Foto | Linnud, kes elavad puuõõntes

Enne kui parki jõudsin, käisin läbi ümbruses olevad metsad.

Nuuskisin üle kõik puuõõnsused ja tüükad. Hääl kostis vaiksel õhtul eriti kaugele ja ütle siis, kust see täpselt tuleb ‒ ega kohe ei teagi. Iga õhtu ja ööga liikusin hääle järgi mõistatusele järjest lähemale – kuhu siis kodukakk ikkagi endale pesitsuspaiga valis?

LIIGIRIKKUS VANAS PARGIS. Minu loogika ütles esialgu, et jõeäärsed vanemad metsad, mis ümbritsetud rohumaast, oleksid ju täitsa sobilikud. Puuõõnsusi paistis ka olevat ‒ mitte küll üleliia palju, kuid mõned ikka. Siiski osutus kodukaku valikuks asula keskel olevas mõisapargis kasvav pärnapuu, milles ilus õõs. Vana mõisapark oli lindudele sobivalt liigsest hoolsusest puutumata.

Nüüd ma teadsin, et hakkan siin käima rohkem. Varahommikune lindude sidin ja sädin, mis sealt pargist kostis, on mul kõrvus tänaseni. Silme ees jookseb siiani film sellest idüllilisest kevade algusest. Lisaks kodukakule olid pargi omaks võtnud veel mitmed teised linnuliigid, üks haruldasem kui teine. Näiteks elab siin paljudes metsades üha harvemaks jääv valgeselg-kirjurähn, kes on mujal Euroopas üliharuldane. Mitmel hommikul nägin ka musträhni. Siiski tundus, et pesitsuspaigaks ta mõisaparki ei valinud, vaid käis poegadele söögipoolist otsimas.

Kuigi ühel hommikul kostis pargist tamme-kirjurähni, ma sellele siiski tõestust veel ei leidnud. Küll aga tegutseb kindla peale pargis ka väike-kirjurähn, samuti Euroopas väga haruldane rähniliik.

Must kärbsenäpp ja puukoristaja olid endale ka just pargis kodu leidnud. Kui ma seal ringi vaatasin, ei olnud puud, kus poleks väikest õõnsust. Paljudest neist lipsas sisse ja välja mõni lind. Usinalt viidi poegadele toitu.

Kuigi händkakk pesitseb ka vanas puutüükas, siis mina olen teda kohanud peamiselt puuõõnes pesitsemas. Esimene lähem kohtumine kakupoegadega leidis aset ilusa puuõõne lävel, seejuures oli puu taluõuel. Ilus jäme puu, selliseid näen ma loodusmaastikul harva ja kui, siis vanade talukohtade läheduses.

MIKS JUST MÕISAPARK? Hakkasin mõtlema, miks on just siin mõisapargis ja pealegi inimestele nii lähedal selline liigirikkus, mida ei leia tihti ka mõnest asulast kaugel asuvast metsast. Vastus on lihtne. Mõisapargid on üldjuhul kaitse all. Puud on seal paljudele lindudele sobilikud lehtpuud, tihti juba mitusada aastat vanad. Aeg on vorminud neisse ilusaid õõnsusi, et mitte öelda üsasid, sest just sealt saavad alguse mitmete lindude elud. Majandatavates metsades on puudus vanadest ja aega näinud puudest. Seega on liigirikkus neis metsades tunduvalt väiksem.

KAKUD SÕLTUVAD RÄHNIDEST. Ka laanerähnid olid valinud endale territooriumi pargi lähedusse. Miks küll nemad sellesse vanasse kuivanud kuusepuusse endale pesa teevad? Pealegi on need kuused tihti üraskeid täis. Kodu peaks olema ju uus, värske ja läikiv – kuid siiski mitte lindude maailmas. Mida vanem, seda parem ja ka taaskasutus on moes, et mitte öelda, lausa hädavajalik. Laanerähn ei suudaks oma pisikese nokaga elujõudu täis puusse pesa teha ja pealegi poleks ka poegadele üraskit lähedalt võtta.

