Vee all

Veepõhja vihmaussid 

Margo Pajuste, 25. aprill 2021 07:00
NELIKANT-KALDAUSS. Eestis tavaline liik, kes kasvab kuni 85 mm pikkuseks ja kelle 20.–25. lülil on selgelt eristatav vöö. Tema toimetab tihti veepiiril ja poolenisti vees.Foto: Wikipedia
„Ma ei ütle seda põlastusest, aga vaadake ennast! Te olete tehtud ainest, mis on pehme ja lõtv, nõrk ja vastupidavuseta ning sõltub orgaanilise aine väikese kasuteguriga hapendumisest.“

(Isaac Asimov, „Kadunud robot“)

Rõngusside hõimkonna väheharjasusside alamklassi kuulub mullaasukatest vähemalt 5000 liiki (vihmaussid ja neist veel palju pisemad mullaussid).

Siseveekogudes elab sama alamklassi esindajaid kokku üle 1100 liigi, Eestis saja ringis. Ka „päris“ vihmaussidest toimetab nelikant-kaldauss (Eiseniella tetraedra) sageli veepiiril või madalas vees. Väheharjasusside ühed lähemad sugulased on kaanid, kellest nii mõnigi tunneb nende suhtes sugulaslikku poolehoidu − nimelt ära süües.

AUVÄÄRT VANUSES USS. Criodrilus lacuum, suur vee-eluline vihmauss, keda Eestis ei leidu. Tume värvus tuleneb pika elu jooksul kehasse ladestunud ainevahetusjääkidest.Foto: Henn Timm

VEEUSSID ON VÄIKSEMAD. Muidu on vee-elulised väheharjasussid nagu vihmaussid ikka, ainult enamasti pisikesed, mõne millimeetri kuni paari sentimeetri pikkused. Keha on neil veniv ja pehme, roosakas, kollakas või valkjas. Igal kehalülil paikneb mitu peenikest läbipaistvat harjast. Mõne liigi veres leidub hemoglobiini, seepärast taluvad nad hästi orgaanilist reostust ja hapnikupuudust. Et seesugune olukord paljudele veeloomadele − sealhulgas ussidest toitujatele − ei sobi, siis võivad ussid kohati moodustada ülitihedaid asurkondi. Näiteks Jägala jões allpool Kehra puhastusseadet on olnud kümneid tuhandeid isendeid ruutmeetril. Reovee puhastusseadmetes kasutatakse sellistest ussidest „matte“ filtritena.

VÄHEHARJASUSSID JÄGALA JÕEST. Suurem osa sellest rahvamurrust kuulub liiki harilik järvetupp (Limnodrilus hoffmeisteri).Foto: Henn Timm

Niisuguste olevuste klassikaline esindaja on harilik mudatupp (Tubifex tubifex). Tavaoludes aga leidub sama liiki mõõdukal või vähesel hulgal. Kuigivõrd elab mudatupp ka sellistes järvesügavikes, kus pole õieti midagi hingatagi. Muda leidub see-eest külluses – neela, palju mahub! Niisiis on see liik tundlik pigem vaenlaste kui elutingimuste suhtes.

HARILIK MUDATUPP (Tubifex tubifex).Foto: Henn Timm

KUI VAJA, KASVAB UUS SABA. See ei tähenda, et kõik vee-väheharjasussid reostust naudiksid. Paljud eelistavad hoopis puhast vooluvett, suurem osa aga tavalisi elupaiku, ükskõik kas jõgedes või järvedes. Nii nagu vihmaussid mulda, uuristavad veeussid põhja käike, seda segades ja sinna settinud biogeene vette levitades. Mudaelanikel võib peenike saba hingamiseks settest välja ulatuda (muda sees pole hapnikku). Kui mööda ujujad selle saba küljest ära rebivad, kasvab see hõlpsalt uuesti − nii pääseb suurem osa loomast.

Karm kivine põhi pehmekehalisi ussikesi ei sega. Vastupidi, just kivide vahel on neil paremad võimalused ellu jääda. Mudast või liivast on kaladel neid kergem üles tuhnida.

Paljud väheharjasussid neelavad söögiks neid ümbritsevat setet koos bakteritega. Klaasliimuklaste (Naididae) sugukonna esindajad tarbivad taimede ja kivide pinnal asuvat biokilet, vähesed söövad teisi pisiloomi või parasiteerivad tigudes.

Keha väiksus ei tähenda, et usside osa veekogude toiduahelates pole oluline. Neid söövad paljud muud selgrootud ja ka kalad. Hea lihtne toit ‒ enamasti küll mitte suur suutäis, aga leidub sageli. Peaaegu sajaprotsendiliselt seeditav. Konksu otsa nad, jah, ei mahu, kui sinna mitte toimetada just tervet pundart. Akvaariumielanike toiduks mõnda liiki igatahes kultiveeritakse. Mõned on pisikeste parasiitsete paelusside (Caryophyllus) vaheperemehed. Ka mikroskoopiliste limaeoseliste (Myxozoa), kellest mõni võib lõhilastel põhjustada pöörlemistõbe, vahevormid elavad väheharjasussides.

HARILIK MUDATUPP KOOKONIST VÄLJUMAS. Indikaatorliigina näitabki nende olemasolu inimtegevusest tugevasti mõjutatud veekogu.Foto: Henn Timm

ELUEA REKORDEID PÜSTITAMAS. Suurem osa usside kehast laguneb nii mudas kui ka kalade sooles väga kergesti. Kauem säilivad mikroskoopilised kitiinist harjased ja munakookonite kestad.  Väheharjasusside looduslik vanus kõigub mõnest kuust (neil, kes sigivad keha jagunemise abil) mõne aastani. Lätis elava liigi Criodrilus lacuum üks isend elas Võrtsjärve limnoloogiakeskuses Tarmo Timmi akvaariumis üle 40 aasta vanaks. Kui palju kalaliike sellega hakkama saaks, ah? Toda elukat käisid 2010. aastal jäädvustamas koguni austraallastest filmijad. Varsti pärast võttegrupi lahkumist vanake aga kustus, justkui taibates, et on nüüd saavutanud elus kõik, mis võimalik.

AUVÄÄRT VANUSES USS. Criodrilus lacuum, suur vee-eluline vihmauss, keda Eestis ei leidu. Tume värvus tuleneb pika elu jooksul kehasse ladestunud ainevahetusjääkidest.Foto: Henn Timm

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee