiselt lehtpuude, eriti lepa ja kase pungi. Krõbedamate ilmadega võibki laanepüüsid kohata just sellistes metsanurkades, kus leidub rohkelt leppa ja kaske. Nii kulutavad nad toiduotsingutele vähem energiat. Kevadel näivad neile meeldivat nii esimesed maapinnalt tõusvad rohulibled, sinna pudenenud seemned kui ka õitsvad remmelgad, millel toitudes ei pruugi nad inimest üldse peljata.

Kevadel jätkatakse laanepüüsugu

Kui laanepüüemandad ja -isandad kõleda talve üle elavad, ootavad neid kohustused. Enamikel isaslindudel said territooriumid, mida nad viletades kuulutasid, paika juba sügisel ja kaasadki said just siis enda kõrvale valitud. Selline käitumine on tingitud kevadise ja sügisese päeva valgusperioodi sarnasusest. Sellegipoolest ei jõua laanepüüpaar sügisel sigimiseni ja sellega tuleb tegeleda siiski kevadel, enamasti sinilillede õitsemise aegu.

Laanepüükukkede sugukihk vallandub juba märtsi keskpaigas, kuid viletavaid isaslinde olen kuulnud aastast ja isendist olenevalt isegi jaanuaris. Mängima ja kodupiirkonda kaitsma hakkavad kuked lume sulades. Mäng koosneb paljudest elementidest, kuid enim hakkab siiski kõrvu isaslinnu kõrgetooniline vilelaul – kahele pikale vilele järgnevad üksteise järel lühikesed kiires tempos helid. Erinevalt metsisest ja tedrest on laanepüüd monogaamsed ning seetõttu saadavad kuked kõik teised mänguhoos liiga lähedale sattunud püüpaarid oma territooriumilt minema.

Pesa sulandub loodusesse

Pesapunumisega laanepüüd eriti vaeva ei näe ja nii kujutab pesa endast maapinnale kraabitud väikest lohku, mille hoolas laanepüüemand vooderdab puulehtede, rohu ja sulgedega. Enamik pesadest, mille olen avastanud emaslinnule peaaegu et peale astudes, on asunud võrdlemisi lagedates paikades: metsaserval, raiesmikus, noorendikus kui korra kraaviski. Pruunika sulestikuga emaslind sulandub keskkonda imehästi ning pea alati säilitab ta külma närvi viimase hetkeni, mil vudib pesast veidi eemale või lendab vurinal puuoksale. Pesale naaseb hoolitsev ema pea kohe, kui näiline oht on möödas. Keerulisest olukorrast võib märku anda ka lähedal toimetav isaslind, kes poegade kasvatamisse otseselt ei sekku.

Laanepüü pesas on tavaliselt 4–13 pruunitähnilist muna. Munadest kooruvad õnne korral hiliskevadel või suve algul pesahülgajatest tibud. Õnne korral seetõttu, et maas pesitsevatel püüdel on palju vaenlasi, alates rebastest ja lõpetades metssigadega. Koorunud laanepüütibud järgnevad emale, kuid on võimelised ise toitu leidma, milleks on esimestel nädalatel peamiselt selgrootud. Seega võib tõdeda, et laanepüütibud on küllaltki iseseisvad ja ema täidab peamiselt tunnimehe ülesandeid, hoiatades tibusid ohu korral ja võttes nad ohu möödudes taas sappa.

Loe lisaks: 

Laanepüü – meie hakimõõtu metsakanaline

Üldjoontes jässaka kehaga laanepüü näib eemalt vaadates hallikaspruunina. Lähemal vaatlemisel hakkab silma, et tema seljasulestik on hallikas, tumedamate pruunikate ja hallide tähnidega. Keha alapoole sulestiku põhitoon on valkjas ning seda kirjavad selgepiirilised musta ja kastanpruuniga laigud. Tiivad ja küljed on roostepruunid ning samuti laigulised. Saba tipus on must ristivööt.

Isaslinnu tunnuseks on kurgualune valges raamistuses must laik, ere punane triip silmade kohal ja kuklatutt. Nokk on mustjaspruun.

Emaslinnul on sulestiku heledamad kirjad tuhmimad, alapool tumedam kui isaslinnul, kurgualune valkjashall ja ülapoolel valdab roostekarva toon.  

Kui palju meil laanepüüsid elab?
Eesti laanepüüde arvukuseks hinnatakse 20 000–25 000 paari.

Kasutatud kirjandus

1. Jaanus Elts. 2018. Laanepüü. - Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu, Eesti Ornitoloogiaühing.

2. Jaanus Elts, Aivar Leito, Meelis Leivits, Leho Luigujõe, Renno Nellis, Margus Ots, Indrek Tammekänd & Ülo Väli. 2019. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo nr 32 lk 1–39.

3. Rein Kuresoo, Hendrik Relve, Indrek Rohtmets. 2001. Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht. Tallinn, Varrak.