Kas Eestis on metsa liiga vähe, palju või piisavalt?

Metsade keskel elades tundub vahel, et kui harvesterid jätkavad samas tempos ja palgiautode voor ei peatu, ongi varsti metsaga kõik.

Statistika näitab, et meil on metsi kõvasti rohkem kui 100 aastat tagasi, kuid mida arvavad sellest loodusteadlased?

Vaatame kõigepealt arvudele otsa ‒ pool Eesti maismaast on metsamaa ja seda on 50 protsenti enam kui 100 aastat tagasi. Kõige suurema osa moodustavad 50‒60-aastased metsad, seevastu 140+ vanuseid väärikaid metsi on meil vaid 1,2 protsenti. Looduskaitse all on neljandik metsadest.

Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent ja ökoloogia vanemteadur Mihkel Kangur ütleb, et me näeme metsa liiga üheülbaliselt – peamiselt vaid puidutagavarana. „Liigilise ja ökosüsteemide erinevate komponentide funktsiooni mitmekesisuse kaitsmine on jäänud tahaplaanile ning peamine käegakatsutav ja tavainimesele arusaadav väärtus on vaid puidul,“ sõnab ta. „Me oleme liiga raiskavad oma metsa suhtes. Kui tahame säilitada sellist heaolumudelit, mis meil on praegu, ja eluvõimalust oma liigile, oleks vaja metsa tunduvalt enam kui see, mis meil on Eestis alles jäänud.“

Kuidas siis nii – meil oli ju kunagi varem metsa oluliselt vähem ja saime ka hakkama? „Põllumajanduse tootmistehnoloogia on 100 aastaga nõnda palju muutunud, et me ei saa praegusi aegu kuidagi võrrelda Tammsaare-ajastuga, mil oligi suur vajadus märgalade kuivendamise järele,“ selgitab Kangur.

„Turg näitab, et põllumajandussaaduste hinnad kasvavad, kuid ma ei näe väga suurt võimalust või probleemi, et kunagised põllud, kuhu on mets peale kasvanud, taas põldudeks tehtaks,“ jätkab ta. „Sellel ei ole mõtet, sest sageli asuvad need põllud kohtades, kus praeguste võimalustega puudub majanduslik mõte põldu pidada. Teisalt võiks selliste väheväärtuslike põllualade metsastamine olla maaomanikule heaks sissetulekuvõimaluseks. Seda juhul, kui tal on tarkust kujundada ala bioloogiliselt mitmekesiseks ning mitte luua sinna monokultuure.“