Osa kakke sõltub paljuski rähnide tehtud õõnsustest. Leidsin metsast värbkaku asustatud pesa, mille oli eelneval aastal teinud suur-kirjurähn. Seejuures oli suur-kirjurähn teinud nüüd uue pesa, värbkakkudest vaid mõnikümmend meetrit eemale. Nägin ka, kuidas must-kärbsenäpid, kes teevad ka endale õõnsusesse pesa, käisid lausa veel pesitsevat värbkakku piilumas, et kas äkki on pesapaik juba vabanenud. Paraku veel ei olnud ja kärbsenäpp pidi otsinguid jätkama. Linnu julgus on muidugi üllatav, teades, et ta võib vabalt värbkaku saagiks langeda.

Rähnid ei pesitse kunagi samas pesas, vaid teevad igal aastal uue. Seega on nad tänuväärsed linnud, kes hoolitsevad ka teiste eest. Musträhn teeb oma suure tugeva nokaga pesa näiteks laanekakule, väike-kirjurähn värbkakule.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui pole üraskit, pole rähni ja kui pole rähni, pole kakku.

LOE LISAKS: 

Rähn otsib surnud puid

Kui pehmepuiduline haab välja arvata, suudavad rähnid teha pesaõõne ainult surnud puusse või selle surnud osasse. Ka toitu otsivad nad peamiselt surnud puidu seest või koore alt. Enda ja poegade toitmiseks vajab rähn surnud puitu oma territooriumil võrdlemisi palju. Musträhni territooriumid on isegi üle 5 ruutkilomeetri suurused, suur-kirjurähnil 10‒30-hektarilised ja teistel rähnidel 50‒200 hektari suurused.

Laanerähn eelistab teha pesa surnud kuuse tüvesse – teised rähnid teevad seda väga harva.

Erinedes enamikest teistest lindudest, kerjavad rähnide pojad toitu väga valjuhäälselt. Kiskjad ei saa neile õõnsustesse hästi ligi ja seepärast pole väga vaja vait olla.

 Kes kolib rähni tehtud õõnde?

Musträhni õõnsused sobivad pesitsemiseks sõtkale, õõnetuvile ja karvasjalg-kakule.

Händkakk on koguka linnuna sunnitud leidma suuri looduslikke õõnsusi või poolõõnsusi, nende puududes võib ta pesitseda hiireviu või kanakulli pesas.

Värbkakk pesitseb ainult paksuseinalistes õõnsustes – eriti laanerähni omades. Ta kogub talveks ka toiduvarusid ‒ neid võib ta säilitada ükskõik millistes õõnsustes, ka inimeste seatud tihase või kuldnoka pesakastides.

Kodukakk on elupaiga suhtes üks vähenõudlikumaid kakke, kuid vajab pesitsemiseks üldjuhul looduslikku suurt õõnsust. Aga ta kasutab ka ehitiste õõnsusi.

Peale rähni ja kaku armastavad puuõõsi veel paljud linnud

Eestis pesitseb regulaarselt 213 linnuliiki.

Neist suluspesitsejateks (lind, kes teeb pesa puu- vm õõnde – toim) kvalifitseerub 44 liiki. Arv ei sisalda neid liike, kes teevad ise suluspesa (näiteks räästapääsuke, harakas, kukkurtihane).

Neist 44-st pesitseb urgastes, koobastes, urgudes jne 7 liiki (näiteks alk või jäälind).

Ülejäänud 37 liigist on 5 (näiteks kodutuvi, kägu) sellised, kes pesitsevad tavaliselt mujal kui puuõõnsustes. Lisaks pesitsevad kolm kakku ja tuuletallaja tihti mujal kui puuõõnsuses.

Hall-kärbsenäpp pesitseb poolõõnsustes, tihti ka kusagil ehitises. Jääkoskel pesitseb peale puuõõnsuste tihti kivi all vms.

Puuõõnsustes pesitseb valdavalt 24 liiki + porr, kes teeb pesa enamasti lahtise puukooretüki alla või okste vahele.